Mariana Enriquez "Asjad, mis me tules kaotasime" külvab kõhedust tosina lühijutuga, kust leiab nii argist, seletamatut kui ka üleloomulikku, samuti killukesi Argentiinast. See oli üks mu valikutest, et täita oma väljakutses teema "2016. aastal ilmunud raamat" (nagu ka Claire Northi "The Sudden Appearance of Hope"). Pealegi on alati vaimustav, kui lugemise maailmakaardile uue riigi saab lisada.

1980-2010ndad, Buenos Aires/Sanagasta/Corrientes/Asunción, Argentiina. Kadunud hiilgus, ohtlikud tänavad, nurgaaltarid ja ohvriannid, virelevad kodutud, paljasjalgsed lapsed, pesemata ihu. Vana hotell, diktatuuri jäljed, igavlevad tüdrukud, seletamatud hääled. Kuuetunnised elektrikatkestused, noored ja narkootikumid, bussisõidud suurlinna. Ühe käega tüdruk, mahajäetud maja, ruumide labürint, laste mängud. Kuulus sarimõrvar, võikad rituaalid, vaimustuses turistid. Piiriala džungel ja pikad teed, lood kadunud inimestest, ebameeldiv abikaasa. Erakool, teismelised tüdrukud, välja rebitud sõrmeküüned. Pealuu tänaval, kondid toanurgas, üksindus. Keskklassi magala, naabermaja saladused, depressioon ja painav paranoia. Räpane vesi, politsei ülemvõim, slummielu. Interneti tumedad sopid, isolatsioon ja võõrandumine, mures ema. Naiste ilu, lõputu vägivald, tuleriidad, ülestõus ja vastuhakk.

"Asjad, mis me tules kaotasime" tekitas judinaid mitmel tasandil. Kord puistab kirjanik loo õõvastavate kirjeldustega üle, põrkamata tagasi ei laste ega loomade vigastamise ees. Raske on andestada üht stseeni kassiga. Kord jälle maalib ta mõnuga õhustikku, ent jätab lugejale ruumi, mida koletute detailidega täita. Kahe stiili kombineerimine loob kujutlusvõimele erakordselt viljaka pinna. On ju ammu teada tõde, et kõige õudsemad asjad toimuvad me endi peakolus.

Hirme ning muresid leidub mitut masti, ent peategelased kipuvad sarnanema. Vaid ühes loos on selleks mees, teistes tüdrukud-neiud-naised. Naine, kes pole nõus loobuma esivanemate majast, mis keset ohtlikku linnaosa paikneb; naine, kes korrumpeerunud politseinike karistamise tagamiseks omal käel uurima asub; naine, kes ei suuda silmi kinni pigistada naabri hoovis nähtud õudusele. Kõik nad saavad vastu näppe.

Kui nüüd konkreetsete palade juurde minna, siis enim kõnetas nimilugu, mis kogumikule punkti paneb. "Asjad, mis me tules kaotasime" tõstab esile naiste kannatused, mis tulevad välimusest, niisiis leiab Mariana Enriquez probleemile elegantse, ehmatava ja brutaalse lahenduse. Kusjuures kontrastiks lugesin kõrvale, kuidas naised gooti õudukas iga hinna eest ilu poole püüdlevad - Mona Awad "Rouge". Seda žanri ei satu just kuigi tihti näppu, nii et tagantjärgi on kaks raamatut kokku põimunud ja mõned stseenid tahavad vägisi ühest teise hüpata, nagu eelmainitud jube kassistseen.

Veel jäi pikemalt painama "Musta vee all", sest juba suurlinna saastunud jõevoogudesse sattumine tekitab judinaid, rääkimata sellest, mis edasi saab. Samuti "Kõrvikkääbuse väljakutsumine", mis tutvustab Argentiina esimest sarimõrtsukat ja lõpeb nii, et pole mingi vaev sinna ise veel üks õudus otsa mõelda. Kõige tänapäevasemana tooksin välja õuduka "Roheline punane oranž", milles oma tuppa lukustunud mehest saab Schrödingeri kass, kes välismaailmaga vaid internetis suhtleb, nii et otseselt midagi jubedat ei juhtu, aga seda enam jääb lünki, mida sünge kujutlusvõimega täita.

Rõhuva õhkkonna eest raamatule viis pluss, grotesk tõmbab vaimustust maha, aga erilist mekki annab Argentiina, mis paistab õuduse tagant. Enamik jutte viivad pealinna eripalgelistesse soppidesse, mõned kaugemale, ent igalt poolt vaatavad vastu vanad armid ja alles paranevad haavad. Helgema pildi saamiseks sobis lugemise otsa vägagi Jõekalda ja Margna viimane reisisaade. Kahe peale kokku kogutud tükikesed andsid riigile ähmased piirjooned, aga on siililegi selge, et selles kauges maanurgas toimuvast õige aimu saamiseks tuleb veel palju lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Juuli 2004, Sonokrom, Ghana. Rahulik päev kolkakülas. Peatub auto, naine sirutab jalgu, tõmbab ninaga, piilub ühte hütti ja hakkab karjuma kurjusest. See on ministri tüdruksõber, mistõttu ilge lehkav lihatomp peab saama seletuse. Politsei tuleb kohale ja leiab võimalikud inimsäilmed, kuid juhtumi lahendamiseks on vaja eksperti. Valik langeb Kayole, kes on käinud Inglismaal arstiteadust ning kriminalistikat õppimas, kuid tema katse Ghana politsei ridadesse astuda nurjus. Niisiis on mees sunnitud seni erafirmas analüüside tegemisega piirduma.

"Sinise linnu saladus" püüab lugejat krimiloo elementidega: on müsteerium ja on kriminalist, kes oskab sündmuspaika analüüsida nagu CSI-s. Kohalike külaelanike huvi juhtumi vastu on leige ning mindki haaras enam kõik ümbritsev, eriti külaelu ja politsei korruptsioon. Mõlemad pakkusid üllatusi ja kultuurišokki, aga ma pikemalt ei tahaks ühelgi situatsioonil peatuda, et sinu lugemiselamus oleks võimsam. Krimi jäi kõigest päästikuks, huvitekitajaks. Pealegi on seegi müsteeriumi osa, kas üldse sündis midagi kriminaalset. 

Avastseeni maalib kohalik jahimees, osav jutuvestja, kelle kõnepruuk ja katkematu loba ropsuga Ghana külakesse viivad. Ise valid, kas lased end võõrkeelsete sõnade laviinil kaasa kanda või ajad raamatu lõpust tõlget taga. Esiti ehmatas säärane stiil ära, nii et ohkasin kergendusest, kui järgmises peatükis Kayo harjumuspärasem kõnemaneer üle võttis. Sisseelamine pealinnaellu läks märksa sujuvamalt. Kui aga hiljem järg taas jahimehele anti, langesin tema lugude lummusesse. Iseäranis nautisin kõnekäände! Isegi kotkas pole kõike näinud. Ärge unustage, et ahv sõi ammu enne seda, kui maaharija sündis.

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.

 /.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.

"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju. 

Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe. 

Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.

Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.

Carl Mothander "Kulinaarsed vested" annab võimaluse kiigata baltisaksa kaotatud paradiisi - mõisarahva ellu ning toidulauale. Seda raamatut on korduvalt mu Instagrami väljakutse erinevate teemade raames soovitatud ning seetõttu ostsin ta endale viimasel raamatumudijate kokkusaamiselt mälestuseks.

20. sajandi algus, Tohisoo mõis & Toompea. Kõik elu mured ja rõõmud lunastatakse rikkaliku või vähem rikkaliku pidusöögiga: Suupistelauad. Ainuõigel viisil valmistatud kohv. Segaliha. Värsked aiasaadused. Koduvein. Seened. Rammusad võileivad. Bool. Kanapojad. Kompott. Kilu ja heeringas. Köömnejuust. Vähid. Supp. Tilk Madeirat teeb kõik paremaks.

"See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrma ümber mässida!"

"Kulinaarsed vested" jutustab muheda kõnepruugiga mõisarahva elust, kuhu kuuluvad suplus ja värskendav bool, külaskäigud ja võõrustamised, piinav flirdipõud, lauda ehtivad lilleõied (aga mitte vaasis, et vaadet segada!), jääle serveeritud külmad toidud, tants grammofoni saatel, luuletuste lugemine, neidude mehele panek, saanisõit aurava glögiga. Kui oled kunagi mõelnud, mida saksad sõid, siis leiad viimaks vastuse. Lisaks saab veel teada: Mida teha, kui külla saabub krahvinna, aga koer on just õhtusöögiks mõeldud liha nahka pistnud? Kuidas napsiga liialdanud sõber enne Kalli Kaasa saabumist elule turgutada? Kuidas kostitada hädamaandunud lendureid? Milline kodumaine vili ananassimaigulise veini valmistamiseks sobib? Mis on piisavalt romantiline, sentimentaalne ja pikantne magustoit kihluspeoks? Miks on krahvinna soolapulkade söömine tabu? Kuidas kõik tüdrukud mehele saada? Kuidas peaks poissmees endale süüa tegema õppima? Järelsõnast selgus küll, et kirjaniku elu nii roosiline ei olnud, näiteks härrastemaja asemel elas mees hoopis valitsejamajas, seega puhta kullana ei maksa iga sõna võtta.

Kui ma oleks ise köögis usinam, siis leiaks raamatust väga põnevaid ideid, mida süüa teha. Oma erilisi lemmikuid korrutab Mothander peatükist peatükki, nagu ainuõiget viisi kohvi valmistamiseks või milline delikatess on külma vahustatud võiga artišokid. Toredaks avastuseks olid veel Reine-Claude'i ploomid ehk renklood, mille üle tundis suurt uhkust kokk hiljuti loetud "Tormi märkides". Minu vaieldamatu lemmik kogu raamatus oli aga väljend "vaimne kardemon", mida Mothander kirjandusliku meelelahutuse kohta pruugib. Kavatsen selle oma sõnavarasse juurutada.

"Me ei saa sellest rikkamaks, kui kardinad ette tõmbame või köögis sööme."

Sain eelmisel suvel sünnipäevaks raamatupoe Püant kinkekaardi, (aitäh, Kati!), mille eest ostsin kaks Loomingu Raamatukogu raamatut. Gabriel García Márquez "Väljakuulutatud mõrva kroonika" on esimene, mille neist ette võtsin, et täita #kikael2022 väljakutse 6. teema - raamat, millel on alla 100 lehekülge.

Santiago Nasar ärkab hommikul vara ning suundub linna peale toimetusi ajama. Juba varavalgest käivad ringi kaks venda ja kuulutavad kõigile, kuidas nad tahavad teda ära tappa, kuna mees olla nende õe ära teotanud, nii et peig ta peale pulmaööd koju tagasi tõi. Pea igaüks linnast kuuleb sellest, aga keegi ei võta midagi tõsiselt ette ning jutt ei jõua hukule määratud Santiago enda kõrvu ja paar tundi hiljem ta mõrvataksegi.

"Me lihtsalt otsime teda, et ta tappa."

"Väljakuulutatud mõrva kroonika" on huvipakkuv lühiromaan, seda enam, et põhineb tõestisündinud lool. Kui ma kuuleks, et kedagi plaanitakse mõrvata, siis mu esimene instinkt oleks muidugi ohvrit hoiatada ja võime informeerida. See lugu toob välja terve müriaadi motiive ja kokkusattumisi, miks tapmist ära ei hoitud, alates sellest, et ei usuta mõrvarite kavatsusi kuni vana hea selgituseni: "Ma arvasin, et keegi teine juba tegi seda". Teistsuguseks lõpuks oleks piisanud vaid mõnest väikesest muutusest.

Kuigi raamatuke oli õhuke, ei suutnud ma seda ühe ropsuga läbi lugeda. Lehekülgede arvu kohta oli võõrapäraste nimedega tegelasi väsitavalt palju. Santiago Nasari viimast hommikut taastatakse piinava detailsusega, ka verist mõrva ennast, aga kuna ma ei teadnud, mis sorti mees ta oli, polnud mul ka sooja ega külma, kas ta sureb või mitte. Täpselt kirjeldatakse, mis ohvril seljas oli, kellega ta kohtus jne, aga tema enda isikust saab mingi pildi kokku alles loo lõpuks. Kusjuures esmalt jäetakse temast pigem negatiivne kuvand, hiljem kirjeldatakse meest süütukesena, nii et see, kas mees üldse väärib surma, jääb mõistatuseks. Paeluv oli see, kuidas kirjanik hoidis üleval pinget, kuigi algusest peale on teada, kuidas lugu lõppeb. Iga lisandunud tegelasega mõtled, et tema ju ometi ütleb või teeb midagi, et mõrva ära hoida, aga ikka ilmneb mingi takistus, miks Santiago Nasar jääb hoiatamata.