Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.

19. sajand, Ballyvadlea, Iirimaa. Michael Cleary usub vanadesse kommetesse, sest kui ta veel väike poiss oli, soovis ta vihahoos emast lahti saada ja too kaduski mitmeks päevaks, väites naastes, et oli haldjate manu. Kui Michaeli abikaasa Bridget ei jää ega jää lapseootele, tuleb mõistagi abi otsida iidsetest tavadest. Isegi kui need alt veavad, pöördub mees arsti asemel taas rahva rohtude poole, kui naine peale kolme nädalat tõvevoodis mingeid paranemise märke ei ilmuta. Kui ravi ei toimi, hakkab ta kahtlustama, kas on ehk kaval haldjas naise asemele asunud. Sellisel juhul aitab ainult tuli.

Sarnaselt Graeme Macrae Burnetile kasutab ka Carlo Gébler võtet, et jutustus on teise jutustuse sees. Sissejuhatuseks leiab peategelane loo, antud juhul oma isa märkmikud, kes need omakorda sai kuritööd uurinud politseinikult. Raamjutustus kannab mõtet, kuidas Iirimaa on viimaks piisavalt küps, et kodanikel pead segi ajavad haldjad ei määri tema mainet.

Kui sa oled kuulnud Michael Clearyst ja Iirimaa viimasest nõiapõletamisest, siis tead täpselt, millest "Ravi" räägib. Kui sa oled nagu mina ja see lugu ei ole varem sinu kõrvu kostnud, siis pane end valmis üheks õõvastavaks jutustuseks. Romaan annab endast kõik, et avada tausta ja anda sündmuste käigule loogiline seletus, aga mitte miski ei valmista lahti minevaks põrguks ette. Aeg ja uskumused on sootuks teistsugused ning ma ei saagi sajaprotsendiliselt mõista, aga kuidas see võimalik oli, mida kambakesi ühe vaese naisega tehti, lihtsalt KUIDAS?!? Okei, mees tapab naise ära, ikka juhtub, aga kuidas pöördub majatäis inimesi hetkega ligimese vastu!?! Mu aju ei võtnud seletusi vastu ja otsis paaniliselt uusi.

Hinnata on seda raamatut jube raske, kuna šokk matab kõik tunded. Samamoodi ei oska ma öelda, kas soovitaksin lugeda või mitte. Lool võiks nagu olla õpetlik väärtus, aga toimunu juures oli kõik nii vale, et ei oskagi kuskilt kinni hakata. Muidugi hoiatab romaan selle ekstreemse näite varal ebausu ning alternatiivmeditsiini ohtude eest, aga minu jaoks tugevaim sõnum oli ehk see, et lastele ei tohi valetada.

Aitäh, kirjastus Argo, raamatu eest!

Tänapäevased mõrvamüsteeriumid kipuvad üsna üksluiseks muutuma. Seetõttu tundus Giuseppe Conte "Südametud" väga huvitav - I ristisõda, Püha Graali jaht, laibad galeerlaeval, uurijaks kehastunud kapten, abiks laevakirjutaja. Lisaks võlub teos maitseka kujundusega.

1101-1116, galeerlaeva Grifona parras, Vahemeri ja Atlandi ookean. Kapten Guglielmo Kuri, kes osales esimeses ristisõjas ja tõi saagina kaasa smaragdrohelise anuma, lööb vana juudi kaupmehe sõnade tõttu kahtlema selle õigsuses. Selles veendumiseks otsustab ta seilata tuttavatest koduvetest kaugele põhja. Genovast teele asudes ei aima keegi meeskonnast, milline retk neid ees ootab. Ühel hommikul leitakse tüürimehe laip, südameta. Teekond jätkub sellest hoolimata. Kapten võtab mõrva uurimise enda õlgadele ning tubli laevakirjutaja tähendab kõik üles. Mitte keegi laeval ei jää kahtlusest priiks. Kui tundub, et süüdlane on leitud ja vahi all, toimub järgmine roim. Ka meri ei halasta meestele, sõudeorje ja meeskonnaliikmeid niidavad torm ja haigused.

Raamatu tugevaim külg on laevaelu tutvustamine. Usun, et kirjeldused olid üsna ajakohased, aga kohati liiga tülgastavad. Nimelt jääb "Südametud" mulle eelkõige meelde suure koguse kehavedelikega. Kui mõnes teoses imestad, kuidas kogu selle tegevuse kõrval inimesed leiavad aega oma füsioloogilisteks vajadusteks, siis selles teoses seletati väga detailselt, kuidas laeva pardal roojamine käib. Ämber on luksus, mõni laseb otse mööda laeva külge alla ning oma kohale aheldatud sõudeorjadel pole üldse variante. Kõik lehkab, parras on kehaeritisi täis. Räige! Nii ei imesta üldse, kuidas mehed järjest haigeks jäävad ja surevad, nii et 192-pealine meeskond aina kahaneb. Lained ja tormid puhastavad laeva väljaheidetest, aga viivad kaasa ka mehi.

