Durian Sukegawa "Oamoos" näitab jaapani hõrgutiste valmistamise kunstist pajatades, kuidas pätist ja kaabakast võib saada asjalik inimene. Võtsin romaani käsile, et täita väljakutses jaapani kirjanduse punkt.

Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!

Sel suvel on mul plaanis lugeda õige mitu raamatut Minu-sarjast tänu armsale Maele Petrone kirjastusest. Esimesena asusin kõige paksema kallale - Eia Uus "Minu Prantsusmaa", mida olen juba ammu tahtnud lugeda.

2008-2012, Prantsusmaa. 23-aastane Eia vajab oma ellu muutust. Ta jumaldab Prantsumaad ning on seal varem käinud palverännakul ja avastanud ka Pariisi. Muidugi tahaks ta teada, milline tunne oleks riigis ise elada. Niisiis otsustab ta minna au pair'iks. Eia hoida jäävad aastane tüdruk ja neljane poiss. Vanematel on parasjagu käsil lahutus. Mees jääb elama Normandia maamajja, naine korterisse Pariisi südames. Eia kogeb mõlemat elu ja palju muudki.

Eia Prantsusmaa oli minu jaoks kui imedemaa - töö kõrval palju vabadust oma toimetusteks, kaks vahvat inglikest hoida, imelised vaated, kõik see ajalugu, elamine Pariisi kesklinnas, jõega ümbritsetud maamaja, mõistlikud tööandjad ja siis veel see reis Loire'i orgu! Raamat viis mindki sinna muinasjuttu kohale, andis aistinguid hästi edasi. Kui teiste Minu-sarja raamatute puhul olen väga nautinud lisatud fotosid, siis siin jäid need kahvatuks selle kõrval, mis pilte tekst ise silme ette tõi.

Imestasin  üha uuesti, kuidas kellegi elu saab päriselt selline olla. Olen ju taolisi raamatuid lugenud küll ja filme näinud, teate küll, selliseid, kus naispeategelane sõidab välismaale lapsehoidjaks, leiab sealt kallima ning ühtäkki saabub tema nooruspõlve armastus... Mõtled, et tore lugu küll, aga päriselt nii ju ei juhtu. Tuleb välja, et juhtub küll - randevuu Pariisi romantilisimas paigas ja kohtumine vana kallimaga on juba olemas. Kui veel natuke draamat ja romantikat juurde lisada, siis saaks siit üht hittromaani või -filmi küll kokku.

Lisaks ilusatele kirjeldustele hakkasin kaasa elama ka raamatu sündmustele. Keset lahutust lapsehoidja olles kuuleb nii mõndagi huvitavat ning Eia jagab seda. Nii saab Prantsusmaad ühe prantsuse perekonna kaudu tundma õppida, kuidas elamised on uhked, aga vahel tuleb lapsehoidjalt millegi ostmiseks raha laenata. Mul tekkis tegelikult küsimus, kas perekond ise ka teab, et neist nii põhjalikult eesti lugejale kirjutatud on. Kuna tegelased said armsaks, siis oli ülimalt tore, et Eia uues epiloogis kirjutab, mis kõigist tänaseks on saanud.

Kui Minu-sarja raamatud lähevad mul tavaliselt lausa lennates, siis "Minu Prantsusmaa" jaoks pidi rohkem aega võtma. Infot oli palju ja see väsitas veidi - hulganisti kohanimesid, tohutult kogetud kultuuri ja loetud raamatuid. Kes lugemissoovitusi tahab, siis Eia jagab neid palju ja kirjeldab ka kohti, kuhu ta end raamatuga unustanud on - pargipingid, kohvikud. Nii romantiline! Mina nii ei oska.

Erinevatest teadmistekillukestest, mis raamatusse mahtusid, üllatas kõige rohkem, kuidas prantslased saavad tasuvale tööle alles 30. aastaselt ja enne seda elavad vanemate juures ja koguvad kogemusi tasustamata praktikaga. Teiseks üllatas muidugi toidukultuur - ma ei kujuta ette, kust võtta aega, et argipäeviti mitmekäigulisi eineid valmistada ja veel nautida ka. Seda peab küll Prantsusmaale õppima minema. Teine asi, mis prantslastel käpas paistab olema, on laste kasvatamine. Mulle meeldis väga mõte, et lastele tuleb kõik ära seletada ja mitte pudikeeles nämmutada.

"Minu Prantsusmaa" on raamat Eia Uusi lapsehoidja ametist Prantsusmaal, aga ka muudest riigi külgedest, mida ta on aastate jooksul kogenud. Mulle jättis teos hästi muinasjutulise tunde, sest sündmused olid kuidagi sellised, mida loed kuskilt romaanist või näed filmist, aga kirjeldused olid nii head, et viisid ise kohale. Ka Prantsusmaal kohatud inimesed muutusid paeluvaks. Imestamist oli palju. Ometi läks lugemine aeglaselt, sest infot oli lihtsalt nii palju. Soovitan lugeda, kui sulle meeldivad romantilised vaatepildid, nagu jõekaldal asuvate majadega küla või pargipingil enda raamatusse kaotamine!

Lugesin kaks suve tagasi Chimamanda Ngozi Adichie romaani "Pool kollast päikest", mis mulle sügava mulje jättis. Kui mulle kasutatud raamatute poes tema teine romaan "Americanah" ette juhtus, siis ostsin selle pikemalt mõtlemata ära. Seejärel jäi raamat mulle riiulisse parajat aega ootama, mis saabus #kikael2020 väljakutse juunikuu teemaga. 

20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus, Ameerika idarannik/Lagos & Nsukka, Nigeeria/London, Inglismaa. Ifemelu saabus Ameerikasse 13 aastat tagasi kõrgharidust omandama, sest koduriigis raskendasid seda pidevad streigid. USA oli ka tema kallima Obinze unistus, kuid mees jäi Nigeeriasse maha, lootes hiljem järgneda, kuid nende suhtlus katkes. Algus võõras riigis oli täis igasuguseid katsumusi, kuid naine on saanud edukaks, pidades rassiteemalist blogi. Ta on nüüd Americanah, nagu nigeerlased ameerikaniseerunud inimesi kutsuvad. Ometi on Ifemelu nüüd otsustanud tagasi Nigeeriasse kolida. Obinze elu on samuti tormiline olnud, kuid ka tema on tagasi kodumaal ja vahepeal päratu rikkaks saanud.



"Americanah" avardab silmaringi ning annab ülevaate (mustanahalise naise) elust nii Nigeerias kui ka Ameerikas. Raamat toob esile mitmeid probleeme ja tähelepanekuid, aga tegevust oli vähe, mistõttu lugemine edenes aeglaselt. Kõige rohkem huvitasid mind kontrastid. Nigeeriast Ameerikasse kolides on kõik Ifemelu jaoks uus ja imelik. Naine on terve elu inglise keelt rääkinud, kuid ameerika inglise keel kubiseb võõratest väljenditest, mis teda segadusse ajavad. Ka kohalikud kombed tunduvad kummalised. Ta paneb tähele, kuidas ameeriklased ei ütle kunagi "ma ei tea" vaid "ma ei ole kindel", vihjates, et mingid teadmised on olemas. Isegi ameeriklaste probleemid on Ifemelule võõrad. Asjad, millele ta kodumaal kunagi polnud mõelnud, on järsku väga olulised. See kõik ajendabki teda blogi pidama ning blogipostitused on ka üks selle romaani osa.


Kõige rohkem blogib Ifemelu rassi teemal, tuues välja erinevusi ameerika mustanahaliste ja mitte-ameerika mustanahaliste vahel. Blogil on pikk ja lohisev nimi: "Raceteenth Or Various Observations About American Blacks (Those Formerly Known As Negroes) By A Non-American Black". Kolmteist aastat hiljem on Ifemelu amerikaniseerunud ning tagasi Nigeeriasse kolides on kõik jälle uus ja võõras.

If the “slavery was so long ago” thing comes up, have your white friend say that lots of white folks are still inheriting money that their families made a hundred years ago. So if that legacy lives, why not the legacy of slavery?


Üks seik, mis mulle eriti meelde jäi, oli kuidas Ifemelul oli vaja elamise eest maksmiseks raha teenida, kuid tema viisa seda ei lubanud. Sõbranna pakkus ühe teise mustanahalise tööluba ning ütles, et kuigi selle omanik pole kuidagi Ifemeluga sarnane, siis valgetel tunduvad kõik mustad ühte nägu ja seetõttu pole vahet, mis pilt loal on. Üldse läks kogu see töö otsimise osa väga hinge.

Teine teema, mis mind huvitas, oli mustanahaliste juuksed. Romaani alguses veedab Ifemelu mitu tundi juuksurisalongis, lastes endale kodmaale naasmiseks korralik soeng teha. Mind üllatas, kui kallis see oli ning kui kaua aega võttis. Veel sain teada, kui palju on erinevaid omadussõnu mustanahaliste juuste tekstuuri kirjeldamiseks: kinky, coily, woolly, nappy ja loomult sirgeid juukseid ei ole neil kunagi. Sirgendamiseks on keemilised tooted, mis kuidagi tervislikud ei ole ja ka juuste väljalangemist põhjustavad. Loomulikke juukseid peavad valged aga "ebapuhtaks" ning näiteks tööintervjuule ei maksa loomulike juustega minna.

Armastuslugu oli romaani nõrgim osa. Ma ei tajunud üldse Obinze ja Ifemelu vahelist keemiat ja suurt armastust. Mulle meeldis rohkem tema valge poisssõber Curt ning olin kurb, kui naine selle suhte ära rikkus. Üldse vajus raamatu keskosa, kus Ifemelu juba Ameerika eluga ära harjus, ära ning ei olnud eriti meeldejääv. Mõnus vaheldus oli lugeda Obinze Londonis tegutsemisest.

Chimamanda Ngozi Adichie on 1977. aastal sündinud nigeeria kirjanik, kelle sulest on ilmunud lisaks kolmele romaanile ka lühijuttude kogumik ja ports esseesid. Naise nimi Chimamanda tähendab inglise keelde tõlgituna "my God will not fall down" ning Ngozi on "blessing". Perekonnanimi Adichie on lühendatud vorm millesti pikemast, mille tähendus on lühendamisega kaotsi läinud. Chimamanda Ngozi oli pere viies laps ning ta kasvas üles Nsukka linnas, kus ta mõlemad vanemad töötasid ülikoolis. Naine õppis aasta Nigeeria ülikoolis meditsiini ning suundus seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai esmakordselt teadlikuks oma rassist kui sellisest. Ta tõdeb, et rass on veider kontsept, sest sellest arusaamiseks peab õppima, mida tähendab Ameerikas mustanahaline olla või miks on mustanahalisele arbuusi pakkumine solvang.  Just sel teemal kõneleb naise kolmas romaan "Americanah". Adichie esimesed kaks romaani kõnelevad Nigeeriast ning tal on suur soov, et rohkem aafriklasi kirjutaks Aafrikast.  (allikas 1, 2, 3, 4)

Racism should never have happened and so you don't get a cookie for reducing it.

