Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus" on järjekordne Näljamängude triloogia eellugu, mis keskendub 50. mängudele, kus areenile saadetakse topeltarv tribuute, nende seas Haymitch Abernathy. Tegevus toimub 24 aastat enne Katnissi ja 40 aastat peale Lucy Grayd ("Laululindude ja madude ballaad").

50. Näljamängud, 12. ringkond/Kapitoolium, Panem. Kui koidab Haymitchi sünnipäev, tähendab see ühtlasi, et käes on aeg valida Näljamängude tribuute. Siiani on poisil õnnestunud vanemaks saamist koos mängudest pääsemisega tähistada. Tänavu on šanssid madalamad, sest iga ringkond peab tapatalgutele saatma 2 poissi ja 2 tüdrukut. Õhtu lõpuks loksubki Haymitch koos kaaskannatajatega Kapitooliumi poole. Ees ootavad paraad ja treeningud, teleintervjuu ja muidugi halastamatud mängud. Vähemalt pääses tema armastatud tüdruk Lenoore Dove.

Nüüd on siis kõik 12. ringkonnast pärit Näljamängude võitjate lood paberile saanud. Tahaks loota, et seda lugu ei pea veel üks kord rääkima ja Kapitooliumi elanikud või nende kaasaegsed võrdkujud võivad nälga surmaheitluste järgi kalmaarimängudega kustutada. Minu uudishimu teistes ringkondades toimuva või üha uute surmavate mänguväljade järgi on igatahes kadunud. Aga uut filmi ootan väga! Ja tegelikult peaks algse triloogia ka uuesti üle lugema.

PS! Minu meelest kõlab eestikeelne "Lõikuspäeva päikesetõus" oma õ-de ja ä-dega originaalpealkirjast poole etemalt. PPS! Ja kui ideaalselt sobib hüüdnimi võrukael raamatu kontekstis Haymitchile!!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!

Kui mõni aasta tagasi düstoopiad oma populaarsuse tipus  olid (#näljamängud #lahkulööja), siis olin ma üsna veendunud, et pean neid kõiki lugema. Jevgeni Zamjatin "Meie" oli mu huviorbiidis alates kirjandustunnist, mil sellest esimest korda kuulsin. Õpetajal oli küll halb komme enamik raamatu sisust ära rääkida, aga tahtsin siiski ise ka lugeda. Seda raamatut aga kohalikus raamatukogus ei olnud, nii jäi see meelde kättesaamatu teosena, mis omakorda mu huvi veelgi kasvatas. Kui nägin, et teos "Keelatud klassika" sarjas uuesti välja antakse, olin väga põnevil ja kui ta mulle koju jõudis, hakkasin üsna kohe lugema.

26. sajand. D-503, integraali arhitekt, talletab konspektidena Ühtse Riigi ilu ja vägevust, et seda levitada kõikjal ilmaruumis, kuhu tema ehitatud kosmoselaev jõuab. Mehe ühiskonnas peitub õnn matemaatikas, loogikas ja ühtsuses. Ei ole mind ega sind, on meie. Kõik on täpselt välja arvutatud ja paika pandud. Igal mutrikesel on koht suures masinavärgis. Päevad mööduvad ühes taktis, vaid 2 tundi oma ajast tuleb ise planeerida. Inimestest on saanud numerused, keda eristatakse tähtede ja numbrite kombinatsioonide alusel, sest nimed oleks liiga fantaasiarohked ja fantaasia on kõige kurja juur, õudne haigus, mis tuleks inimkonnast välja ravida. Nende ühiskonda ei sobi ka loodus, mis on tõrjutud linnast välja, lukustatud müüri taha. D-503 kirjeldab päevikus Ühtse Riigi ideid ja oma igapäevaelu, aga seda hakkavad häirima ihad ja kõhklused, mis tekivad, kui ta ellu saabub salapärane naine I-330.

