Ashley Poston “Seitse aastat meie vahel” on ajarännuga armastuslugu iseendaks kasvamisest, leinaga leppimisest ja täiuslikust toidust. Maagiaga vürtsitatud romantika - jah, palun! Tegelikult ootas ingliskeelne väljaanne juba mõnda aega riiulis, aga kui on võimalus eesti keeles lugeda, siis muidugi ma teen seda.

Tänapäev, Manhattan, New York. Clementine'i tädi Analea pajatas alatasa lugusid oma maagilisest korterist. Õhinaga ajarändu oodanud tüdruk jõuab suureks sirguda, kaotada nii tädi kui ka usu maagiasse, enne kui seda viimaks oma nahal kogeb. Uksest sisse astudes ei vaatagi vastu kolimiskastide virnad, vaid kõik on jälle nii kui 7 aastat tagasi, ühes suveüürilisega. Clementine'il polnud aimugi, et sellal kui tema Analeaga mööda Euroopat tuuritas, peatus seal tädi sõbranna poeg, nunnu kokaks pürgiv 26-aastane. Kui korter neid üha ja jälle kokku toob, muutub aina raskemaks pidada kinni sealsest reeglist - ära armu.

"Seitse aastat meie vahel" on täpselt see raamat, kuhu sukelduda peale pikka tööpäeva ja ületöötanud peategelasega samastuda. Clementine on punktis, kus unistuste amet on käeulatuses, ent ta hakkab oma karjääris kahtlema. Kui tema elust kaob tädiga tehtud reiside pöörasus ja teed ristuvad mehega, kellel siht selge, hakkab naine üha enam juurdlema, kes ta õieti on ja mis talle meeldib. Et lohutu lein ja tõsised tööteemad liiga painavaks ei kisuks, tuleb mängu ajas rändav korter ning jalustrabav suvesuhe, nunnu ja mesimagus. Armastus käib muidugi kõhu kaudu! Hoiatus - võib tekkida ohjeldamatu isu sidrunikoogi järele. Või fajitade.

Enne selle loo kallale asumist ekslesin pikalt sõnade labürindis, ajasin taga joonealuseid märkuseid ja salakoode, aga sellest kirjutan veidi hiljem. Igatahes, raamat, mis ei keera ajurakke krussi, oli väga oodatud. Tuhisesin lehelt lehele ja lihtsalt nautisin. Isegi küüsi ei pidanud ärevusest närima, sest kõik sujus. Igav ka ei hakanud, sest appi tuli võlukorteri tilluke doos maagiat. Kuigi teadsin, et see tuleb, ei saanud raamatut käest panna ka lõhkuva peavalu kiuste enne, kui õnnelik lõpp kätte jõudis. Seejärel oli muidugi paganama kahju, et kõik läbi sai. Oleksin võinud kolm korda paksemat romaani lugeda: trehvamistest korteris ja aeglasemat sorti armumisest, veel rohkematest hõrgutistest, põnevatest söögiurgastest, varasematest peikadest, edasisest elust, kummituse embamisest, tuvidest, Clementine'i sõprade reaktsioonist, kui nad panevad kokku, kes on Iwan, ja Iwani sõprade reaktsioonist, kui sidrunist klementiin saab, Analea ja Clementine'i reisidest, kusjuures kui reisijuhtidest esimest korda juttu tuli, siis ootasin, et läheb New Yorki avastamiseks. Tegelastel küll mitte, aga mulle tõi suvine New York nii palju toredaid mälestusi meelde. Ja reisijuhtidesse maalimine kõlas lihtsalt hurmavalt.

Ashley Poston armastab sõnamänge ning oli tunda, et see pool sai tõlkes kannatada. No mis sa ikka teed, kui tegelase ees- ja hüüdnimed leiab puuviljasektsioonist. Mõned ilmselged asjad plinkisid seetõttu veel neoontuledes. Kahe lehega oli juhtunud hoopistükki veider trükiaps, mis häirimise asemel lisas väikse krutskiga maagilisust, võimaluse korra ühe lehe kaugusele tulevikku kiigata. Ausalt, see ei ajanud pooltki nii segadusse kui ISA. Jah, see juhtus jälle, et mees kutsub naist Isaks - tuletagem meelde Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma".

