Haruki Murakamilt olin varasemalt tutvunud triloogiaga "1Q84" ning romaaniga "Kafka mererannas". Suur Murakami fänn ma pole, kuid teda kannatab lugeda küll. Nüüd sai loetud ka "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad".

Tokyo, Nagoya, Soome. Tazaki Tsukuru on nägus 36-aastane mees, kes töötab raudteeinsenerina. Kuigi ta on edukas ning töötab oma unistuste töökohal, ei ole mees õnnelik. Ta on olnud 16 aastat üksik. Kooliajal oli tal küll suurepärane sõprade punt, kus muide kõigil teistel liikmetel oli nimes mõni värvus. Ühel hetkel lõpetasid sõbrad aga Tsukuruga suhtlemise ning mees ei tea siiani põhjust. Läheb aastaid mööda, kuni Tazaki Tsukuru hakkab looma tõsisemat suhet naisega nimega Sara. Too soovitab mehel kõik vanad sõbrad üles otsida, et nendelt uurida, mis siis ikkagi 16 aastat tagasi juhtus. Tema palverännak jõuab lõpule kodust kaugel Soomes.

Romaani algus meeldis mulle väga. Püstitatud müsteerium oli huviäratav ning ma ei suutnud ise välja mõelda ühtki mõistlikku põhjust, miks sõbrad ühe endi seast niimoodi välja võiks heita. Umbes kolmandku peal tulid mängu murakamilikud unenäolised detailid, nagu veidrad seksistseenid, ning sealtmaalt hakkas lugu mu jaoks rööbastelt maha jooksma. Tazaki Tsukuru kohtub oma sõpradega ning saab teada, miks nad temaga suhtluse lõpetasid. Põhjus ei rahuldanud mu huvi kuidagi ning lõplik lahendus jäi üldse puudu. Samas ei oodanudki ma midagi terviklikumat, sest see poleks autorile omane. Vähemalt leidis peategelane lohutust ning suutis oma masendusest välja tulla.

Raamatu peateemaks on kaotatud sõprus, kuid mõnusa vahepalana oli sisse toodud üks kummaline lugu, mida Tsukurule jutustati. Ootasin, et see uuesti sisse toodaks ja ka ülejäänud looga rohkem seostataks, aga seekord jäi lugu lihtsalt üheks looks. Veel oli mulle meeltmööda Soomes toimunud lõpuosa, kus toimunud kohtumine oli kõige südamlikum ning pani palverännakule ilusti punkti.

Olga naeris. "Elus on nii mõndagi, mida on keeruline ükskõik millises keeles edasi anda." 

Tsukuru noogutas. Nähtavasti meeldib siiski kõigile soomlastele inimelu kohta lennukaid epigramme kasutada. Võimalik, et see on kuidagi seotud pika talvega.

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on Murakami 13. romaan. See algas lühijutuna, milles autor tahtis kirjeldada päeva üksiku mehe elus. Kui ta kirjutas Tsukuru tüdruksõbrast Sarast, kes ütleb, et mees peaks oma vanad sõbrad üles otsima, siis tundis autor, et naine ütles sama ka talle. Omaenda loodud tegelase käsul tuligi Murakamil lugu lõpuni kirjutada. Autor on suur muusikahuviline ning Tazaki Tsukuru loo alapealkiri tuleb Franz Liszti klaverisüitidest "Années de Pélerinage", mis tõlkes tähendabki palverännaku aastaid. Sellel muusikapalal on peategelase elus oluline koht. Veel paeluvad Tazaki Tsukurut raudteejaamad. Murakami selgitab oma huvi raudteejaamade vastu ajaga, kui ta tahtis avada jazzibaari ning üritas välja uurida, kuhu tuleb ümberehitatava jaama uus sissepääs. (allikas)

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" meeldis mulle, kuigi ma ei jäänud rahule "müsteeriumi" lahendusega. Peategelase arengut oli põnev jälgida ning romaan oli just paraja pikkusega. Kolm Murakamit, mis ma nüüd lugenud olen, on kõik olnud üsna omamoodi. Kui peaksin tegema pingerea, siis esikoha saaks "1Q84". Tazaki Tsukuru oleks teine ning "Kafka mererannas" jääks kolmandaks. Autori stiili on raske kirjeldada. Ta suudab sõnadega luua kõnekaid pilte. Igaüks peaks kindlasti proovima, kas talle sobib Murakami või ei!