Mind huvitas väga raamatu kontseptsioon, kus kõike üritati matemaatika abil seletada ja see, mis mudelisse ei mahtunud, nagu loodus, armastus või fantaasia, üritati ühiskonnast välja lõigata. Paraku jäid ideed huvitavamaks kui teostus. Düstoopiale omaselt on teose sisuks, kuidas peategelane saab aru, et ühiskond, mida ta aastaid on idealiseerinud, ei olegi veatu. Mees kistakse revolutsiooni, kuid ta ei ole selle vajalikkuses veendunud ja lisaks ei usaldata talle eriti midagi. D-503 satub sellest väga segadusse ja tema segadus kandus läbi lehtede ka minuni. Vahepeal oli väga raske aru saada, mis toimub. Ühekorraga sündis hästi palju, aga samas mitte midagi. Põhiline tegevus jääb lehtedest väljaspoole ja lugeda saab hoopis kahevahel oleva mehe mõtetest, kes ennast integraalide ja tuletiste abil väljendada püüab..

Antiutoopia kirjeldamise kõrval jäi mulle kõige olulisema teemana silma õnne poole püüdlemine. Sellest on kirjutatud väga palju raamatuid. "Meie" lahendab probleemi nii, et ideaalses ühiskonnas on kõik ühesugune, puudub individuaalsus ja kõik ongi õnnelikud. Peategelane mainib küll korduvalt, kuidas teda häirivad oma käed, mis olid palju karvasemad kui teistel. Mulle meenutasid Ühtse Riigi elanikud küll rohkem masinaid kui inimesi, eriti pärast fantaasia eemaldamist.

Mulle väga meeldis nimede taandamine numbritele ja tähtedele, aga see ei teinud lugemist lihtsaks. Peategelased D-503 ja I-330 ja O-90 püsisid meeles, aga kõrvaltegelased tekitasid minus segadust. Ma ei ajanud neid otseselt omavahel sassi, vaid mulle jäi kohati mulje, et tegelasi on rohkem, kui neid tegelikult oli. Näiteks S ja paberõhuke arst, kelle kohta kord arvasin, et nad on üks ja sama isik, siis jälle, et nad on kaks erinevat tegelast.

Tahtsin veel lisada, et alles pildistamise ajal panin tähele, et kaanele on selline font valitud, et E-d meenutavad kangesti 3-sid, nii et "Meie"-st saab "M313". Geniaalne! Tervel "Keelatud klassika" sarjal on muidugi niigi super kujundus.

Viimasel ajal ma enam nii massiliselt düstoopiaid ei ole lugenud ja vanad muljed on juba hakanud kustuma, seega on mul praegu keeruline seda romaani võrrelda teiste klassikutega, nagu "1984" või "Hea uus ilm". Lugesin neid nii ammu, et pole neid elamusi ka blogis kajastanud. Küll olen kirjutanud mõnest hilisemast.

Veel düstoopiaid:

• Christina Dalcher "Vox"
• Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju"
• Jack London "Raudne kand"
• Dave Eggers "The Circle"
• Kazuo Ishiguro "Ära lase mul minna"

100 sõna päevas on väga huvitav idee, millele romaani ehitada. Raamatus oli palju huvitavaid teemasid ja mõtteainet. Alles käis siin maskikandmiskohustuse ja suukorvistamise üle jauramine. "Vox" näitab, milline tegelik suukorvistamine välja võiks näha. See pani enda sõnavabadust ikka hindama küll. Taoline ühiskond oli äärmiselt piirav, isegi hullem kui mõnes teises düstoopias, sest võeti ära suhtlus, mis on minu arvates normaalselt funktsioneerimiseks sama oluline kui näiteks hügieen. Mõtlesin peamiselt, kuidas sõnade ja suhtluse piiramine psüühikale mõjub. Ilmselt on naiste enesetappude hulk sellises maailmas meeletu. No kujuta ette, et sul on päevas 100 sõna, ka viipekeel pole lubatud ega kirjutamine. Raamatud on luku taga. Oi, kui huvitavaks need šampoonipudelite etiketid muutuvad. Sõbrannadega suhelda ei saa, sest sõnad on niivõrd kallid, et hoiad neid oma lastele. 

Kui olukord on mäda, on kaks varianti - vaikides kannatada või midagi ette võtta. Võite ise arvata, kumma kasuks Jean otsustab. Lugu kulges üsna tormakalt. Kogu aeg kas juhtus midagi või siis tegeles Jean seletamisega, kuidas mingi asi töötab. Eriti alguses, oli kuidagi palju seletamist ja meenutamist, kuidas ikka see maailmakord muutus ja mis on teistmoodi. Kuidas koolis on tüdrukutele õmblusmasinad ja aiamaa. Kuidas samasoolised paarid ikka laiali saadeti. Tundus, et kõik, mida kirjanik oma loodud düstoopia toimimise kohta välja mõtles, sai raamatusse kirja. Hea raamatu puhul jääb kogu see info ridade vahele peitu, nii et on aru saada, et kõik on läbi mõeldud, aga seda ei nämmutata. See oleks jätnud rohkem ruumi loole endale, mis oli küllaltki segane. Lõpp oli eriti pudru ja kapsad. Eriti tekitas minus küsimusi stseen viimase šimpansiga laboris. Laboritöö ise pani ka kulmu kergitama, kui imekiirelt seerumeid ja ensüüme valmistati ning katsetati. Praktiliselt kohe liiguti inimkatsete juurde. Ahjaa, Petri tassid olid tõlkes Petri nõudeks muundunud...

Christina Dalcher on ameerika kirjanik. Tal on doktorikraad teoreetilises keeleteaduses, spetsialiseerudes helimuutuse foneetikale itaalia ja briti murretes. "Vox" on naise debüütromaan. Naine lõi düstoopia, milles puudus kõne, esitamiseks viimsepäeva teemalisele konkursile. Selles jutus röövis sõnad biorelv. Järgmisena avardas ta teemat, keskendudes Wernicke afaasiale, kus kõnevõime on olemas, kuid kõne muutub arusaamatuks, et lisada loole tegelaste arengut. Selles loos oli juba Jean ja 100 sõna limiit. Piirang on emotsionaalselt palju köitvam, kui täielik vaikimine. Dalcher tahtis, et tema romaan erineks teistest düstoopiatest, mistõttu on see segu naiste ilukirjandusest, poliitikast, põnevikust. (allikad:1, 2, 3)

"Vox" kirjeldab ühiskonda, kus naistel on lubatud rääkida päevas vaid 100 sõna. Mulle meeldis väga see kontsepsioon, mis pani hindama iga sõna, mis minu suust vabalt välja tuleb. Raamat andis palju mõtteainet ja teemasid, mida arutleda. Tempo on hoogne ja pidevalt juhtub midagi, sest muidugi ussitab ühiskond seesmiselt. Küll ei nautinud ma, kui palju oli düstoopia toimimise kirjeldamist ja minevikumeenutusi. Loe, kui tahad teada, milline selline pooleldi suukorvistatud maailm välja näeb!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Kas oled kogenud tunnet, kuidas tahad, et mingi raamat sulle väga-väga meeldiks, aga see lihtsalt ei istu sulle mitte kuidagi, ja see on veel selline raamat, mille kohta ei julge halvasti ka öelda ja üritad seda mitte jutuks võtta. Selline on minu suhe Margeret Atwoodi “Teenijanna looga”. Lugesin seda veel originaalkeeles ja no ei saanud pihta, miks seda nii väga kiidetakse. Ometi võtsin kätte ka "Testamendid", mis on nii enne kui ka peale selle ilmumist 2019. aastal pakkunud palju kõneainet. Seda ei juhtu ju kuigi tihti, et raamat saab üle 30 aasta pärast ilmumist järje.

Gilead/Kanada. Kolm naist jutustavad oma lugu, sündmustest, mis aitasid kaasa ühe ühiskonna lagunemisele. Daisy on neiu Kanadas, kes on Gileadist õppinud koolis ja kuulnud kogu elu meediast. Agnes on noor neiu ühes lugupeetud Gileadi perekonas, kes on peagi jõudmas kosimisikka. Tädi Lydia on olnud Gileadi asutamise juures ning aidanud seda vormida selliseks nagu see on täna.