• Siiliste raamaturiiul
• Vein & Raamat
• Manni lugemisblogi

Olen tihti täheldanud, kui palju mõjutab lugemiselamust see, kui palju ma raamatu kohta varem head/halba kuulnud olen. Oodates midagi jalustrabavat on palju lihtsam pettuda. Niisiis otsustasin seekord raamatu kätte võtta sedasi, et ei loe enne läbi isegi sisukirjeldust ja lasen ennast üllatada. Päris suvalist raamatut ma siiski valida ei julgenud, vaid tean, et V.E. Schwab läheb mulle alati peale ning "Vicious" ongi kolmas tema raamatutest, mis mu viimases Bookdepository tellimuses oli. Selleks, et veel põnevam oleks, küsisin Instagramis, mida teised kaanepildi põhjal raamatust ootaksid. Sain palju vastuseid: müsteerium, krimi, põnevus, palgamõrvar. Ise kujutasin ka ette kedagi, kes listi järgi ebamaiseid olendeid jahib - Schwabi romaanis peab ju midagi paranormaalset olema!

Tänapäev, Lockland University & Merit. Ülikoolis tutvuvad kaks ambitsioonikat noormeest - Victor  Vale ja Eliot "Eli" Cardale. Neist saavad parimad sõbrad. Eli otsustab kirjutada ühe oma kursusetöö ebatavalistest, supervõimetega inimestest ehk EOdest. Ta tahab tõestada, et nad ei ole vaid müüt ning leida põhjus, kuidas nad tekivad. Noorukil õnnestub leida seos surmalähedaste kogemustega ja oma hüpoteesi tõestamiseks otsustavad Victor ja Eli proovida ise EO-deks saada - selleks tuleb neil esmalt surra ning seejärel uuesti ellu ärgata. Kõik ei lähe plaanipäraselt - sõpradest saavad vaenlased, Victor pannakse vangi ning Eli on veendunud, et Jumal on talle uue elumõtte andnud. 10 aastat hiljem on Victor vangist väljas ning soovib üle kõige oma endine parim sõber üles leida, et talle kätte maksta.

Ühesõnaga räägib romaan supervõimetega inimestest, aga kas nad on kangelased või kurjamid, ei ole sugugi kohe selge. Mulle meeldivad väga sellised raamatud, kus kõik pole must-valge ehk vahel on head pahad ja võib-olla pahad on hoopis head. Victori ja Eli vastasseis oli ülimalt põnev. Kuna nad olid enne vaenlasteks saamist sõbrad, siis tundsid nad muidugi üksteist hästi ja oskasid teise samme ette näha. Raske oli ennustada, kumb jääb peale. Kas õigus on sellel, kes käitub olukorda analüüsides, või sellel, kes tegutseb sisetunde järgi? Võrratu oli jälgida plaanitsemist, teise ülekavaldamist ja muud, mis kättemaksuga kaasneb. Selles loos ei ole headust kui sellist, loo edasiviivateks jõududeks on ambitsioon, kadedus, reetmine, kättemaks.

Ma ei valeta, kui ütlen, et pärast kättevõtmist sulgesin raamatu alles siis, kui olin ta läbi lugenud. See oli lihtsalt nii haarav lugu kohe algusest peale. Selle romaani muutsid kindlasti just nii nauditavaks tegelased, kes kõik kiiresti omaks said. Igal neist oli huvitav taustalugu ning oma väärtused, mille järgi käituti. See on võimas, kui sa saad aru, kui palju tööd on kirjanik tegelastega teinud. Ta ei kirjuta raamatus, et tegelasel on sellised või sellised iseloomujooned või milline oli tema laspepõlv, aga sa saad neist ise aru ja see äratabki tegelase ellu. Raske on valida lemmikut - Mitch, Syd, Vic. Ka Eli meeldis mulle, sest teda oli nii mõnus vihata. Nautisin, kui veendunud ta oli, et päästab maailma ja sain ta motiividest aru, kuigi ma ei nõustunud nendega. Ainuke, kellest ma väga aru ei saanud, oli Serena.

The steps to solving a problem, from elementary math to breaking out of a police station, remained the same. A simple matter of understanding the problem, and selecting the best solution.

Raamatu lõpp oli ka täpselt minu meele järgi. Kõik otsad seoti kokku, aga jäeti ruumi ka järje jaoks. Ja ma olen väga õnnelik, et Schwab järje kirjutas, sest tahan nende tegelastega uuesti kohtuda! Muide, see raamat ilmus 2013. aastal ning järg alles eelmisel aastal, nii et olen päris õnnelik, et seda alles nüüd lugesin. 5 aastat on ootamiseks jube pikk aeg.



Victoria Schwab on 1987. aastal sündinud Ameerika kirjanik. Naine kasutab oma raamatute puhul kavalat nippi: V. E. Schwab pseudonüümi alt avaldab autor täiskasvanutele mõeldud raamatuid ning Victoria Schwab on nimi noortele suunatud teostel. "Vicious" sündis kõrvalprojektina, kui Schwab tundis, et hakkab armastust kirjutamise vastu kaotama. Teda sidusid erinevad lepingud ja tähtajad, olles alles kirjastamise äripoolde jõudnud, ning kirjanik oli unustanud, milline on lihtsalt naudingu pärast kirjutamine. Ta hoidis romaani 3 aastat saladuses. Nii ei pidanud ta end piinama küsimustega, kas raamat müüks või milliste raamatute vahele riiulile see sobiks. Naine soovis kirjutada raamatu, mille kõik tegelased on kurjamid ning teha seda nii, et mõni neist paneks lugeja talle kaasa elama. Schwabi paelus piir kangelase ja pahalase, inimese ja koletise vahel. Kui naine saaks ise olla EO, siis tahaks ta võimet kontrollida aega, aga ainult edasi liikudes, sest kõik probleemid tekivad, kui inimene üritab liikuda tagasi. (allikad: 1, 2, 3, 4, 5)

• "Võlukunsti tumedam pool"
• "Tihenevad varjud"
• "The Archived"
• "City of Ghosts"
• "Tunnel of Bones"

"Vicious" on äärmiselt kaasahaarav ja hirmutavalt reaalsena tunduv lugu nutikatest noormeestest, kes avastavad, et surmalähedased kogemused annavad supervõimed, ning on piisavalt hulljulged ja ambitsioonikad, et seda omal nahal järgi proovida. Romaani tegelased jäävad hästi meelde ja poevad sulle hinge, hoolimata sellest, et nad on antikangelased - kõigil on tume pool. See ongi üks loo võludest - küsimus, kus on piir heade ja pahade vahel? Soovitan seda romaani lugeda, kui sind paeluvad lood kurjamitest ning ajab elevile mõte, et saab ühele kaasa elada.

