Caimh McDonnell "Sellise näoga mees" on naerutav krimipõnevik mehest, kes ühtäkki elus püsimise nimel rabelema peab, kuna keskmine välimus ei tule kasuks, kui valel ajal vales kohas viibida. Ei ole saladus, et kirjaniku “Kummalised sõnumid” koos järgedega on mu suured lemmikud. Niisiis läksin kindla peale välja, kui aimdus, et väga pikast iiri kirjanduse nimekirjast jõuan väljakutsesse lugeda üheainsa.

2016, Dublin. Pauli harilik näolapp meenutab igaühele kedagi. Kuhtuva mõistusega vanaprouad näevad temas ammust sõpra või poega, venda või naabrimeest, niisiis saab mehest memmelausuja, kes nendega mõnusat juttu puhub. Ta on juba mõnda aega vanadekodus ühiskondlikult kasulikku tööd teinud, kui asjad võtavad õige kummalise pöörde. Külastades peagi manalateele asuvat vanahärrat, töötab näolapp taas, kuid õnne-rõõmu asemel kerkivad pinnale sootuks teised emotsioonid. Viimaseid hingetõmbeid tehes hüppab näss Paulile kallale. Verd kartev noormees minestab ning ärgates ei saa elavate kirjast lahkunud ründajalt enam midagi küsida, aga oleks hädasti vaja, sest tuleb välja, et ta oli oluline tunnistaja 30 aasta tagusele inimröövile. Kui siis Pauli veel kord tappa üritatakse, saab selgeks, et ta kas jõuab omal käel vana loo tuumani või laseb end maha nottida, teadmata kellele ta jalgu on jäänud ja miks.

"Sellise näoga mees" suudab korraga olla naljakas ja põnev, võluda omapäraste tegelastega ja heita valgust süngetele ajaloosügavustele. Tundsin hetkega ära McDonnelli käekirja, huumori ja jaburad olukorrad. Hirnu end või eesliks, mis oli Pauli ühiskondliku töö tegemise põhjuseks. Tundsin puudust vaid kübekesest maagiast, mis leevendaks karme stseene, kus oli kaugelt liiga palju juttu kehavedelikest ja muudest ollustest. Sellist hulka püksi pasandamist ootaks kuskilt vastsündinute käsiraamatust. Lisaks, kuna peategelane kartis verd, siis pöörati sellele ekstra tähelepanu, nii et mul hakkas juba vaikselt välja kujunema foobia kirjandusliku elumahla vastu. Haigevoodist välja karanud läkastava mehega peetud heitlusele mõtlemine ajab siiani südame pahaks.

Kohati läks küll üle piiri, aga suurem osa raamatust piirdub rohkem tagaajamise kui tapmisega ning tegelastele lihtsalt peab kaasa elama. Paulil on rohkem anda, kui selline nägu. Tema kõrval kerkivad esile krimiromaanide fanatist medõde ja omade eest alati väljas detektiiv, kellel on väga äärmuslikud töövõtted ja suur armastus hurlingu vastu. Tegu on siis ühe Iirimaale iseloomuliku spordialaga. 

Kuna lugesin ikkagi iiri kirjanduse võtmes, siis pöörasin kõigele iseloomulikule rohkem tähelepanu. Mul on jäänud mulje, et nad on väga osavad inetuid sündmuseid kirjanduslikult ära kasutama. "Sellise näoga mees" näiteks meenutab aega, kui IRA tegi ees ja kurikaelad järgi, kui üks pani pomme, siis pani teine pomme, kui üks röövis inimesi, siis röövis teine inimesi. Erinevaid peeneid viiteid kohtab mujalgi tekstis. Kindlasti läksid paljud üle pea, mõnes kohas tajusin vihjet, aga aru ei saanud, ja üksikud tundsin kohe ära, näiteks kui riidekappi peidetud tunnelisse astudes vilksas läbi mõte, et loodetavasti ei kohta teises otsas lõvi ega nõida. Mulle meeldib kui raamatud ei eksisteeri keset vaakumit, vaid on osa suurest võrgustikust. Lugude põimumine on ju vägev.

Dublini triloogia teine osa ootab ammusest ajast riiulis, nii et küll ma ükskord ka selle ette võtan. Jaburat huumorit tuleb tarbida jupikaupa. Soovitan, kui soovid tõestust, et krimi võib olla naljakas. Ma ei taha kõlada seksistlikult, aga mulle tundub, et eriti võiks see meeldida meestele.