Kuna “Teenijanna lugu” jäi minu jaoks teiste düstoopiate varju ja tugevaid tundeid ei tekitanud, siis ei osanud ma järjest midagi oodata ega arvata. Üllatusin positiivselt. Eriti meeldis mulle raamatu mitu vaatenurka, mis näitasid, kuidas eri positsioonil naised olukorda tajusid. Otsisin kogu aeg vihjeid, kuidas jutustajad omavahel seotud võiksid olla. Kui "Teenijanna lugu" jättis mulje, nagu Gilead oleks terve maailm, siis siit selgus, et kogu muu maailm on ka ikka olemas.

Kõige rohkem meeldis mulle tädi Lydia elukogenud vaatenurk. Ühest küljest oli tal teistest rohkem võimu, aga teisest küljest oli naine veelgi rohkem piiratud. Tema meenutused näitavad, kuidas ja miks Gilead üldse sündis. Teised kaks peategelast on alles teismelised ja annavad raamatule tüüpilise noortele suunatud düstoopiaromaani maigu. Just nemad on võtmeks ühiskonna murendamisel, selle huku kiirendamisel. Imetlesin Atwoodi annet loo vestmisel. Kuigi see kulges üsna aimatavas suunas, oli see tulvil põnevust: vahelejäämise hirm, pisikesed detailid Gileadi toimimisest, šokeeriv algus, kontrast Kanadaga. Küll ei jäänud ma kuidagi rahule teose totralt lihtsavõitu lõpuga. Nii lolli moodi nüüd küll vedada ei saa.

Margaret Atwood on 1939. aastal sündinud Kanada kirjanik. 12. eluaastani käis ta koolis ainult osaliselt, kuna kasvas entomoloogist isa töö tõttu üles metsades. Temast sai kirjanik 16-aastaselt, kui jalgpalliväljakut ületades sündis ta peas luuletus. Naine on avaldanud raamatuid väga paljudes žanrides ja pälvinud hulgaliselt auhindu. Fännid on kaua oodanud, et "Teenijanna lugu" saaks järje. Üks põhjus, miks see varem ei sündinud, on, et Atwood ei suutnud Offredi vaatepunktist edasi kirjutada. "Teenijanna lugu" on kirjutatud, et vastata küsimusele, milline näeks välja totalitaarne režiim USA-s. 1984. aastal, kui naine seda kirjutas, oli neid, kes arvasid, et naistelt tuleks 70-tel saadud õigused ära võtta. Hiljem ei tundunud teema enam relevantne, mis on teine põhjus, miks järge ei ilmunud. Ühiskond liikus Gileadist aina kaugemale, kuni tegi kannapöörde. Atwoodil tekkis idee kirjutada järjes edasi Gileadi lugu, kuidas süsteem kokku kukub. Ta hakkas raamatu kallal töötama veidi enne "Teenijanna loo" teleseriaali algust ning hoidis selle kirjutajatega tihedat kontakti, et looliinid sassi ei läheks. (allikad: 1, 2, 3)

"Testamendid" paljastab, kuidas romaanis "Teenijanna lugu" kirjeldatud Gileadi ühiskond tekkis ning hiljem lagunes. Mind jättis "Teenijanna lugu" ise külmaks, aga "Testamendid" pakkus mõnusat lugemiselamust. Mulle meeldisid erinevad vaatenurgad, eriti naiselt, kes ühiskonda kujundada aitas. Küll kritiseeriksin, et süžee poolest oli lugu üsna noorteromaanilik ning selle lõpp oli väga naiivne. Soovitan, kui sulle meeldib lugeda erinevatest düstoopilistest ühiskondadest!

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Üks lõbus fakt siia arvustuse algusesse - "Näljamängud" on üks esimesi raamatuid, mida üldse siin blogis aastal 2010 tutvustasin. See postitus on küll veidi piinlik, aga siin ta on. Kui tekib küsimus, kuhu täpitähed kadusid, siis vastuseks on see, et kirjutasin selle Nintendo Wii-ga. Nüüd, kümme aastat hiljem, on siin arvutis kirjutatus postitus Näljamängude eelloost - Suzanne Collins "Laululindude ja madude ballaad".

10. Näljamängud, Kapitoolium/12. ringkond, Panem. Coriolanus Snow on üks 24 õnnelikust Akadeemia õpilasest, kes saab võimaluse olla Näljamängudel mentoriks. Pealtnäha on ta rikas Snow'de dünastia võsuke, aga tegelikult peitub fassaadi taha sõjajärgne viletsus ja oht oma korterist väljatõstetud saada. Mängude võidu preemia kuluks igati ära. Nooruki rõõm kahaneb, kui selgub, et ta juhendab 12. ringkonna tüdrukut. Lõikuspäeval tärkab siiski taas lootus, sest valitakse Lucy Gray, kes on õige meeldejääv ning poeb oma südikuse ja lauluhäälega südamesse. Coriolanus teeb kõik, mis tema võimuses, et tüdruk mängud võidaks. Juhendamisega tema roll mängudel ei piirdu, sest õelal mängumeistril on õpilastele varuks ka teisi ülesandeid, mis mänge muudavad. Lisaks tõmbab Snow klassikaaslane Sejanus Plinth teda korduvalt oma sekeldustesse.

"Laululindude ja madude ballaad" ilmus minu jaoks ootamatult ja ma ei osanud enne lugemist sellest midagi oodata. Ma ei olnud isegi sellega kursis, et eellugu jutustab tulevase presidendi nooruspäevadest. Algus oli põnev ja paljulubav. Mind paelus sõjajärgse vaesuse kujutamine ning ootasin väga varajaste Näljamängudega tutvumist. Need olid alles esimesed mängud, mida taheti veidi vaatemängulisemaks muuta. Esimene kord, kui mängus olid panused ja tribuute sai aidata. Esimene kord, kui võistlevaid lapsi kuidagi tutvustati. Mängud ise valmistasid paraja pettumuse. See oli hale vari põhitriloogia sõust, igavad tapatalgud. Kuna peategelane ise ei olnud tribuut, siis areenil toimuvat kujutati ka ainult selle kaudu, mis oli ekraanilt näha.

Õnneks moodustasid mängud romaanist vaid ühe osa. Mulle meeldis pilguheit Kapitooliumi, kuidas sealsed elanikud ots otsaga kokku pidid tulema, ettevõtlik Tigris ja hellahingeline Sejanus. Peategelane Coriolanus oli aga väga ebameeldiv, enesekeskne, auahne ja kahepalgeline. Ma ei leidnud ühtki põhjust, miks talle kaasa elada.

Pärast võitja välja selgitamist liigub tegevus... jälle 12. ringkonda. Rahuvalvajatest ja Lucy Gray taustast oli küll huvitav kuulda, aga oleksin eelistanud mõne teise ringkonnaga tutvumist. 12. ringkond moodustab ju Panemist vaid tillukese osa ja see on juba algsest triloogiast tuttav. Kuna põhisarja lugemisest on mul õige kaua aega möödas, siis oli mul tunne, et mingid detailid jäid märkamata. Ilmselt oli palju selliseid kohti, mis äratundmisrõõmu oleks valmistanud. Netiavarustest leidsin näiteks, et Lucy Grayd on maini juba esimeses osas, kuigi mitte nimepidi.

"Näljamängude" triloogia kõrval eellugu kahvatub, aga mulle meeldib, et kirjanik oma maailma täiendab. Kui mõni raamat veel peaks ilmuma, siis loeksin ikka. Loodan eriti, et saab ka teistes ringkondades seigelda ning kuulda ka põnevamatest Näljamängudest. Kuigi on ilmselt päris keeruline aina uuesti 24st tribuudist kirjutada, nii et lood oleksid erinevad ja meeldejäävad.