Ainult sitast ja lehast laevaelu siiski ei koosnenud. Helgemal poolel on kukk ja kanad, kes kapteni toidulaua eest hoolitsevad ja muidugi laevakass, et hiired alust ei vallutaks. Närilistega tuleb merel tegemist küll, samuti saratseenidega. Pika reisi vältel on nii tuulevaikseid päevi kui ka võimas torm. Meeskond ise on parajalt kirju. Erinevaid meestegelasi oskab kirjanik värvikalt kujutada, aga ma ei sallinud kohe üldse, kuidas ta kujutas naisi. Romantikat oli selles loos küll ümmargune null. Üldjoontes oli Gianetta lugu küll usutav, aga selliselt kirja panduna tekitas suurt vastumeelsust.

Kuigi romaanis on kolm mõrva, mille lahendamise ümber lugu pealtnäha keerleb, siis minu jaoks teos kriminulli mõõtu välja ei andnud. Ei olnud juhtlõngu, kust kinni hakata. Kuigi kapten võttis uurijarolli ja küsitles meeskonda, siis ei jõudnud ta sellega kuhugi. Isegi motiivi ei suudeta välja mõelda. Uurimine ei paku mingit põnevust. Mõrvar sai selgeks hoopis juhuse läbi. Midagi sellist ma ka kahtlustasin, aga ilma juhtlõngadeta ei osanud pardalt süüdlast leida. Veel on romaanis mõrvari jahtimise kõrval Püha Graali lugu, mis oli ja jäi müstiliseks.

Giuseppe Conte on 1945. aastal sündinud itaalia kirjanik, luuletaja, näitekirjanik, libretist, tõlkija ja kirjanduskriitik. Tema kirjandushuvi tekkis kooliajal, kui ta lõi oma esimesed värsid ja tõlked. 1968. aastal sai mees Milano ülikoolis kraadi kirjanduses. Tema debüütteos, kritikaraamat "La metafora barocca" ilmus 4 aastat hiljem. Conte varasem luule ja teoreetilised esseed tegid temast itaalia luule uuendamise ühe juhtfiguuri. Tema teostes on kesksel kohal loodus ja müütilised teemad. "Südametud" (2019) on Conte uusim romaan. (allikad: 1, 2)

"Südametud" on lugu 12. sajandi galeerlaevast, on pikk mereretk, on mõrvad pardal ja on Püha Graal. Laevaelu kirjeldused olid oma räpasuses võikalt ehedad, aga krimilugu tammub paigal, püha graali otsingud ei jõua kuhugi ja romantika on täielikult ebaõnnestunud. Soovitan, kui tahaksid kogeda primitiivset laevaelu!

Catherine Nixey "Pimeduse aja algus" jäi mulle silma oma väga intrigeeriva alapealkirja tõttu - "kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma". 

IV-VI sajand pKr, antiikmaailma lõpp, kristluse algus. Kristlus oli sajandeid väikese hulga viljeldav usk, kuni 312. aastal nägi Roomat valitsev keiser Constantinus Suur lahingu eel taevas risti. Temast sai kristlane. Paar aastakümmet hiljem muutus kristlus kogu Rooma impeeriumi ainuusuks. Alguses oldi erinevate uskude vastu sallivad, aga aastatega tuli aina piiranguid juurde. Paganlikke tekste hakati hävitama, samuti nende skulptuure ja templeid.

Kas mäletad neid peade ja jäsemeteta Vana-Kreeka/-Rooma kujudest ajalooõpikutest? Ma küll otseselt ei juurelnud kunagi, miks need sellised olid, aga eeldasin, et see on loomulik, et kujud mitmetuhande aastaga kahjustada on saanud. Vahepea on olnud ju hulk sõdasid ja maavärinaid ja igasugu muid katastroofe. "Pimeduse aja algus" toob aga välja, et kujud on täitsa meelega lõhutud ja selle taga olid kristlased, kes paganaid ristiusku pöörasid. Mõnele skulptuurile kraapisid nad suisa risti otsaette, et deemoneid välja ajada.

Millegipärast läheb mulle väga hinge, kui midagi hävitatakse. Seega oli väga kurb lugeda templitest, mis ammu maatasa tehti ja mida me kunagi näha ei saa, kaunitest kujudest, mis moonutati või tükkideks lõhuti, filosoofide tekstidest ja uuenduslikest mõtetest, mis kadusid.