Peale Santorinilt naasmist suutsin lõpetada juba pikemat aega pooleli olnud raamatu - Haruki Murakami romaani "Kafka mererannas", mis läheb väljakutses kirja legendaarse raamatuna. Minu tutvusringkonnas on palju Murakami fänne, kes seda kõrgelt hindavad. Minu arvamus seevastu oli üsna kahetine. Selle postituse tegemine venib just seetõttu, et on raske oma mõtteid kirja panna.

"Kafka mererannas" vestab paralleelselt lugu kahest mehest: 15-aastasest noorukist, kes endale kodust põgenedes Kafka nimeks võtab, ning ekstsentrilisest vanapapist Nakatast, kes poisikesena kummalistel asjaoludel mõistuse kaotas. Peale pensionile jäämist on Nakata raha teeninud kadunud kasside otsimisega, mis tuli tal erakordselt hästi välja, sest ta suutis nimelt kassidega vestelda. Vanakese rahulik elu pööratakse aga pea peale, sajab makrelle ja kaane ning ta on sunnitud oma kodust lahkuma. Kafka asub samuti rännakule, teejuhiks noormees, keda kutsutakse Rongaks. Tema vaimne teekond on kaalukam kui füüsiline.

Lugu hüplebki peatükkide kaupa Nakata ja Kafka vahel ning pealtnäha on pole nende vahel ühtki seost, kuid tasapisi hakkavad need ilmnema.

Mulle meeldis väga Nakata osa loost, sest ta oli oma teadmatuse ning naaivsusega ülimalt armastusväärne ning meeldejääv karakter. Ma üldse ei imesta, kuidas inimesed tema teekonnal vanakest aidata tahtsid. Vestlused kassidega olid muidugi mu lemmikosaks kogu teoses. Selline maagiline realism mulle meeldib ja sobib. Nakata seiklused muutusid üha ulmelisemaks, kui ta oma tuttavast kodulinnaosast lahkus.

Seevastu minategelane Kafka ei meeldinud mulle absoluutselt. Mulle ei istunud tema motiivid ega metafooridesse sukelduv elu, mis põimus Oidipuse looga. Klassikaline müüt on fantastiline, kuid siin olid asjad liialt üle võlli keeratud. Murakami oskab seksist hästi kirjutada - tabavalt ja neutraalselt, kuid 15- ja 51-aastase vahekord oli liig! 

Romaan ei jätnud mind mingil juhul külmaks, elasin Nakatale täiel rinnal kaasa ning tundsin võikamate kohtade peal jälestust. Kuigi Kafka peatükid mulle ei meeldinud, oli see siiski hea raamat. Murakami kirjastiil mulle meeldib, eriti see, kuidas loo pöördeid ja käänakuid on võimatu ette aimata. Kirjeldused on tabavad ning kohati jääb mulje nagu viibiks ise koos kangelastega stseenis sees.

Murakami stiil on parim definitsioon maagilise realismi žanrile. Seega soovitan neile, kes sellega tutvuda soovivad!

Aomame on küünilise ellusuhtumisega noor naisterahvas, kes päeval töötab mainekas spordiklubis, kuid öösiti otsib rahuldust jõukate ärimeeste linade vahelt. Tema elu on rutiinne ja tühi ning ainus, mis talle aeg-ajalt lohutust pakub, on kauge lapsepõlvemälestus – üks poiss, üks käepigistus… Kõik hakkab aga muutuma, kui ta ühel heal päeval avastab enda juurest erilise võime – võime röövida elusid, ilma et see jätaks ohvri kehale vähimatki jälge.

Tengo on eraklik noormees, kes kogu oma vaba aja pühendab kirjutamisele. Ta pole seni küll ühtki teost avaldanud ega teagi päris täpselt, millest ta kirjutama peaks, kuni ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek toimetada kellegi nõiduslikult kauni tütarlapse kummalise sisuga romaani. 

Murakami seekordne romaan „1Q84” on haarav lugu kahest noorest inimesest, kes salamisi loodavad, et nende eluteed mingil hetkel ristuvad. Enne seda tuleb neil aga rinda pista uskumatute takistustega: mõjuvõimsa ususekti, kummaliselt väändunud maailma, eeskätt aga iseenda ebakindluse ning painavate minevikuvarjudega.

4/5

See oli nii veider raamat, et ma ei osanud alguses üldse seisukohta võtta, mis ma arvan. Raamatukogus sattus silma ning tekkis tunne, et keegi on midagi head selles kohta maininud. Samuti oli mul isu ühe parajalt paksu teose järele. Algus küll tahtis venida, aga samas ei jäänud see kapiäärele seisma. Iga õhtu lugesin enne magamaminekut peatüki või paar ja nüüd täna, kui lõpuks hakkasin selgust saama, et mis pagan seal õieti toimub, siis lõpp (~300lk) läks ludinal.

Peategelasi on kaks, peatükid on kordamööda ühe või teise vaatevinklist. Mõlemad on kolmekümnendates, üks naine Aomame, teine mees Tengo. Ma ei ole varem väga idamaase kirjandust lugenud ja seega mõjusid kõik nimed raamatus veidi võõristavalt, sest ma ei suutnud neid oma peas hääldada. Uusi tegelasi tuli alguses päris palju ja kuna ma ei lugenud palju järjest, siis kippusid nad veel ka ununema ja sassi minema. Tegu oli niivõrd mahuka romaaniga, et see probleem mingi hetk kadus üsna märkamatult.

Tagakaanelt sisukokkuvõtet lugedes arvasin, et tegu on mingi fantaasiateosega, sest kirjas oli seal, kuidas Aomame suudab puudutusega inimesi tappa. Eeldasin midagi sarnast nagu "Shatter me", mida umbes kuu tagasi lugesin. Üllataval kombel üks sarnasus nende teoste vahel oli. (view spoiler) Veidi pettusin, kui sain teada, et tema võime on hoopis leida inimese kaelalt punkt, kuhu õigesti terariistaga vajutades inimene kutu on. Kujutage ette mu üllatust, kui nii paarsada lehte hiljem mulle selgus, et tegu siiski on fantaasiateosega. Kuna ma polnud enne raamatu tausta uurinud, siis selline fantaasia-mitte fantaasia-fantaasia vahel pendeldamine mõjus mulle üsna segadusttekitavalt. Peale esimese raamatuosa lõpetamist oleksin vähem tähti hindeks pannud. Edasi oli lugu aga arusaadavam, sujuvam ja kindlasti põnevam. 

Algusosas kirjeldatakse pigem tegelaste argielusid ning peatükid väga cliffhangeritega lõppeda ei saa. Tengo muide oli ülikooli ettevalmistuskoolis matemaatikaõpetaja, kes üritab ka kirjanikuks saada. Kui fantaasiaelement lõpuks sisse tuleb, siis edasi ei saanud peale ühe tegelase loo lõpetamist raamatut käest panna, sest oli vaja lugeda teise tegelase tüütu osa vahelt ja siis sai alles teada, et mis esimesega edasi saab. Kohati oli Aomame osa igavam, vahepeal Tengo, seega vahele jätta ei saanud tegelikult kumbagi.

Mulle üldse ei meeldi, kui sarja viimane osa muudab midagi kirjutamisstiilis, selle puhul siis, kui mängu tulid uue tegelase peatükid. Tema vaatepunktist lugedes muutus Ushikawa sümpaatsemaks, sain ta tegevusele pihta jne, aga minu meelest see väga juurde ei andnud loole. Kui esimeses kahes osas oli iga peatüki lõpus rohkem pinget (cliffhanger), siis selles tegevus venis rohkem. Mulle ei meeldinud see ka, et tegevus ei jooksnud paralleelelt, sündmused kippusid eri tegelaste peatükis korduma, aga vahepeal oli hoopis kolmanda isiku peatükk, kus veel looliin ei kattunud.

Positiivsest küljest meeldisid mulle üksikud pisiasjad, näiteks see, et Aomame ja Tengo korteritel oli sama number. Samuti see, et lugu liikus sinna suunda, kuhu mina tahtsin. Samas lõpus pettusin jälle, sest nii palju olulisi küsimusi jäi vastamata. KES NEED VÄIKESED INIMESED ON SIIS LÕPUKS???