Suzanne Collins on 1962. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kolis lapsepõlves isa sõjaväeameti tõttu tihti. 1991. aastal hakkas naine kirjutama stsenaariume laste telesaadetele. Kohtumine lastekirjaniku James Proimosega inspireeris teda raamatuid kirjutama. Naise esimene raamat "Gregor the Overlander" ilmus 2003. aastal ning on osa viieosalisest sarjast. 2008. aastal alustas ta järgmise sarjaga "Näljamängud", mis tõi talle kuulsuse. Sari sai inspiratsiooni telekas tõsielusarja ja Iraani sõja uudiste vahel hüplemisest. Kirjanik naases Näljamängude maailma, sest ta leidis teema, millest tahtis kirjutada ning see sobis paremini just sellesse keskkonda. Talle meeldis väga maailma ajalukku sukelduda. (allikad: 1, 2, 3)

"Laululindude ja madude ballaad" räägib 18. aastasest Coriolanus Snowst, tulevasest presidendist, kelle eluteed mõjutab 10. Näljamängudel juhendajana osalemine. Romaan jääb alla "Näljamängude" triloogiale, mille eellooks ta on, sest peategelane on ebameeldiv ja Näljamängud ise igavad. Pilguheit sõjajärgsesse Kapitooliumi oli küll huvitav, aga teises pooles liigub tegevus hoopis 12. ringkonda, kus polnud jälle midagi lisaks pakkuda. Soovitan tõsistele "Näljamängude" fännidele!

Lõuna-Kalifornia, mitte eriti kauge tulevik. Põuaga on inimesed juba ammu harjunud toime tulema, muru ei kasteta ja basseinid püsivad tühjad, aga keegi ei oska arvestada, et ühel päeval kraanist enam vett ei tule. Kaosest saab mõne päevaga katastroof ning inimesed on tilgakese vee jaoks valmis kõigeks. Alyssa on kõigest äärelinnas elav teismeline, kes peab elus hoidma nii iseennast kui ka oma väikevenda, kui nende vanemad vee järgi minnes ei naase. Kui kodus pole enam turvaline, asuvad nad ohutuma paiga poole teele, kaasas liitlastena naabripoiss Garrett, kes terve elu katastroofiks valmistunud on, ja Jacqui, isepäine neiu, kes on kõigeks valmis.

• Emma's books

Jaanuari lõpetasin ulme lainel ning võtsin ette noorteromaani "Põrguline", autoriks S. J. Kincaid. Raamat jäi mulle silma Päikese kirjastuse kodulehel. Leidsin, et sellel on goodreadsi keskkonnas kõrge keskmine hinne, mis hetkel on 4.07. See muidugi tekitas loo vastu veelgi huvi.

Minu abosluutne lemmikstseen raamatust oli aga see, kus viidati muinasjutule "Keisri uued rõivad". See sobis looga nii hästi. Mul oli lausa kahju, et tegelased seda kohta hiljem ei meenutanud. Just siis toimub esmakohtumine raamatu põnevaima tegelase Tyrusega. Tema hulluse erinevad episoodid annavad sellele raamatule palju juurde. Oleks neid rohkemgi tahtnud. Ka Nemesist peategelasena oli põnev jälgida, tema reaktsioone teiste jaoks igapäevastele asjadele, kiskjalikkust ja siseheitlust inimlikkuse teemal. Mulle meeldis, et tal olid nii negatiivsed kui ka positiivsed küljed. "Põrguline" paneb arutlema, mis teeb inimesest inimese. On see geneetika? Armastus? Kaastunne?

S. J. Kincaid tahtis saada astronaudiks, kuid sellele unistusele tõmbas kriipsu peale tema läbisaamine matemaatikaga. Temast sai hoopis ulmekirjanik, kuid ka see tee polnud lihtne. Ta kirjutas kuus romaani, mida keegi avaldada ei tahtnud. Alles 2012. aastal läks seitsmendaga katsega õnneks ning ilmus naise debüüt "Insignia". Sellest loost kasvas lausa triloogia. Seejärel saatis Kincaidi jälle ebaedu. Ta oli õppinud õeks ning oli valmis teadmisi värskendama ja haiglasse tööle minema. Veel viimase katsena saatis naine kirjastusse romaani "Põrguline". Selle loo inspiratsiooniks olid Robert Gravesi "Mina, Claudius" ja üks varasem käsikiri, kus figureerisid automaatsõdurid. (allikad 1, 2)

• Triinu raamatublogi
• Tallinna keskraamatukogu kirjandusblogi
• Sulepuru