Unustage romantasy, minu hinge paitab maagilise realismi ja romantika mikstuur. Igas ideaalses armastusloos leidub kübeke maagiat ja kübeke realismi. Soovitan, kui otsid mõnusat suvelugemist - kuumale rannaliivale või laisalt kiikuvasse võrkkiike või katusel trummeldava vihma saatele tugitoolinurka!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Mona Awad "Rouge" pistab ühte patta gooti stiilis õudusloo, ema-tütre keerulise suhtepuntra ja kümnesammulised nahahooldusrutiinid. Olin selle kunagi oma listi lisanud, aga kahtlen, kas oleksin raamatuklubita lugemiseni jõudnud.

Tänapäev, California. Mirabelle unistas lapsena alati, et sirgub sama kauniks kui tema ema Noelle, häbenedes isalt päritud tumedat nahatooni ja traatjaid juukseid. Täiskasvanuna lahutavad neid tuhanded kilomeetrid. Ema ootamatu surma järel asub tütar lähemalt uurima tema noorusliku jume saladusi. Naise kodust leitud tulipunased kingakesed viivad justkui iseenesest eksklusiivseid iluprotseduure pakkuvasse luksuslikku häärberisse, mille klient Noelle oli. Mirabelle rüüpab punast mulli, naudib tasuta hoolitsusi ja kaotab tükkhaaval iseennast.

"Rouge" on veider raamat nii sisu kui ka muljete poolest, tuues silme ette punase hämu ning palavikulised stseenid. Sellest leiab palju kinnisideid, nartsissismi, kadedust, nooruse sära, kortse ja kogemusi. Ükski teine romaan ei veeda nii kaua aega peegli ees, kusjuures kunagi ei tea, millal sealt näiteks Tom Cruise võib vastu vaadata.

Peategelase ustavaks kaaslaseks igal hommikul-õhtul on pikk nimekiri üle mõistuse käivate nimedega udupihustitest/seerumitest/koorijatest, aga ilmselge sõnum läks minust mööda ja küllus tekitas vastupidiselt soovi oma näohooldusesse samme lisada. Nahale keskendumine võib tunduda pinnapealne, kuid iluideaalid, nahamudijad-skinfluencerid ja nende pihta saadetud kriitikanooled moodustavad kõigest esimese kihi, mille all kumab küsimus, kas annaksid koos kortsudega ära kogemused, ning veel sügavamal peitub tõdemus, et peegelpildi küljes rippumine ei ole kaasasündinud omadus. Löövat mõttearendust leidub ka ilusfäärist väljaspool, iseäranis jäi kajama, kui haavatav on üksik inimene. Kogu sündmustik tuleneb ju suuresti pelgalt sellest, et Mirabelle on omapead, leinas, emata ja kodust kaugel. Taas tuletatakse  meelde, et küsimusi tuleb esitada, kuniks see võimalus olemas on.

Kõigi nende mõteteni, romaani nutika teemakäsitluse tabamiseni, jõudsin alles viimastel lehekülgedel või tagantjärgi raamatule mõteldes. Lugemise ajal valitsesid segadus, palavikulisest õhkkonnast tulenev ärevus ja korduvustest tingitud igavus. Lisaks pole peategelane üldse sümpaatne, nii et lõppu jõudmiseks tuli tublisti takka sundida. Ebameeldivustest hoolimata imetlesin tabavalt loodud õhustikku ja pildikeelt, mille Mona Awad on taandanud kolmele toonile - punane, must ja valge. Eriti unustamatud on stseenid hõljuvatest millimallikatest, lendavast punasest, põgeneva peegelpildi tagaajamisest ja õdedest mannekeenidest. Nauditavaks muutus "Rouge" siis, kui mängu tulid kavalad (ja kurjakuulutavad) sõnamängud. Üks, mis kindel - see on üks neist raamatutest, mis nii pea meelest ei lähe. Kirjaniku kultusromaani "Bunny" tahan ka ära lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Samantha Sotto Yambao "The Elsewhere Express" viib ülimalt kaasakiskuvale ning vaimustavalt pentsikule sõidule mõtete rongiga. Hüppasin raamatuga tundmatusse, kuna imeline kujundus püüdis Rahva Raamatus silma ja lubas kaunist seiklust.

