XVII ehk igavese elu hind

22:28

Väljakutse punktide täitmine kulgeb endiselt edukalt. Kuu lõpetuseks sai maha tõmmatud 8. punkt ehk raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“. Mulle jäi silma Hanya Yanagihara romaan "Inimesed puude võras", mis jäi napilt Lugemise väljakutse FB grupi ühislugemise hääletusel teisele kohale. Huvi tekitas põnev pealkiri ja sisututvustus ning ka fakt, et autor on pärit Hawaii saartelt.
Tuntud teadlane Norton Perina kirjutab vanglas ome memuaare. Tal on aega oma elule tagasi vaadata ning anda oma vaatenurk sündmustest, mida kõik tänu meediakajastusele teavad. Noorena osales mees antropoloogilisel ekspeditsioonil väikesesse Mikroneesia kuningriiki, kus ta teeb avastuse, mis talle hiljem Nobeli toob. U'ivu riik koosneb kolmest saarest, ühel elatakse, teisel laiuvad põllud ning kolmas on džungel, kuhu keegi naljalt minna ei taha. Pärismaalaste seas levib aga legend, et saarel elab hõim, kellele on kingitud igavene elu. Iidne suguharu koos saladusega leitaksegi üles ning Perina avastab, et pikaealisuse taga on ainuüksi sel saarel elutseva püha kilpkonna liha söömine. Ta võidab au ja kuulsust, kuid kiire tõusuga kaasneb paratamatult ka langus. 

Issand jumal, mõtlesin, kas selles džunglis ei või tõesti mitte ükski asi käituda nii, nagu peaks? Kas puuviljad peavad tõesti end liigutama ja puud hingama ja magedad jõed maitsema ookeani järele? Miks ei võiks siin miski loodusseadustele alluda? Miks peab kõik viitama nii tugevalt nõiduslikkuse olemasolule?

Raamat on inspireeritud Daniel Carleton Gajdusekist, viroloogist, kes pälvis 1976. aastal Nobeli preemia, olles üks prioonide avastajaid ja nendega seotud haiguste uurijaid. Ta näitas, et kuru (haruldane ravimatu neurodegeneratiivne haigus) nakkuslik levik Uus-Guineal on olnud seotud kannibalismiga. Uurimisretkedelt tõi ta ühendriikidesse 56 last, kes said seal paremad elutingimused ja hariduse. Üks adopteeritud poistest süüdistas teda enda ära kasutamises ning Gajdusek mõisteti seejärel süüdi pedofiilias. Pärast aastat vanglas kolis mees Euroopasse, elades peamiselt Amsterdamis, Pariisis ja Norras.
"Inimesed puude võras" oli minu jaoks väga vastuoluline raamat. Mind huvitas antropoloogiaga seotud osa ehk siis Ivu'ivu kirjeldused, saare avastamine, põlisrahva kultuur, kilpkonnad, tsivilisatsioonide kokkupõrge ja ka teaduskatsed. See-eest oli mulle Perina vastukarva, ta oli huvitu, põlgas naisi, janunes tunnustuse ja kuulsuse järele. Teksti muudavad mahlakamaks Ronald Kubodera allmärkused, mis peategelast positiivsemas valguses näitavad ning ta talutavamaks muudavad. Raamatu tugevaimaks küljeks pean tugevat maailmaehitust, lugu näis seetõttu reaalsena. Kuvandit toetasid nii väljamõeldud teosed, mida allmärkustes tsiteeriti, kui ka rikkalikud kirjeldused. Eriti jäi muidugi meelde manama viljad, mis lärtsatustega džunglis alla sadasid ning seejärel maas ringi vingerdasid, sest nende sees elasid hunono-nimelised röövikud, kellest sirguvad kõige imelisemad liblikad, kui neid just enne delikatessina nahka ei pisteta.

Valitsevaks noodiks oli romaanis nukrus, sest lugedes imelisest saarest, selle häirimatutest elanikest, iidsest hõimust ja veel vanematest kilpkonnadest, oli kogu aeg ette aimatav, mis neist saab. Siinkohal tulevad mängu kõikvõimalikud eetikaküsimused. Kuidas uurida puutumatuid paiku? Kas üldse uurida? Kuidas on lugu inimestega? Inimkatsed on teadagi keelatud, kuid minevikus on neid inimkonna heaolu nimel tehtud. Kas teadust on võimalik teha ilma katseloomadeta? Kust peaks minema piir? Perinaga seoses tuleb ette veel teist sorti moraaliküsimusi. Kui vaieldamatu geenius teeb kohutavaid asju, siis kumb ta on, kas suurvaim või koletis?

Ainult eakad suudavad vaadata enda ümber ja nähtut imetleda, sest meie oleme need, kes teavad, kui ühesugune see maailm tegelikult on, et kõik selle probleemid ja imed on juba ammu tuvastatud ja kirja pandud.

Kõige suurem probleem, mis mind häiris, oli telomeraasile valede omaduste andmine. Nimelt väideti, et see ensüüm lõhub telomeere ning kui see deaktiveerida, siis need ei lühene ning see pikendabki eluiga. Sügisel värskelt molekulaar- ja rakubioloogia kursust läbinuna tean, et telomeraas on aktiivne ainult tüverakkudes ning hoopis pikendab telomeere. Telomeer ise on kordusjärjestus DNA ahela otstes, mis lüheneb iga kord, kui DNA paljuneb. Nad määravad raku eluea, sest kui rakk on teatav arv kordi jagunenud ning telomeerne järjestus on "otsa saanud", siis rakk kaotab jagunemisvõime, vananeb ja sureb lõpuks. Telomeeride lühenemist ei põhjusta kindlasti telomeraas, mis ei ole keharakkudes isegi aktiivne, vaid õieti replikatsiooniprotsess ise. Väär seletus oleks võinud raamatus olemata olla ning kilpkonnaliha mõju pigem saladuseks jääda, selle asemel et mingit jama kirja panna!
"Inimesed puude võras" oli hoopis midagi muud, kui ma alguses arvasin. Eeldasin, et põhiteemaks ongi kadunud tsivilisatsiooni avastamine, kuid siis muutus palju olulisemaks üks esmalt kõrvalisena näiv liin, millele ma tähelepanu ei osanud pöörata. Uuesti lugedes märkaksin ilmselt teisi aspekte. 

Arvamus raamatust jäigi kahetiseks, mulle meeldis idee, kuid mitte kogu teostus. Hanya Yanagihara fantaasialend ning kirjeldused olid oivalised ning nende pärast tasuks lugeda. Samas õhkus loost nii palju negatiivsust, sügavat nukrust ja pedofiiliat, et ma seda soovitada ei oskagi. Lisaks häiris mind väär seletus telomeeride kohta. 

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide