Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Frank Herbert "Düüni messias" on muidugi Düüni sarja teine osa. Mul on nii hea meel, et Varrak on võtnud nõuks kogu sari uuesti välja anda. See kujundus kutsub palju rohkem lugema kui vana oranž. Olen siin veidi hoogu võtnud sarja edasi lugemiseks. Esimest osa "Düün" lugesin eelmise aasta alguses. Siit ja sealt on silma jäänud, et esimene osa on küll priima, aga järjed ei kõlba lugeda. Kuna mulle see kõrbeplaneedi lugu meeldis, tahtsin ikka oma pilgu peale visata. Kui nüüd neljas osa mulle riiulisse jõudis, oli paras aeg teine kätte võtta.

Sina seisad düünidevahelises orus. Mina olen luiteharjal. Mina näen seda, mida sina ei näe. Ning muuhulgas näen ma kaugust varjavaid mägesid.

Möödunud 12 aastat on läinud täpselt nii, nagu Paul Atreidese nägemustes. Tema tõusmisega imperaatoriks pääses valla džihaad, mis on levinud pea terves universumis, põrmustades miljardeid inimesi. Paul ei suutnud seda vältida ning on võimetu käima lükatut peatama Tulevikus näeb ta vaid veel hullemat hävitustööd. Lisaks kaasneb suure võimuga muidugi ka palju vaenlasi. Ei salli teda abikaasa, ei Gild ega benegesseriitlased. Üheskoos hauvad nad plaani, kuidas imperaatorist lahti saada, aga konks peitub muidugi selles, kuidas vandenõud varjata mehe eest, kes näeb tulevikku ette.

Täitsa mõistan, miks see romaan eelmisega võrreldes vähem hinnatud on. Düünide vahel seiklemist ja eepilisi seikluseid selles raamatus pole. Fookus on planeedilt nihkunud inimestele. Kui eelmises armastasingi Arrakist ja tegelased jätsid külmaks, siis nüüd soojenesin peategelase suhtes üles. "Düüni messias" on eelkäijast tublisti poliitilisem, aga kuigi intriige on rohkem, siis tegevust napib. Ainsas võitlusstseenis on vastaseks harjutusrobot. Ühest küljest keerleb süžee salaplaanide haudumise ümber. Teine külg näitab, et jumal ei ole sugugi lihtne olla. Tuleviku nägemine kammitseb Pauli, kuna kaovad tema vaba tahe ja valikuvõimalused, sest kõik alternatiivsed rajad viivad ainult veel suurema kaoseni. Mehe nõrkuste näitamine muutis ta palju huvitavamaks. Eelmises osas oli ta külm ja kauge, aga nüüd leidsin end talle kaasa elamast.

Pauli kõrval on palju juttu tema õest Aliast, kellest ma veel väga midagi arvata oska. Ta ei tekitanud minus küll absoluutselt mitte mingeid tundeid. Sama lugu oli ka Chaniga, kes on Paulile kõige olulisem isik, aga selle suhte sügavus ei tule romaanist kuidagi välja. Tegelane, kelle käekäiku huviga jälgisin, oli hoopis Hayt. 

Huvitavaim osa raamatus oli uus inimrühm, kes mängu tuleb - Tleilaxu planeedi asukad, näotantsijad. Ma ei mäleta, et neis eelmises osas sõnagi juttu oleks olnud, aga siin on nad kandvaks jõuks. Tleilaxud valitsevad inimkeha üle, valdavad keerulist geneetiliste muudatuste kunsti. Näotants tähendab välimuse muutmist, mis võimaldab haaravat vaatemängu, aga ka esmaklassilist spionaaži. Lisaks suudavad nad reanimeerida surnuid. Üks eelmises raamatus hukkunud tegelane tuleb siin tagasi, mis tõstatatab huvitavaid identiteedi küsimusi.

Ma ei ole kunagi kosmosepoliitika fänn olnud, aga midagi selles loos köitis mind.  Lõpp mulle ka meeldis, aga kohe kolmanda raamatu järgi ei haara.

10191-10193, kõrbeplaneet Arrakis. Planeet Maa on kauge ajalugu, inimkond on ammu levinud üle kosmose. Arvutid ja tehisintellekt hävitati ususõdade käigus, asendati kõrgelt mõtlema ja arvutama koolitatud inimestega. Neil on siiski oma piirid, mille ületamiseks on vaja meelemürke. Neist väärtuslikeim on melanž, vürts, mida leidub vaid Arrakisel, planeedil, mille pinda katab vaid kõrb. Seal puudub voolav vesi ja ei saja kunagi. Iga tilk vett on arvel. Varitsevad igasugused ohud alustades liivatormide ja lõpetades hiiglaslike ussidega, mis kõrbes maandunud kosmoselaeva tervelt alla võivad neelata. Vürtsi kaevandamist on pikalt juhtinud Harkonennide koda, kuid nüüd määratakse selle haldajaks hertsog Leto Atreidese kojast. See on lõks, et Atreidese kojale lõpp teha, kuid vaenlased alahindavad hertsogi poega, keda Bene Gesserti õpetuse saanud nõid, tema ema, on kogu elu ette valmistanud millekski enamaks.

Frank Herberti loodud maailm, kõrbeplaneet oma unikaalse ökosüsteemiga vastas täpselt mu maitsele ja ahmisin huviga endasse detaile. Keskkonna ettekujutamine ei olnud sugugi lihtne, sest kogu kõrbespetsiifiline sõnavara oli võõras. Pealegi olen ise vaid korra düünide vahel käinud. See vaid võimendas vaimustust kõrberahva fremenite elukorralduse suhtes. Kujuta ette maailma, kus vesi on suurim rikkus ja tilkagi ei tohi raisata. Pisaraid ei valata ja üldse on kogu oma kehavedeliku veeks ümbertöötamiseks spetsiaalne kostüüm. Kui hõimlane sureb, lastakse ka tema kehamahlad teiste tarbeks välja ja töödeldakse tagasi veeks. Kas meie maailmas liigituks see teguviis kannibalismiks? 

Kõrbeplaneedi ja kõrberahvaga maailmaloome ei piirdu. Ühiskonnakorraldus on küllaltki keeruline. Mitmete organisatsioonide olemus jääb esmatutvusel varjatuks. Üks paeluvamaid on Bene Gesseriti ordu, kus koolitatakse naisi nõidadeks. See nimetus on küll pigem halvamaiguline hüüdnimi, aga selgitab kõige paremini koolituse saanute vaimseid ja kehalisi ülivõimeid. Näiteks suudavad nad hääletooni abil inimeste tegusid mõjutada. Benegessetilaste puhul on põnev teema ka ettekuulutused. Kas ettekuulutus on võime tulevikku näha või tulevikku luua?

Tegevust oli tegelikult raamatus üllatavalt vähe, pigem oli palju juttu, mida tegelased mõtlesid, tundsid, arutlesid, plaanisid. Lugedes kõike, mida Paul tulevikus nägi, tekkis tunne, et see ei mahu raamatusse ära. Selleks on muidugi järjed.  Kuigi teos oli täis Pauli mõtteid, tundus ta kaugena ja mulle eriti sümpaatseks ei muutunud. Kummaline oli, kuidas poliitilika ja usuintriigide kõrval puudus argielu ja igapäevased inimsuhted. Eriti, kuna lugu kulges küllaltki lineaarselt, ilma suurte ajahüpeteta. Eks seda, milline tulem on tema püüdlustel fanatismi ära hoida, näebki alles järgmises raamatus. Kui ma üldse selleni kunagi jõudma peaks. Lõpus sai küll ikka veidi sõda ka.

Loo kulgemine jättis mind üsna külmaks. Mul ei tekinud huvi ühegi tegelase käekäigu vastu, pigem jälgisin lihtsalt kõrvalt, mis toimub. Ma ei tajunud ei romantikat ega sõprust, kuigi olid olemas nii armastatu kui ka ustavad kaaslased. Tunnetest on kõige rohkem esindatud hoopis viha.

Kosmosepoliitika fänniks ma ka ei saanud. Ma ei mõista viha, mis on nii suur, et kogu suguvõsa on vaja põrmustada, aga ometi ei anta sellele ühtki head seletust. "Pahad" ei ole ju ainult sellepärast pahad, et nad on pahad. Harkonennidel ei ole aga ühtki head külge, ainult suur võimujanu ja põlastus kõigi vastu, kes on neist madalama seisusega. Nende võimuintriigid käisid mul küll üle pea ja kogu see suurejooneline plaan Atreideste kõrvaldamiseks tundus liiga keeruline. Kas tõesti ei olnud lihtsamat viisi kui anda neile valitseda oluline planeet, lennutada kaaskond läbi kosmose, et siis reetur saaks mängu astuda.

"Düün" heidutas veel oma argooga. Raamatu lõpus olevast sõnastikust oli abi (ja olge tänatud, et alguses sellele vihjate!), aga ikka kulus pool lugu end võõrastest terminitest läbi närimiseks - häil, kandur, siitš, umma, safo, geriaatriline, fofrelutšid, erg, kanli, ornitopter, šai-hulud, tšaumas jne. Osadest sai küll teksti kontekstis enam-vähem aru, aga teised ei jäänud meelde ka peale korduvalt sõnastikus otsimist. Kõigile minu jaoks tundmatutele sõnadele, nt kinžall, ma siiski seletust ei leidnud. See on ilmselt enda sõnavara viga. Kui sina ka sama harimatu oled, siis tea, et kinžall on Pärsia pistoda.

Mõtteainet ja küsimusi pakkus romaan igatahes hulganisti. Samuti leidus seal palju huvitavaid mõtteteri. Eriti meeldisid mulle printsess Irulani tsitaadid, millega iga peatükk algab. Vahel andsid need hästi aimu, mis järgmisena juhtuma hakkab, vahel oli seos õige õrn.

Kõige rohkem erines romaan varasemalt loetud ulmest selle poolest, kui olulisel kohal olid vaimsed võimed ja nende koolitamine. Selles tulevikumaailmas täidavad inimesed arvuti rolli, teostavad keerulisi arvutusi ja tuletuskäike toetudes loogikale. Tavaliselt rõhutakse ikka tipptehnoloogiale või kuskilt mujalt pärit võimetest. "Düün" püstitab aga hüpoteesi, et kõik on inimeses endas olemas, lihtsalt me ei oska seda potentsiaali kasutada. Oma vaimu arendamine, mediteerimine ja jooga, koguvad praegu hoogsalt populaarsust, nii et ehk oleme sinna poole teel.

Frank Herbert (1920-1986) oli ameerika ulmekirjanik. Pärast II maailmasõda astus ta ülikooli, kus kohtus oma tulevase abikaasaga. Kraadi mees kätte ei saanud, kuna tahtis õppida vaid seda, mis teda tõeliselt huvitas ja nii jäid osad ained sooritamata. Ta töötas erinevate ajakirjade juures. Herbert sai ülesandeks kirjutada artikkel Oregoni düünidest. Ta sattus hoogu ja kogus kaugelt rohkem infot, kui selleks vaja oli. Artiklit ennast ei kirjutanud mees kunagi, kuid sellest materjalist sai alus tema romaanile "Düün". Kirjutamiseks läks Herbertil 6 aastat. Kuigi sellest on saanus enimmüüdud ulmeromaan, ei saanud raamatust kohe bestsellerit, mille tulu lubaks autoril täiskohaga kirjanikuks hakata. (allikad: 1, 2)

"Düün" on klassikaline ulmeromaan, mis jutustab poliitilistest intriigidest kõrbeplaneedil. Mulle meeldis väga iseäralik maailm, kus tegevus toimub, kuid raamat võib heidutada oma keerulise sõnavara ja poliitiliste intriigidega. Lisaks oli raske tegelastega lähedaseks saada. Heale ulmele kohaselt tõstab teos muidugi hulganiselt küsimusi, mille üle arutleda. Soovitan, kui sind huvitavad vaimsed võimed, elu kõrbes ja kosmosepoliitika!