2014-2023, Eestimaa sood ja rabad. Romet on omadega rabas, istub vaimselt kuskil sügavas mülkas, kus teda kimbutavad nii unetud ööd kui ka surmahirm. Aastatepikkuse otsingu tulemusena õnnestub leida vastumürk - hilisõhtused ja varahommikused eksirännakud looduse rüpes. Sealsetest mülgastest on palju lihtsam välja rabeleda. Omapäi uitamine loob võimaluse iseennast paremini tundma õppida ja elu müksab sarnaseid kogemusi ka teistele pakkuma.

"Rabatud" on kummalisel kombel samaaegselt nii laialivalguv kui ka sügavalt detailne. Nimelt ei ole raamat liigendatud peatükkideks kui sellisteks. Erinevaid mõtisklusi ja lookesi hoiab koos teemade kaupa kulgemine, kusjuures mõned mõtted ujuvad üha ikka ja jälle pinnale. Lugu algab jalutuskäiguga iseendasse, pakub ajalootunde, õpetab rabal ja sool vahet tegema, toob muuhulgas esile, kuidas urbaniseerumisega on kaotsi läinud loodus kui sõber või tasakaalupaik, ning paneb mõtlema, mismoodi aastasadadega inimeste suhtumine rabasse ümber on kujunenud, samas kui tema olemus püsib muutumatuna. Oleme salapärase ürgmaastiku laudteedega taltsaks teinud. Kui ma kõiki end kõnetanud mõttekäike üles tahaks loetleda, peaksin üle poole raamatust siin ümber jutustama.

Inimene tuleb siis, kui tal on aega. Mitte siis, kui on õige aeg.

Südamesse poevad ka vahetud kogemused, nii ekstreemsemat sorti üksi uitamised kui ka kirjeldused matkajuhi ametist. Romet Vaino maalib harilikust nigelavõitu suusailmast, sulamisest ja jäätumisest, midagi erakordset. Oi, kuidas tahaks selliste silmadega maailma näha. Valem loodusega sügava suhte loomiseks on iseenesest lihtne, sisaldades külma ja vihma, armastust ja päikest, selga mööda voolavaid higiniresid, varvaste vahel lirtsuvat muda, parmudest puretud ihu. Ühesõnaga, läbi tuleb käia kõigest ja kogeda kõigi meeltega. Muide, kõige suuremat samastumist tundsin, kui juttu tuli novembrikuust, sest lehtedelt vastu vaatavad ilma ja meeleolu kirjeldused viisid otse neli aastat tagasi, kui toimus üks minu meeldejäävamaid matku, küll mitte rabas vaid Lääne-Eesti rannikujoont taga ajades.

Niiske novembrikuine õhk poeb kontidesse hoopis teistmoodi kui käre pakane.

Raamatu lugemisest on nüüd üle kuu aja möödas ja on paras tõdeda, et paljud kõnetanud mõtted on endiselt minuga. Eriti pani teos tähelepanu pöörama helimaastikele, otsima vaikust. Varem ei pannud ma tähele, kui kurdistav on kodumetsa kostuv liiklusmüra. "Rabatud" innustas looduses uitama, pakkus sügavat äratundmist ja pani imestama, kui paljude nurkade alt saab ühest maastikust kirjutada. Loe seda raamatut, et olla rabatud!

Maailm ei muutu avastaja jaoks väiksemaks, vaid hoopis suuremaks. Nagu ka pidev õppimine paneb meid tundma pigem rumala kui targana.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!