Selles teoses maalitaksegi kristlastest pilt kui barbaritest, kes laamendavad ja tapavad. Raamatus ei ole ühtegi hetke, kus nad teeks midagi head või tänuväärset. Nad pööravad paganaid oma usku ja võitlevad deemonitega. Välja tuuakse palju äärmusi, nagu surma ihkavad märtrid. Kohati hakkasid need teema dkorduma ja muutusid tüütuks. Nixey käsitlus on väga ühekülgne ning kristlasi ründav.

Teine teema, mis mind raamatus kõnetas, oli see, kuidas kristlased seksuaalsust maha surusid. Me ei tea, kuidas antiikajal lihtkodanikud elasid. Kui tuha alt avastati Pompeii linna varemed, andis see võimaluse veidi aimu saada. Ilmsiks tuli, et neil olid väga kõlvatud kunst, mis aastateks salakambrisse suleti. Ma ei olnud sellest varem kuulnudki.

Catherine Nixey on UK Timesi ajakirjanik. Ta õppis Cambridge'is klassikat ning on teemasse väga kiindunud. Ta andis selles vallas ka ise mitu aastat tunde. Lapsena õpetati teda keskaegseid kristlasi nägema kui klassikalise pärandi hoidjaid. Naise vanemad olid endine munk ja endine nunn. Aja jooksul Nixey vaated muutusid ning ta kirjutas nende edasi andmiseks raamatu "Pimeduse aja algus". (allikad: 1, 2)

"Pimeduse aja algus" on raamat põnevast ajaperioodist, antiikmaailma lõpust. Teos näitab ajalugu sellisest küljest, kus ristiusku levitavad kristlased on "pahad". Nad teevad templeid maatasa, põletavad hulganisit raamatuid, vandaalitsevad skulptuuride kallal, ajavad minema Vana-Kreeka viimased filosoofid, keelavad elu nautimise. Kuna ma ei olnud varem sellist ajalookäsitlust kuulnud, siis oli see šokeeriv ja mõtlemapanev. Samas oli vaatenurk üsna ühekülgne ning teemad hakkasid korduma. Soovitan, kui soovid lugeda antiikmaailma lõpust teise vaatenurga alt!

Aitäh, Argo kirjastus, raamatu eest!

Loe ka:

• Sirp - Rauno Alliksaar
  

Mulle väga meeldivad populaarteaduslikud raamatud, aga millegipärast kipun neid sageli pooleli jätma. Ma tean, et mul seisab kapi äärel vähemalt kaks tükki, mis juba mitu aastat ootavad, et ma neid edasi loeks, aga võtsin ikkagi hoopis järgmise käsile ja lootsin, et seda sama saatus ei taba. Nimelt pakuti mulle kirjastusest eelmisel aastal ilmunud teost "Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul", mille autor on füüsik Leonard Mlodinow.

Suur osa loomade ja ka inimeste käitumisest põhineb skriptidel, mis on kaasasündinud või tulenevad harjumustest. Ülejäänud toiminguid juhib mõtlemine. Pikka aega domineeris maailmas analüütiline ehk ülevalt alla mõtlemine, kus otsused põhinevad analüüsil ja loogikal. Tänapäeval on aga kõik pidevalt muutumises ning see soodustab mõtlema alt üles ehk nõtkelt ehk "kastist välja". Nõtke mõtlemine hõlmab mugavatest ideedest ja omaksvõetud arvamustest loobumise, vastuoludega harjumise, kujutlusvõime usaldamise, eksperimenteerimiseks valmisolekku ning tolerantsuse ebaõnnestumiste suhtes. Imaginaararvud, Pokemon Go ning nuppudega telefon on vaid paar näidet, mis autor toob illustreerimaks nõtkest mõtlemisest sündinud leiutisi.

Üks iroonilisi elutõdesid ongi, et ehkki meile meeldib, et meil on õigus, tuleb kasuks, kui meile mõnikord öeldakse, et me eksime.

Praegu tarbime me erinevatest meediakanalitest keskeltläbi suisa 100 000 sõna uut infot päevas - see võrdub 300-leheküljelise raamatuga.

• Gaia Vince "Seiklused antropotseenis"
• Mike Pitts "Kuningas asfaldi all"

• Triinu raamatud

• Vietnamis Mekongi jõel on vaimajad, mille alla riputatud võrgus saab pidada kalakasvandust. Kalu söödetakse läbi augu elutoa põrandas.
• Belize ranniku lähedal on saar, mille üks kalur endale prügist ehitas - Westpoint island.
• Pisikesse mägikülla Nepalis ei vii korralikke teid, kuid sealses koolis on korralik arvutiklass koos WiFiga. 
• Tulevikus võib põhiline toidukasvatus olla koondunud hoopis kõrbealadele.