Hannah Kent on austraalia kirjanik ning tema debüütromaan "Matmisriitused" on aastatepikkusel uurimistööl põhinev tõlgendus 19. sajandi alguses Islandil aset leidnud roimast ning sellele järgnenud viimasest saarel toimunud hukkamisest. 

1828-1830, Põhja-Island. Ööl vastu 14. märtsi põleb maha Illugastadiri-nimeline talu ning rusude vahelt leitakse kahe mehe surnukehad. Nad on mõrvatud. Peagi vahistatakse kolm kahtlusalust, kes kiirelt süüdi mõistetakse ning kaks naist ja üks mees jäävad surmaotsuse täideviimist ootama. Selles piirkonnas puudub kinnipidamisasutus ning vange majutatakse piirkonnaametnike kodudes. Teistest vanem Agnes Magnúsdóttir paigutatakse Kornsá tallu. Pererahvas ei suhtu sellisesse korraldusse muidugi kuigi hästi, kuid lisa paar töökäsi kulub suvel ära. Agnese vaimseks eestkostjaks valitud abiõpetaja Tóti püüab saada naist pattu kahetsema, et ta hinge päästa. Mees on siiralt huvitatud vangi minevikust ning tasapisi usaldab Agnes talle oma loo. 

Võrdlesin raamatut pidevalt kahe eelmisel aastal loetud romaaniga: Margeret Atwood "Alias Grace" ja Graeme Macrae Burnet "Tema verine sepitsus". Olgu tegevuspaigaks Kanada, Šotimaa või Island, kõigi nende tegevus toimub 19. sajandil ning vaatluse all on üksikus maakohas toimunud mõrvad. Eriti sarnanes "Matmisriitused" Atwoodi romaaniga, sest mõlema raamatu aluseks on reaalselt toimunud sündmused ning peategelaseks on süüdimõistetud naine, kes noorele mehele oma keerulisest minevikust pajatab. Teosed erinesid aga peategelaste saatuste poolest. Kusjuures, mõlema puhul on naismõrvarid tuntud ning neist on ka varem kirjutatud, kuid kajastused ei klapi omavahel. Atwood ja Kent on võtnud oma õlgadele koorma see sasipundar lahti harutada ja oma arvamus romaani kujul esitada. 

Minu jaoks jäi Kenti romaanist midagi puudu. Kindlasti on oma roll sellel, et olin varem lugenud ohtralt positiivseid arvamusi ning seega olid ootused kõrged. Kuigi lugesin raamatu ühe päeva jooksul läbi, ei ärganud tegelased ellu ega tekitanud mingeid tundeid. Agnese vaikne kannatamine ei tekitanud minus usaldust. Arvan, et ta jäi kaugeks, sest ma lihtsalt ei ole niisugust elu kogenud: ei ole pidanud talutöid tegema, näljas ja külmas elama ega ammugi mitte surmaotsuse täideviimist ootama. Kõige tõelisemana mõjusid naise mõtted, kui ta soovis, et keegi talus ta elu juba lõpetaks. Lisaks, võrreldes Atwoodi ja Burneti teostega on kuritegu, mida "Matmisriitused" kajastab ise ilmetum, sest üsna kähku on selge, mis juhtus ja kuidas juhtus. Seega põnevust ei maksa siit raamatust otsida. 

Raamatul oli väga iseäralik atmosfäär täis ängi, külma, pimedust ja nälga. Kitsuke hämar tuba turbahütis kangastus küll silme ette. Arvan, et sellest loost saaks väga pitoreskse filmi. Väidetavalt hakatakse seda Hollywoodis peagi filmima, peaosas Jennifer Lawrence. (allikas) 

Hannah Kent on austraalia kirjanik. Tema debüütromaani lugu algab ajast, kui naine oli veel 17-aastane vahetusõpilane Islandi põhjarannikul kalurikülas. Tal oli raske harjuda vähese päevavalgusega talveajal. Ta nägi huvitavat maastikku ning küsis oma host-perelt, kas seal on midagi erilist toimunud ning nad ütlesid, et seal toimus Islandi viimane hukkamine. Hannah'it intrigeeris see lugu väga ning Agnes hakkas teda väga huvitama. Kümme aastat hiljem pärast tohutut uurimistööd on romaan valmis. (allikad: 1, 2)

Pidin taas nentima, et kuuldes raamatust vaid kiitvaid arvamusi, ootan midagi erakordset ning pean pettuma. "Matmisriitused" oli kahtlemata hea romaan, mis maalib hea pildi 19. sajandi Islandi taluelust ning ei lase unustusehõlma vajuda naist nimega Agnes Magnúsdóttir. Ent minu jaoks jäi teosest midagi puudu. Kogu see külmus, mida raamat õhkas, ei lasknud soojadel tunnetel tekkida. Võrdlesin teost tahes-tahtmata kahe eelmisel aastal loetud romaaniga, milles kajastatud roimad olid kurioossemad. "Matmisriitused" üllatab oma tumeda atmosfääriga. See ei ole raamat neile, kes armastavad helgeid lugusid ja õnnelikke lõppe! Ole valmis süngeks, kuid samas paeluvaks Islandiks, täis ängi ja surma. Soovitan tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud romaanide austajatele ning neile, kes soovivad lugeda ühe ammu elanud naise kurvast saatusest!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

30. 33. Raamat sinu kodu raamaturiiulis. Selle väljakutse teema alla osutus sobivaks George R. R. Martini kolme lühijuttu sisaldav kogumik "Seitsme kuningriigi rüütel". Tegelikult tegin veidi sohki ja lugesin raamatuid nii, et valituks osutuks kindlasti teos, mida ma varem pole lugenud. 33. raamat oleks muidu olnud George R. R. Martini "Mõõkade maru" II osa, aga võtsin selle asemel teise sama autori raamatu, mis alles hiljuti eesti keelde tõlgiti. Eks raamatuid annab riiulis nii sättida, et 33. oleks alati just see, mida järgmisena lugeda tahaksin.

Sadakond aastat enne Troonide mängu sündmusi, Westeros. Kannupoisist rändrüütlistaatusse tõusnud Dunk, uue nimega ser Duncan Pikk on teel oma esimesele turniirile, kui saab endale oma kannupoisi Muna, kellel on terav keel ja suur saladus. Turniir otsustab ära nii nende mõlema kui ka kogu kuningriigi edasise saatuse. Dunk ja Muna rändavad koos edasi, teenides kord üht, siis teist isandat. Kõikjal kohtavad nad jälgi kuusteist aastat tagasi toimunud ülestõusust, punase ja musta lohe võitlusest. Dunki pikad juhtmed ning Muna suured sõnad viivad neid nii mõndagi sekeldusse.

"Seitsme kuningriigi rüütel" meeldis mulle väga tänu oma meeldejäävatele ja sümpaatsetele tegelastele ning huvitavale tegevustikule. Heatahtliku suurt kasvu Dunki ja tema suure suuvärgiga kannupoisi Muna duo leidsid koha minu lemmikute seas ja elasin paari tegutsemisele kogu südamest kaasa. Lugesin raamatu läbi ühe päevaga, sest see oli hoogne ja põnev. Autorit teades kartsin oma lemmikute pärast, kuid võrreldes jää ja tule lauluga oli siin šokeerivaid surmi vähem, kuigi ilma nendeta ka ei saanud. Mulle meeldis väga, et lugu keskendus ühele rüütlile ning ei valgunud laiali.  Teiseks, oli värskendav lugeda ühest lihtsast võsarüütlist aadliperede võimumängude asemel. Turniiride kirjeldused olid küll ka huvitavad, kuid kolmest loost meeldis mulle kõige rohkem keskmine, kus Dunk ja Muna teenisid vana Osgreyd.

Raamatu põnevale sisule andsid lisaväärtuse Gary Gianni illustratsioonid, millega polnud koonerdatud. Pea iga lehekülge kaunistas pilt. Lisaks on sisekaantel veel ka värviline pilt. 

George R. R. Martin kuulub kahtlemata mu lemmikkirjanike hulka ning loodan väga, et ta suudab ka oma mammutsarja ära lõpetada. Dunkist ja Munast sooviksin ka edasi lugeda. Autoril on küll plaanis neist edasi kirjutada, kuid kunagi ei tea, mis saab. Võib-olla tuleb 6 juttu, võib-olla 12. Senised kolm lühijuttu, mis selles raamatus ühtede kaante vahele on saanud, on ilmunud 1998, 2003 ja 2010. 

"Seitsme kuningriigi rüütel" on suurepärane täiendus jää ja tule laulu maailmale. Soovitan fantaasia armastajatele, nii neile, kes on selle maailmaga juba tuttavad, kui ka neile, kes seda veel ei ole. Lisaks sobib raamat tegelikult ka kõigile, kellele meeldivad lihtsalt lood rüütlitest. Samuti ei tasu karta autori kommet oma tegelasi tappa, sest selles raamatus on ta veidi helgem: Dunk jääb ellu ja Muna ka.

Haruki Murakamilt olin varasemalt tutvunud triloogiaga "1Q84" ning romaaniga "Kafka mererannas". Suur Murakami fänn ma pole, kuid teda kannatab lugeda küll. Nüüd sai loetud ka "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad".

Tokyo, Nagoya, Soome. Tazaki Tsukuru on nägus 36-aastane mees, kes töötab raudteeinsenerina. Kuigi ta on edukas ning töötab oma unistuste töökohal, ei ole mees õnnelik. Ta on olnud 16 aastat üksik. Kooliajal oli tal küll suurepärane sõprade punt, kus muide kõigil teistel liikmetel oli nimes mõni värvus. Ühel hetkel lõpetasid sõbrad aga Tsukuruga suhtlemise ning mees ei tea siiani põhjust. Läheb aastaid mööda, kuni Tazaki Tsukuru hakkab looma tõsisemat suhet naisega nimega Sara. Too soovitab mehel kõik vanad sõbrad üles otsida, et nendelt uurida, mis siis ikkagi 16 aastat tagasi juhtus. Tema palverännak jõuab lõpule kodust kaugel Soomes.

Romaani algus meeldis mulle väga. Püstitatud müsteerium oli huviäratav ning ma ei suutnud ise välja mõelda ühtki mõistlikku põhjust, miks sõbrad ühe endi seast niimoodi välja võiks heita. Umbes kolmandku peal tulid mängu murakamilikud unenäolised detailid, nagu veidrad seksistseenid, ning sealtmaalt hakkas lugu mu jaoks rööbastelt maha jooksma. Tazaki Tsukuru kohtub oma sõpradega ning saab teada, miks nad temaga suhtluse lõpetasid. Põhjus ei rahuldanud mu huvi kuidagi ning lõplik lahendus jäi üldse puudu. Samas ei oodanudki ma midagi terviklikumat, sest see poleks autorile omane. Vähemalt leidis peategelane lohutust ning suutis oma masendusest välja tulla.

Raamatu peateemaks on kaotatud sõprus, kuid mõnusa vahepalana oli sisse toodud üks kummaline lugu, mida Tsukurule jutustati. Ootasin, et see uuesti sisse toodaks ja ka ülejäänud looga rohkem seostataks, aga seekord jäi lugu lihtsalt üheks looks. Veel oli mulle meeltmööda Soomes toimunud lõpuosa, kus toimunud kohtumine oli kõige südamlikum ning pani palverännakule ilusti punkti.

Olga naeris. "Elus on nii mõndagi, mida on keeruline ükskõik millises keeles edasi anda." 

Tsukuru noogutas. Nähtavasti meeldib siiski kõigile soomlastele inimelu kohta lennukaid epigramme kasutada. Võimalik, et see on kuidagi seotud pika talvega.

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on Murakami 13. romaan. See algas lühijutuna, milles autor tahtis kirjeldada päeva üksiku mehe elus. Kui ta kirjutas Tsukuru tüdruksõbrast Sarast, kes ütleb, et mees peaks oma vanad sõbrad üles otsima, siis tundis autor, et naine ütles sama ka talle. Omaenda loodud tegelase käsul tuligi Murakamil lugu lõpuni kirjutada. Autor on suur muusikahuviline ning Tazaki Tsukuru loo alapealkiri tuleb Franz Liszti klaverisüitidest "Années de Pélerinage", mis tõlkes tähendabki palverännaku aastaid. Sellel muusikapalal on peategelase elus oluline koht. Veel paeluvad Tazaki Tsukurut raudteejaamad. Murakami selgitab oma huvi raudteejaamade vastu ajaga, kui ta tahtis avada jazzibaari ning üritas välja uurida, kuhu tuleb ümberehitatava jaama uus sissepääs. (allikas)

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" meeldis mulle, kuigi ma ei jäänud rahule "müsteeriumi" lahendusega. Peategelase arengut oli põnev jälgida ning romaan oli just paraja pikkusega. Kolm Murakamit, mis ma nüüd lugenud olen, on kõik olnud üsna omamoodi. Kui peaksin tegema pingerea, siis esikoha saaks "1Q84". Tazaki Tsukuru oleks teine ning "Kafka mererannas" jääks kolmandaks. Autori stiili on raske kirjeldada. Ta suudab sõnadega luua kõnekaid pilte. Igaüks peaks kindlasti proovima, kas talle sobib Murakami või ei!

Mul vedas jälle loosiõnnega, sest sain lugemise väljakutse grupist arvustamiseks hiljuti eesti keelde tõlgitud Brad Stone'i "Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu". Kui olin juba veidi lugenud, siis sain järsku aru, et saan selle raamatuga täidetud ka väljakutse punkti: 46. Raamat, mille kaanepildil on raamat. Näete isegi, et kenasti paistab "Kuulsad ja naljakad eestlased" ning papi alt piilub veel teinegi teos.

1994-2013, Seattle. Jeff Bezos töötas Wall Streetil DESCO-nimelises firmas, kui tal hakkas kujunema veebis paikneva superpoe idee. Ta oli olnud juba lapsena särav ning osales andekate laste kooliprogrammis. 1994. aastal lahkus kahekümnendates mees oma tasuvalt töökohalt ning asus esmalt arendama online-raamatupoodi. Nimevariante oli palju, kuid lõpuks otsustas ta Amazon.com-i kasuks, sest maailma suurim jõgi sobis mehe arvates maailma suurima raamatupoega hästi kokku. Firma algusaastatel arvasid paljud, et sel on varsti kriips peal, kuid Bezos viis seda oma kindla sihiga aina edasi, ületades iga raskuse. Mõned arendused küll vahel nurjusid. Mees tahtis, et tema ettevõttes töötaksid vaid parimad ning meelitas sobivaid inimesi tihti teistest firmadest ära. Kasumist polnud looja jaoks esmatähtis, vaid ta panustas klientidele parima võimaliku kogemuse pakkumisel. Teiseks Bezose fookuseks oli poe laiendamine, nii et seal oleks tõesti müügil kõik.

Jeff Bezose lugu on kahtlemata inspireeriv ning julgustab kinni hoidma oma tõekspidamistest. Amazoni looja uskus, et ta teeb õiget asja ning ei lasknud teistel oma arvamust kõigutada. Mees surus läbi kõik oma soovid, kord õnnestudes, siis jälle ebaõnnestudes. Imetlesin tema tahtejõudu ning see oli kindlasti üks põhjustest, miks Amazon lõpuks läbi lõi. Siiski pean nentima, et Bezose ja Amazoni väärtushinnangud ei ühti minu omadega. Mind häiris, kuidas firma oma partnereid terroriseeris, teiste ettevõtetega manipuleeris, neid alla kugistas või muud moodi olematuks tegi. Veel oli mulle vastukarva töö-ennekõige-poliitika, mistõttu ma ise küll seal töötada ei tahaks. Raamatus oli välja toodud ka inimeste läbivool firmast, sest suure töökoorma all murdusid mitmed. 

Enamik raamatust kirjeldas, kuidas mingid tüübid kohtusid mingite tüüpidega ja tegid kokkuleppeid. Seejärel said need tüübid uue projekti või olid ületöötanud ja lahkusid Amazonist. Ühesõnaga, neid erinevaid tegelasi, kes Amazonist läbi käisid, oli jube palju ja ma ei hoolinud ühestki. Ajalooliselt on kõigi võtmeisikute välja toomine muidugi oluline, kuid mulle tekitas see nimede üleküllus vaid segadust. Lisaks raskendas lugemist raamatu ülesehitus, sest jutt ei olnud kronoloogiline, vaid jagatud teemadeks. Mõned sündmused, näiteks tehnoloogiamulli lõhkemine, kordusid ning mulle kohe üldse ei meeldinud pidevad ajahüpped tagasi firma algusaastate juurde, et siis uue nurga alt kõike taas kirjeldada. Lõputute kohtumiste kirjelduste ja tülikate ajahüpete vahel oli õnneks ka humoorikaid vahejuhtumisi ning põnevat infot. Mind huvitas näiteks, kuidas sündis Kindle ja Amazoni logo (seda viimast kahjuks raamatus sees polnudki). Huvitav oli jälgida ka Amazoni mitmeid lahinguid, kuigi firma võimujanu mulle ei meeldinud.

