LXXVI, LXXXI & LXXXII ehk amor deliria nervosa

11:43

Lauren Oliveri noortesarja esimest osa "Delirium" lugesin ammu ning tahtsin küll kohe sarjaga jätkata, kuid alati kui raamatukokku jõudsin, oli teine osa välja laenutatud. Nüüd mul vedas,  sattusin üks päev mind huvitavale teosele peale ning seda tagastades, sain kohe jätkata ka kolmanda osaga. "Pandemonium" oli põnev taaskohtumine Lenaga, keda ma ähmaselt mäletasin, aga "Requiem" oli seevastu täielik pettumus, sest ei tõmmanud koomale lahtiseid otsi, millest allpool pikemalt kirjutan. Lisaks haarasin raamatukogust kaasa ka lühijuttude kogumiku.



Deliiriumi-triloogia räägib düstoopiaühiskonnast, kus armastus on haigus ning täisealiseks saamisel läbivad inimesed operatsiooni, mis muudab nad võimetuks midagi tundma. Mõnikord võib see lõikus ka rohkem või vähem valesti minna. Peategelane Lena "haigestub" ehk siis armub oma operatsioonieelsel suvel, kui kohtab salapärast Alexit. Ta hakkab kahtlema, kas armastus ikka on nii surmav, nagu talle on räägitud ja on valmis kõigeks, et oma õnne hoida. Idüll ei kesta kaua, noored tabatakse ning nad üritavad koos Portlandist põgeneda, sest teisel pool linna piiravat tara leidub inimesi, kes armastust haiguseks ei pea ning ühiskonnanormidele vastu seisavad.  

Hoiatan, et edasine osa postitusest võib sisaldada spoilereid.



Põgenemisplaan läheb nihu ning Lena leiab end üksi metsikust loodusest. Ta ei anna alla: "Pandemonium" algab pöörase põgenemisega. Tüdruk eksleb, kuni grupp väljatõugatuid ta leiab ning oma sekka võtab. Neiu kohaneb tasapisi uue eluga ja jätab mineviku selja taha, püüdes üle saada Alexi kaotusest. Elutingimused on kasinad, töö ränk ning tulemas on külmad ilmad, mistõttu rühm asub lõuna poole teele. Lena kaasatakse vastupanuliikumisse ning ta alustab elu uues linnas ülesandega sulanduda armastuse vastu võitleva organisatsiooni DFA ridadesse. Juhtub nii, et ta langeb koos DFA juhi poja Julianiga pantvangi ning päästeoperatsioon viib nad mõlemad metsikusse loodusesse.

"Pandemonium" oli põnev, sest tegevust oli palju ning peatükid vaheldusid oleviku ja mineviku vahel. Minevik rääkis ajast, kui Lena alles kohanes oludega metsikus looduses ning olevik uuest elust linnas. Kontrastina on hästi näha, kuidas aeg tüdrukut tugevamaks on vorminud. Eriti närvekõditav on raamatu lõpp, mis lihtsalt sunnib järge lugema.

Triloogia kolmandas osas "Requiem" seisab Lena olulise valiku ees. Elu väljaspool linnu on muutunud veelgi karmimaks. Seal ei olnud varemgi ohutu, kuid nüüd käib sõda, langevad pommid ning ellujäänuid otsivad püssidega mehed.  Vastupanu kogub samuti hoogu.  Suur kokkupõrge toimub Portlandis, kus elab ka Lena endine parim sõbranna Hana, kes on oma operatsiooni läbinud ning varsti pannakse neiu paari tulevase linnapeaga. Kõik korrutavad kui hea kaasa neiu saab, kuid Hana avastab, et mehel on kohutav iseloom.

But maybe happiness isn't in the choosing. Maybe it's in the fiction, in the pretending: that wherever we ended up is where we intended to be all along.

Viimane osa oli minu jaoks suur pettumus, sest kuigi tegevuseks oli palju potentsiaali, siis tegelikult ei toimunud väga midagi. Eriti häiris mind lõpp, mis jäi väga poolikuks, jättes mulle rohkem küsimusi, kui mul lugemise alguses oli. Põhiküsimus, mille ümber terve kolmas osa keerles, jäi lugeja enda vastata. Mõne raamatu puhul toimib selline lahendus hästi, kuid siin tahtsin tõesti teada, mis valiku Lena lõpuks teeb. Teos oleks hädasti vajanud epiloogi. Ainuke, mis mulle kolmandast raamatust meeldis, oli Hana peatükid.

"Delirium Stories" koondab kolm lühijuttu Deliiriumi-maailma kangelannadest. Esimene on Hana viimasest suvest enne operatsiooni. Ta käib salajastel pidudel ning igatseb Lenat, oma parimat sõbrannat. Teine lugu on Lena emast Annabelist, tema ajast vanglas ning suurest põgenemisest. Kolmanda peategelaseks on Raven, keda Lena kohtas teisel pool tara.

Lugesin lühijutte peale sarja lõpetamist, kuid see oleks sobinud paremini lugeda enne viimast osa, sest Raveni lugu avalda ühe olulise detaili, mida kolmandat raamatut lugedes teada oleksin tahtnud. Mulle meeldis kõige rohkem Annabeli lugu, sest tema tegelane oli sarjas kõige salapärasem. Kokkuvõtteks olid lühijutud toredaks täienduseks sarjale, andes veidi lisainfot.

Keelatud armastusest on alati põnev lugeda. Sarja esimesed kaks osa olid väga head, kuid viimasest ootasin rohkem, nii tegevust, armastust kui ka vastuseid. Noortele suunatud düstoopia huvilistele siiski soovitan!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide