- 20:33
- 0 Comments
ehk kuidas juba august kätte on jõudnud
Teistel laevadel sai ainult ise uudistada, ekskursiooni ei teinud keegi ja ise pidi nuputama, mis imevärk nüüd see või too asi on. Sulevil oli rohkem tegemist, enamik ruumidele olid pandud klaasuksed, kust sai sisse piiluda. Sisse sai mitmesse kajutisse, kus oli ikka väga palju kitsaid koikusid. Suure Tõllu mitmeinimesekajutid tundusid selle kõrval küll luksusena. Igasse kajutisse minekuks pidi trepist alla minema. Omavahel need vist ühenduses polnudki. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Trepid ja koridorid oli hästi kitsad seal ja alumistel korrustel oli lisaks palav. Huvitav, kas sõidu ajal oli ka magamisruumis selline kuumus, mina küll nii und ei saaks. Mind pani imestama veel see, et Sulev oli puust! Piirivalvelaueva kohta lugesin infotahvlilt välja, et see on esimene Eestile kuuluv laev, mis on ületanud Atlandi ookeani. Nimelt valmistati see Ameerikamaal. Laevas sees olid ainult kinnised uksed :( Kaptenisilda sai lähemalt näha ainult.
Viimasel ajal olen käinud mitmel georetkel. Esimesest juba kirjutasin, mis koos Stina ja Alice'iga oli. Teine oli Madliga Tallinnas. Kolmandal käisin vanematega Sündmusaarde juures ja hiljem Muraste paeplatsil. Paar teeäärset aared korjasime ka. Õigemini, vanemad näitasid, et seal aare, mis neil leitud - mine, otsi ja logi.
Kuna Madli varsti Eestimaalt minema sõidab, siis meisterdasime talle sellise kunstiteose kaasavõtmiseks. Selline artsy meeleolu jätkus, kui nägin Stina mega-hüper-super-lahedat värviraamatut ja nurusin, et ma ka üht lehekülge kaunistada võiks. Kahjuks aeg lausa lendas ja valmis ma ei jõudnudki. Poolikut pilti saate ikka näha. Mul võiks ühes seinas selline tapeet olla küll ju.
Nädalake tagasi käisime vanavanemate ja vennakesega Lennusadamas laevu uudistamas. Suur Tõll on uuendatud väljapanekuga tagasi, lisaks käisime veel Sulevi ja ühe piirivalvelaeva peal. Esimene oli küll kõige huvitavam, sest seal oli igas ruumis keerlev infotahvel. Nii sai täpselt teada, millega tegu. Korda oli tehtud mitmeid kajuteid, omavahel oli võimalik võrrelda 6-kohalisi, 4-kohalisi, mehaaniku, tüürimehe, kapteni jne. Kõige tähtsamate meeste omad koosnesid lausa mitmest toast. Lisaks on laeval avatud nüüd ka puhvet, kui avastamisrõõmu peaks nälg segama tulema.
Mul on hea meel, et Eesti riik selle laeva endale näituse jaoks sai ja ta vanarauaks ei läinud. Juba 20 aastat on rahvas seal peal avastusretki saanud teha ja kogu aeg täiendatakse. Nii põnev ju!Teistel laevadel sai ainult ise uudistada, ekskursiooni ei teinud keegi ja ise pidi nuputama, mis imevärk nüüd see või too asi on. Sulevil oli rohkem tegemist, enamik ruumidele olid pandud klaasuksed, kust sai sisse piiluda. Sisse sai mitmesse kajutisse, kus oli ikka väga palju kitsaid koikusid. Suure Tõllu mitmeinimesekajutid tundusid selle kõrval küll luksusena. Igasse kajutisse minekuks pidi trepist alla minema. Omavahel need vist ühenduses polnudki. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Trepid ja koridorid oli hästi kitsad seal ja alumistel korrustel oli lisaks palav. Huvitav, kas sõidu ajal oli ka magamisruumis selline kuumus, mina küll nii und ei saaks. Mind pani imestama veel see, et Sulev oli puust! Piirivalvelaueva kohta lugesin infotahvlilt välja, et see on esimene Eestile kuuluv laev, mis on ületanud Atlandi ookeani. Nimelt valmistati see Ameerikamaal. Laevas sees olid ainult kinnised uksed :( Kaptenisilda sai lähemalt näha ainult.
Huvitav on see, et nii paar aastat tagasi kui ka nüüd ei küsitud laeval piletit. Meil oli see ikkagi ostetud, kuidas nad muidu veel laevu külastajatele avada saaks, kui need selle eest tasumagi ei vaevu.
Pildid on kiiruga ja telefoniga tehtud, mitte just parimad, aga mingi aimduse saab ikka kätte.
Laupäeval käisin geoüritusel, kus sai kanuutada. See oli päris põnev. Järve peal oli punkt, kus oli peaaegu 200 filmitopsi ulpima pandud ja sealt oli vaja leida järgmise punkti asukoht. Avasime üle 100 topsi, enne kui õige paberilipiku kätte saime. Edasi läks lihtsamalt.
Üritusele minnes korjasime tee äärest ka paar lihtsamat aaret.
Minu tänane päev:
sõidutund, teooriaeksam, tegin 2,5h aega parajaks, sest ootasin carli, jalutasin kristiinest kesklinna ja siis käisin keskraamatukogus oma lugejakaarti pikendamas, edasi jalutasin väliskirjanduse osakonda, mis on olümpia hotelli juures, võtsin sealt 6 raamatut ja läksin klassiõe juurde, kes caffeines töötab, seal olin ~45 minutit, proovisin mullikohvi ehk kohvi toonikuga, carl jõudis linna ja me käisime vapis, ta läks autokooli tutvustavasse tundi ja ma teise klassiõe töökohta, aga siis selgus, et see essa tund hoopis kristiine juures, mitte kesklinnas ja me sõitsime uuesti sinna trolliga, ootasin carli ära ja lõpuks tulime rongiga koju
- 21:07
- 0 Comments
ehk nädalavahetus Saaremaal
Reede hommikul asusime Sauelt Karujärve poole teele ning umbes lõunaks jõudsime kohale. Päike paistis, aga puhus tugev tuul ja nii lükkasime Carliga ujumamineku edasi. Peatusime sellises kohas nagu Karujärve Kämping, kus oli kohal suurem seltskond Carli pere tuttavaid ja naabreid. Meil oli kaheks õhtuks kinni pandud veidi suurem maja, kus ülakorrusel oli kaheksa voodikohta ja alumisel kaminaruum koos saunaga. Muidu oli lahe olemine, teistest seltskondadest eraldatud, oma paadisillaga, kust ka ise vette sai minna. Pisike probleem oli see, et igal pool oli jubedalt tolmu. Ma küll väga suur allergik pole, aga natuke võttis nina vesiseks ikka.
Laupäeval võtsime ette sõidu Kuressaarde ja käisime lossis, kus sain tähistamiseks leida ka ühe aarde. Nimelt täitus mul 17. juulil 10 aastat geopeituses. Esimene leid sai samuti tehtud Saaremaal, üsna Karujärve äärest pealegi. Kahjuks selle sama juurde tagasi seekord ei sattunud.
Üks uuem asi lossis oli näitus Nõukogude ajast.
Pärast lasime veel lossiõuel vibu. Avatud olid ka savi- ja klaasikoda. Viimases sain näha, kuidas tehti piimakannu. Täpsemalt ülaääre viimistlemist ning sanga kinnitamist.
Vihma hakkas sadama ja seetõttu suundusime edasi. Parajasti peeti kõrvalplatsil laata, kuhu ka korra astusime. Nii mõnigi asi jäi ostmata, sest sularaha mul tol hetkel kaasas polnud. Siit küsimus, kus lähiajal veel laat tulemas, sest tahaks see suvi kuskile raha kulutama ikkagi minna.
Käisime söömas John Bull pubis, mis ka kohe lossi külje all on. Seal saime kohutava teeninduse osaks. Otsustasime einestada väljas ning peale tellimuse esitamist ootasime ilmatu kaua. Inimesed, kes hiljem tulid said ka varem toidu kätte. Kui viimaks ülejäänud seltskonna road saabusid, siis minu ja Carli omad mitte. Need jõudsid siis, kui teistel juba kõht täis sai. Kõrvallauda toodi hoopis vale toit ja ilma söögiriistadeta.
Sõin seentega pastarooga, mis maksis natuke alla 7 euro. Ports oli nii suur, et jaksasin hoolimata tühjast kõhust pintslisse pista vaevalt poole. Hoolimata sellest, et mekk oli hea, siis vist tagasi ei läheks.
Laupäeva õhtul käisime Carliga saunas ja käisime ka järves ära. Päris ujuma ei läinud, sest piisava sügavuseni oli ilmatu pikk maa.
Saarelt koju sõitmine oli ka omaette teema. Laupäeva õhtul avastati, et Jeepil, millega tulime tilgub alt diislit. Juba tehti korraldusi, et kui autot korda ei saa, siis saame teise auto peale. Pühapäeva hommikul asuti siis Jeepi kallal nokitsema, et see nii sõidukõlblikuks saada, et vähemalt mandrile saaks. Samal ajal selgus, et nüüd ei lähe tööle teine auto. Sellised asjad juhtuvad ikka korraga ja kuskil pärapõrgus.
Õnneks saadi Jeep niipalju korda, et saime sadama poole teele asuda, diislist joon jäi teekonda tähistama. Suure ponnistustega saadi tööle ka teine auto. Praamisabas istusime sõrmed ristis, et ometi laeva peale lubataks. Vahepeal jäi aega ka kiireks aardeleiuks. Õnneks ühtki probleemi ka ei tekkinud. Diislirida on aga siiani teel alles, mu maja ees oleval lõigul vähemalt.
- 19:54
- 0 Comments