Olen lugenud kindlasti vähe lugusid brändide ülesehitamisest. Välja oskan tuua ainult Nike'i ja Apple'i sünnilood, mis olid inspireerivad ning kasvatasid mu silmis nende väärtust. Amazon brändina on mulle kauge, sest ma pole sellest veebikaubamajast veel midagi tellinud. Ka "Pood, kust saab kõike" ei lähendanud mind ega tõstnud ettevõtte väärtust. Nagu Phil Knighti "Jala jälg" puhul, siis oleksin ka siin tahtnud lugu illustreerivaid pilte. Näiteks huvitas mind, kuidas nägi välja Amazoni veebilehe esmane versioon või, kuidas esimene Kindle. 

Muide, raamatule andis Amazon.com lehel esimese ühetärnise hinnangu Jeff Bezose abikaasa MacKenzie ning seda saab lugeda siit.

"Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu" ei olnud halb raamat, kuid mulle ei istunud Amazoni ja Bezose põhimõtted ning samuti oli igav lugeda lõpututest koosolekutest ning ettevõtte ühel või teisel juhtpositsioonil vahetunud tüüpidest. Lisaks ei meeldinud mulle ülesehitus, mis ei olnud kronoloogiline, mistõttu oli loo jälgimine tülikas.

Aitäh raamatu eest!

Väljakutse punktide täitmine kulgeb endiselt edukalt. Kuu lõpetuseks sai maha tõmmatud 8. punkt ehk raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“. Mulle jäi silma Hanya Yanagihara romaan "Inimesed puude võras", mis jäi napilt Lugemise väljakutse FB grupi ühislugemise hääletusel teisele kohale. Huvi tekitas põnev pealkiri ja sisututvustus ning ka fakt, et autor on pärit Hawaii saartelt.

Tuntud teadlane Norton Perina kirjutab vanglas ome memuaare. Tal on aega oma elule tagasi vaadata ning anda oma vaatenurk sündmustest, mida kõik tänu meediakajastusele teavad. Noorena osales mees antropoloogilisel ekspeditsioonil väikesesse Mikroneesia kuningriiki, kus ta teeb avastuse, mis talle hiljem Nobeli toob. U'ivu riik koosneb kolmest saarest, ühel elatakse, teisel laiuvad põllud ning kolmas on džungel, kuhu keegi naljalt minna ei taha. Pärismaalaste seas levib aga legend, et saarel elab hõim, kellele on kingitud igavene elu. Iidne suguharu koos saladusega leitaksegi üles ning Perina avastab, et pikaealisuse taga on ainuüksi sel saarel elutseva püha kilpkonna liha söömine. Ta võidab au ja kuulsust, kuid kiire tõusuga kaasneb paratamatult ka langus. 

Issand jumal, mõtlesin, kas selles džunglis ei või tõesti mitte ükski asi käituda nii, nagu peaks? Kas puuviljad peavad tõesti end liigutama ja puud hingama ja magedad jõed maitsema ookeani järele? Miks ei võiks siin miski loodusseadustele alluda? Miks peab kõik viitama nii tugevalt nõiduslikkuse olemasolule?

Raamat on inspireeritud Daniel Carleton Gajdusekist, viroloogist, kes pälvis 1976. aastal Nobeli preemia, olles üks prioonide avastajaid ja nendega seotud haiguste uurijaid. Ta näitas, et kuru (haruldane ravimatu neurodegeneratiivne haigus) nakkuslik levik Uus-Guineal on olnud seotud kannibalismiga. Uurimisretkedelt tõi ta ühendriikidesse 56 last, kes said seal paremad elutingimused ja hariduse. Üks adopteeritud poistest süüdistas teda enda ära kasutamises ning Gajdusek mõisteti seejärel süüdi pedofiilias. Pärast aastat vanglas kolis mees Euroopasse, elades peamiselt Amsterdamis, Pariisis ja Norras.

Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas tuli isu lugeda mõnda raamatut Colleen Hooverilt. Kohal oli sel hetkel kaks raamatut, millest üht olin juba lugenud, nii et võtsin pikemalt mõtlemata teise, milleks oli "This Girl". Lasin silmad kiirelt üle ka tagakaanel oleva sisututvustuse ning tundus põnev. 200. leheküljele jõudes hakkasin goodreadsi märkima, et seda loen ning avastasin, et tegu on sarja kolmanda osaga. Selle info oli raamatukogu triipkoodiga ära varjanud. Seejärel sain aru, miks raamat veidralt pinnapealne tundus. Nimelt oli see esimese kahe osa ümberjutustus meestegelase silme läbi. Kokkuvõttes kõlbas lugeda küll, aga erilist emotsiooni ei tekkinud. 

Raamat algab sellega, et noorpaar - Will ja Layken - on mesinädalatel ning mees hakkab naisele rääkima nende kohtumise loost tema silme läbi. Peatükid vahelduvad mineviku ja oleviku vahel ning killukeste järgi saab pilt selgeks. Willi naabermajja kolib kena tüdruk ning neil klapib kohe, kuid siis selgub üks väike asjaolu, mistõttu nende koosolemine esialgu võimatuks osutub.

Valisin Hooveri, sest oli isu lugeda üht pöörast noorte armastuslugu. Selle ma ka sain ning mulle täitsa meeldis minevik-olevik jutustusstiil, aga ilmselt oleks esimesest raamatust alustades lugu rohkem köitnud, sest praegu tundus armumine liiga silmapilkne. 

Soovitan sarjadega alustada ikka esimesest raamatust!

Muuseas, musta värvi raamatust on jube raske pilti teha...

Lauren Oliveri noortesarja esimest osa "Delirium" lugesin ammu ning tahtsin küll kohe sarjaga jätkata, kuid alati kui raamatukokku jõudsin, oli teine osa välja laenutatud. Nüüd mul vedas,  sattusin üks päev mind huvitavale teosele peale ning seda tagastades, sain kohe jätkata ka kolmanda osaga. "Pandemonium" oli põnev taaskohtumine Lenaga, keda ma ähmaselt mäletasin, aga "Requiem" oli seevastu täielik pettumus, sest ei tõmmanud koomale lahtiseid otsi, millest allpool pikemalt kirjutan. Lisaks haarasin raamatukogust kaasa ka lühijuttude kogumiku.

Deliiriumi-triloogia räägib düstoopiaühiskonnast, kus armastus on haigus ning täisealiseks saamisel läbivad inimesed operatsiooni, mis muudab nad võimetuks midagi tundma. Mõnikord võib see lõikus ka rohkem või vähem valesti minna. Peategelane Lena "haigestub" ehk siis armub oma operatsioonieelsel suvel, kui kohtab salapärast Alexit. Ta hakkab kahtlema, kas armastus ikka on nii surmav, nagu talle on räägitud ja on valmis kõigeks, et oma õnne hoida. Idüll ei kesta kaua, noored tabatakse ning nad üritavad koos Portlandist põgeneda, sest teisel pool linna piiravat tara leidub inimesi, kes armastust haiguseks ei pea ning ühiskonnanormidele vastu seisavad.  

Põgenemisplaan läheb nihu ning Lena leiab end üksi metsikust loodusest. Ta ei anna alla: "Pandemonium" algab pöörase põgenemisega. Tüdruk eksleb, kuni grupp väljatõugatuid ta leiab ning oma sekka võtab. Neiu kohaneb tasapisi uue eluga ja jätab mineviku selja taha, püüdes üle saada Alexi kaotusest. Elutingimused on kasinad, töö ränk ning tulemas on külmad ilmad, mistõttu rühm asub lõuna poole teele. Lena kaasatakse vastupanuliikumisse ning ta alustab elu uues linnas ülesandega sulanduda armastuse vastu võitleva organisatsiooni DFA ridadesse. Juhtub nii, et ta langeb koos DFA juhi poja Julianiga pantvangi ning päästeoperatsioon viib nad mõlemad metsikusse loodusesse.

"Pandemonium" oli põnev, sest tegevust oli palju ning peatükid vaheldusid oleviku ja mineviku vahel. Minevik rääkis ajast, kui Lena alles kohanes oludega metsikus looduses ning olevik uuest elust linnas. Kontrastina on hästi näha, kuidas aeg tüdrukut tugevamaks on vorminud. Eriti närvekõditav on raamatu lõpp, mis lihtsalt sunnib järge lugema.

Triloogia kolmandas osas "Requiem" seisab Lena olulise valiku ees. Elu väljaspool linnu on muutunud veelgi karmimaks. Seal ei olnud varemgi ohutu, kuid nüüd käib sõda, langevad pommid ning ellujäänuid otsivad püssidega mehed. Vastupanu kogub samuti hoogu. Suur kokkupõrge toimub Portlandis, kus elab ka Lena endine parim sõbranna Hana, kes on oma operatsiooni läbinud ning varsti pannakse neiu paari tulevase linnapeaga. Kõik korrutavad kui hea kaasa neiu saab, kuid Hana avastab, et mehel on kohutav iseloom.

But maybe happiness isn't in the choosing. Maybe it's in the fiction, in the pretending: that wherever we ended up is where we intended to be all along.

Viimane osa oli minu jaoks suur pettumus, sest kuigi tegevuseks oli palju potentsiaali, siis tegelikult ei toimunud väga midagi. Eriti häiris mind lõpp, mis jäi väga poolikuks, jättes mulle rohkem küsimusi, kui mul lugemise alguses oli. Põhiküsimus, mille ümber terve kolmas osa keerles, jäi lugeja enda vastata. Mõne raamatu puhul toimib selline lahendus hästi, kuid siin tahtsin tõesti teada, mis valiku Lena lõpuks teeb. Teos oleks hädasti vajanud epiloogi. Ainuke, mis mulle kolmandast raamatust meeldis, oli Hana peatükid.

"Delirium Stories" koondab kolm lühijuttu Deliiriumi-maailma kangelannadest. Esimene on Hana viimasest suvest enne operatsiooni. Ta käib salajastel pidudel ning igatseb Lenat, oma parimat sõbrannat. Teine lugu on Lena emast Annabelist, tema ajast vanglas ning suurest põgenemisest. Kolmanda peategelaseks on Raven, keda Lena kohtas teisel pool tara.

Lugesin lühijutte peale sarja lõpetamist, kuid see oleks sobinud paremini lugeda enne viimast osa, sest Raveni lugu avalda ühe olulise detaili, mida kolmandat raamatut lugedes teada oleksin tahtnud. Mulle meeldis kõige rohkem Annabeli lugu, sest tema tegelane oli sarjas kõige salapärasem. Kokkuvõtteks olid lühijutud toredaks täienduseks sarjale, andes veidi lisainfot.

Keelatud armastusest on alati põnev lugeda. Sarja esimesed kaks osa olid väga head, kuid viimasest ootasin rohkem, nii tegevust, armastust kui ka vastuseid. Noortele suunatud düstoopia huvilistele siiski soovitan!