Reaalsus/The Elsewhere Express. Raya elus ei ole pidepunkte. Ta eostati varuosadeks oma vanemale vennale ja püüdleb kellegi teise unistuse poole. Ühel rongisõidul koju, keset inimesi, kes kõik on mõtetes kuskil mujal, libiseb neiu minema ning leiab end äkki ühe teise rongi pardalt. Konduktor kontrollib piletit ja alustab tutvustust, kui ootamatult ilmub välja teinegi uus reisija. Q pidepunktid hääbusid koos tema silmanägemisega. Ka koos ei suju sisseelamine, sest lukustamata tagauksest on veel keegi pardale roninud ja puhkeb maru. Piletita reisija ohustab kogu rongi olemasolu, nii et Raya ja Q asuvad uues maailmas koha otsimise kõrval jänest taga ajama, liikudes ühest võrratust ja eriskummalistest vagunist teise.

Olen üsna kindel, et kogu raamat sai alguse inglise keelsest väljendist "train of thought", kuna Elsewhere Express on sõna otseses mõttes mõtetest tehtud rong, millel rööbastel punktist a punkti b veereva sõiduvahendiga õige vähe ühist. Reis on lõputu ja peatusteta. Ega neid polegi vaja, kui istmeridade asemel peidab iga vagun endas uut maailma, kus võimalik on kõik mis iganes pähe tuleb.

Kirjanik mängib mõnuga sõnadega, lastes fantaasial vabalt lennata. Ta on mõtted ära liigitanud, sobitanud iga liigiga omadused ja mõelnud välja, milleks sobib hirm või süütunne, milleks unustatud asjad või armastuslaulud. Näiteks koosneb üks vagun neist uitmõtetest, mis vaid viivuks peast läbi vilksatavad ja seetõttu ei püsi selles vagunis asjad paigal, nii et jõest võib hetkega saada maismaa. Iga kord kui tekkis tunne, et nüüd on küll kõik maailma mõtted rongi paigutatud, leidis kirjanik järgmise vaguni tarbeks mõne uut moodi mõtteliigi.

Olin esimesest lehest köidetud. Kui raamatus korrutatakse mantrat live-breathe-be, siis minu omaks sai go-with-the-flow - ära mõtle, lihtsalt tunneta, lase kõigel imelisel ja imelikul end kaasa kanda. Meenus kunagi ammu loetud "The Night Circus", öine tsirkus lõputu hulga maagiliste tubadega, mis sel hetkel mulle üldse peale ei läinud. Seda suurem on rõõm, et olen jõudnud punkti, kus täiel rinnal nautida sellist loogikakauget võluvatele kirjeldustele toetuvat lugu. Julgeksin isegi uuesti "Öötsirkust" uuesti proovida, mis alles hiljuti eesti keeles välja tuli.

Oma roll oli ka sellel, et "The Elsewhere Express" ei olnud üks suur kulgemine, vaid sellesse kummalisse rongisõitu paigutus kindla eesmärgiga lugu, seiklus, hädaoht, kaks võrratut kangelast. Rahulikku avastamist segas kruviv pinge. Vahepeal läksid asjad nihu. Müsteeriumid vajasid lahti harutamist. Lahendused jooksid ilusti kokku ja selgusmomenti saatis mõte, kuidas ma seda ära ei tabanud. Pole midagi paremat kui raamatud, mis suudavad üllatada, nii et andsin maksimumhinde ja tõstsin lemmikute riiulisse. Kui siis ainult need, millel on kirevad iluservad, värvimist ootavad pildid sisekülgedel ja kaanekujundus, mida võib vaatama jäädagi!!

Alustasin raamatuga kohe peale eelmise ehk "Kirki" lõpetamist ja leidsin üllatuseks palju sarnaseid teemasid - tervenemise teekond, endasse vaatamine, koormavad mõtted. Juba reisijatele rongi tutvustamine algab sellest, et pakutakse võlujooki, mis pühib peast kõik mured. Nimelt on rongil pagasile kaalupiirang ja ei ole midagi raskemat, kui rõhuvad mõtted, mida lõputult kaasas tassime. Kumbki peategelane siiski säärast lihtsat lahendust ei soovi, vaid tarib vapralt oma koormat kaasa. Iga läbitud vagun õpetab midagi, sealhulgas lahti laskmist. Leidsin seose ka üle-eelmise loetud raamatuga, sest kunstnik Q nooruspõlv möödus vabadele pindadele ööliblikaid võõbates, umbes nagu Louisa prussakad või C.Jati pealuud Backmani romaanis "Minu sõbrad". Meenus ka Whitakeri "Kõik pimeduse värvid", sest kunst on üldse mõtterongi pardal väga oluline, samuti muusika, aga sel teemal ma hiljuti midagi lugenud pole.

Kokkuvõttes tuletas "The Elsewhere Express" meelde, kui mõnus on eelarvamusteta uude raamatusse sukelduda ja lasta puhtal avastamisrõõmul end kanda. Vahel peab minema raamatupoodi või raamatukokku riiulite vahele uitama ja lasta raamatutel endaga rääkida. See romaan lihtsalt püüdis mu pilku ja hüüdis mu nime, kuigi ma ei teadnud temast enne mitte midagi. Tõsi, üks pisike infokild mul enne lugemist oli, et üsna populaarne “Veekuu”, mis isegi eesti keelde on tõlgitud, on ka samast sulest sündinud. Nüüd pean kindlasti selle ka millalgi ette võtma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

2020/1917-48, Helsingi/Soome idapiir. Ühel Helsingis elaval Kirjanikul on vaja Vaimset Teejuhti, kuid too saadetakse hoopis esmalt tema vanavanaema Eeva manu. Naisel pole aimugi, et kass, kelle ta uppumisest päästab, on midagi enamat kui lihtlabane pudulojus. Eeva kohtub sel päeval oma eluarmastuse Mahtega ning võtab peagi ette pika teekonna Perale, mehe koju sügaval metsas. Pere ei toeta, et noorim poeg vallasandi naiseks võtab, nii et noorpaar peab viletsuses elama. Kass jõuab ka Kirjaniku juurde, kes on äsja kaotanud kauaoodatud lapse ning on segastes suhetes endise kallima, oma kirjastuse Peabossiga. Kahe aja vahel pendeldades, näeb loomaks kehastunud Teejuht häda ja viletsust, naiste valu ja tugevust ja armastust, aga mitte enda ülesannet. Kass on ka täitsa mõnus olla.

"Ühe kassi ülestähendusi" oli täielik üllataja. Raamat kõnetas hingepõhjani, kõrvutas suurepäraselt kahe ajastu naiste katsumusi, tutvustas Soome ajalugu ja pani pisaraid valama ning kõike seda Kadri Jaanitsa oivalises tõlkes.

Maagiline avaakord haaras jalamaid kaasa - kass, kes nagu on loo osa, aga ei ole ka, ning tagatipuks ei olegi üldse kass. Kaks tema silmadele avanevat lugu peegeldasid vastakuti nii nende keskmes olevate naiste kannatusi kui ka nende tohutut jõudu. Ei saa võrrelda, kellel oli raskem. Vaeslaps, suur armastus, tõrjuv ämm, eraldatud talu, kommunismimeelne ja Venemaale kippuv mees, üksindus, sõda, lapsed, jälle sõda. Edukas kirjanik, uhke maja nooblis piirkonnas, ei meest, ei last, vanus peale pressimas, kaotsi läinud sõnad, tagakiusamine. Igal ajastul on omad mured, omad viisid naiste kammitsemiseks, ent naised on tugevad.

Eeva kaudu heidab teos valgust murdelistele aastatele soome ajaloos, mis puudutasid ka eraldatud talusid loodusrüpes. Ei tulnud üllatusena, et noored Venemaale kippusid, kuna olen sellest kunagi varem lugenud (Sirpa Kähkonen "Graniitmees"). Uus oli kõik muu, nende vaatenurk, kes maha jäid, lõhed ja vaen ühiskonnas.

Veel üks üllatus tabas mõni aeg peale lõppu, mis ise nägi välja nii: kuivatasin pisarad, pakkisin koti ja suundusin vestlusõhtule värskeid muljeid jagama. Nimelt teab internet, et romaan on autofiktsioon, lehekülgedele valatud viha ning valu. See oli mu esimene kokkupuude Katja Kettuga, aga kindlasti mitte viimane!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

2023-2024, Jakobi mäe kõrge küür. Kristiinas käib pidev olelusvõitlus - kuidas täita abielunaise argiseid kohustusi, kasvatada tublisid lapsi, aidata sõpru ja sugulasi, sõeluda sõnu, et hoida keelt ja kultuuri. Tema abikaasa Silver näeb kõiksugu esemeid aardena, täis kasutamata potentsiaali - iga vana okastraat või pesukauss ootab, milliseid põnevaid helisid võiks muusik neist välja võluda. Üle pea kasvanud kolihunnik ei aita aga kaasa luuletajal õigeid sõnu leida.

Esimesed peatükid haarasid kohe kaasa. Mida edasi, seda pöörasemale mõtterännakule raamat viis, nii et enamasti ei saa aru, mis toimub ilmsi ja mis on ulm. Kas säärane möll toimubki ühe loomeinimese peas? Ühest küljest laotuvad lehtedele argimured, teisest küljest saavad sõna sekka öelda Kreutzwald ja Uku Masing, Justin Petrone ja Contra, Else Hueck-Dehio ja Lydia Koidula ning paljud teised. Kujuteldavad vestlused aitavad autoril-minategelasel oma mõtteid korda seada, aga ajasid minu omad uitama, nii et osa teksti läks ühest kõrvast sisse ja vupsti teisest välja. Meelde jäid mõned lustakad hetked värvikast elust enesest, kus igasugu hädadele mõnusa huumoriga lähenetakse, selmet ving üles tõmmata. Minu lemmik peatükk oli kaanide ja kaosega "Vereimejad".

"Usk seob kogu kultuuri! Me usume, et saame üksteisest aru: usun, et mõistan su küsimust, sa usud, et mõistad mu vastust. Me usume, et asjad, olendid ja ideed meie ümber on olemas. Kultuur püsib usalduse peal! Kõik ei pea mõtlema ja uskuma ühtmoodi, kuid oluline on väikegi ühisosa ja usaldus üksteise vastu!"

Kõik alguses tutvustatud Kristiinad lisavad segadikule omalt poolt midagi, aga ometi pole tegu kakofooniaga, sest virvarr laotub niivõrd kaunilt lehtedele. Vahepeal nautisingi toimuva asemel teksti ennast. Luuletaja on osavalt romaani susanud ka oma salmid, nagu moodsasse koogiretsepti köögivilju, nii et pahaaimamatu luulepelgur need alla kugistaks. Kui luulekogu alistamine näib hirmus ettevõtmine, siis üks luuletus siin ja teine järgmises peatükis on igaühele jõukohane ja värsid on kenad!

"Sõnad on meile kõigile kasutada, aga sügavat suhet nendega tunnevad vaid armunud ja luuletajad."

Romaanis oli kuhjaga positiivseid emotsioone, kaunist emakeelt, mõtteterasid, millele kaasa noogutada, parajalt fantaasiat ning tohuvabohu, aga kokkuvõttes ei olnud "Südametammide taga" minu tassike teed. Kusjuures, ma ei oskagi näppu peale panna, kas miskit oli liiast või puudu, et tervik õlgu pani kehitama. Uuesti lugema ei kibele ja igaühele soovitada ka ei julge. Võib-olla aitaks lähem tutvus Tartu vaimuga?

"Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi."

Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Alice Hoffman “The River King” jõudis minu riiulisse kuskilt teise ringi poest sentide eest ja on seal juba aastaid istunud. Raamat jäi mulle uuesti silma, kui valisin lugemist palverännuteele kaasavõtmiseks, sest mõtlesin, et võin ta koti kergendamiseks mõnda tänavaraamatukokku jätta, aga lugemiseks leidsin lõpuks aega alles tagasilennul.

Tänapäev, Massachusetts. Otse jõe kaldal asub Haddan, prestiižne erakool, mille privilegeeritud õpilasi ootab helge tulevik. Carlin ja Gus on kaks uustulnukat, kes ülejäänutega kokku ei klapi. Tüdruk õpib stipendiumiga, armastab olla etteavamatu ja metsik. Poiss on kaua otsinud enda kohta maailmas, kuid ei leia seda ka siit, jäädes oma põhimõtetega teistele jalgu. Nad leiavad ühise keele, aga see dünaamika saab lõpu, kui jõest leitakse ühe õpilase surnukeha. Kohalikule politseiuurijale ei anna teismelise surm rahu ja ta hakkab oma nina kooli asjadesse toppima, armudes fotograafiaõpetajasse. Jaoskond on juhtumi juba enesetapuna lõpetanud ja rõõmustab uue hoone üle, mida linna kooli rahadega ehitama hakatakse. Politseinik pole ainus, kellele kadunuke rahu ei anna. Vahel leiab tema parim sõber oma taskust jõekive ja kalakesi või avastab, et iste tema kõrval on ühtäkki ligumärg.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest! 

Sain ühe toreda raamatupaki, millest valisin esimesena  lugemiseks Glendy Vanderah "Kus mets kohtub tähtedega", sest seda on võrreldud Delia Owensi hittromaaniga "Kus laulavad langustid", mis mu eelmise aasta TOP5 kuulus. Seetõttu tundus Vanderah' romaan ideaalse teosena, millega lugemisaastale punkt panna.

Tänapäev, Illinoisi maapiirkond. Ornitoloog Jo uurib oma doktoritöö tarbeks lindude pesitsemist. Ta üürib üksinda maja ning töötab varavalgest pimedani. Ühel õhtul ilmub tema juurde väike tüdruk, pidžaamas ja paljajalu, kes ütleb, et tuli tähtedelt ning lubab ennast nimetada Ursaks, tähtkuju Ursa Major (Suur Vanker) järgi. Ükskõik, kuidas naine ka ei pinni, tüdruk jääb ikka oma loo juurde. Ta on ebaloomulikult tark ning lubab ära joosta, kui Jo politsei peaks kutsuma. Naisel ei jää muud üle kui lasta tüdrukul enda juures elada, kuni ta välja mõtleb, mida edasi teha.

"Kus mets kohtub tähtedega" haaras kohe esimesest leheküljest kaasa. Mulle meeldis väga Ursa kogu oma tulnukajutuga. Imetlesin tüdruku nutikust ja kujutlusvõimet. Ma ei suutnud võtta seisukohta, kas ta on tõesti tulnukas või on tema sinikatele mingi teine selgitus. Kohati olin veendunud, et ta on tõesti surnud tüdruku keha üle võtnud, siis jälle otsisin maisemaid põhjuseid. Sarnasused langustide raamatuga on tõesti olemas - looduslähedus, müsteerium ning armastusväärne vanemateta laps.

Ornitoloogiat tutvustab romaan ka. Lindude vaatlemise kirjeldusi oleks võinud isegi rohkem olla. Peategelaseks on ju naine, kes hommikust õhtuni sellega tegeleb. Kui romaani põhiteemaks on Ursa ja tema salapärane päritolu, siis selle kõrval on teisteks teemadeks vähk, depressioon ja armastuse leidmine. Mul oli natuke raskusi Jo ja Gabe'i ja nendevaheliste suhete uskumisega. Mõlemal oli selja taga raske elu ja katsumused, aga see ei paistnud nende käitumisest välja. Mulle tundus veider, et naine tahtis oma ellu kogemusteta meest ja veel väikest tüdrukut. Sellest küljest on mõistetav, et ta ise enam lapsi ei saa saada ja lapsendamine on ainuõige variant. Aga kas mees ei taha oma lapsi? See tundus kuidagi liiga kodu mängimisena.

Raamatut, mis nii sooja ja positiivse tunde tekitaks, ei ole mulle ammu kätte sattunud. Heldisin lugedes, kuidas Ursa nimetas imedeks üsna tavalisi asju. Nii oluline on osata rõõmu tunda väikestest detailidest ning hea on, kui keegi seda meelde tuletab. Loos on ka vägivalda ja võitlust haigustega, kuid kõik halvad asjad maetakse armastuse alla. 

Glendy Vanderah on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Chigacos, tundes, et on suurlinna lõksu püütud looduslaps. Seetõttu valiski ta ülikoolis erialaks ökoloogia, etoloogia ja evolutsiooni ning avastas välitöödel, et teda paeluvad linnud. Samuti lapsepõlvest saati on naise kireks olnud raamatu, nii lugemine kui ka kirjutamine. Koduse emana, kui ta enam nii palju välitöödele ei jõua, leidis ta lõpuks aega kirjutamiseks. "Kus mets kohtub tähtedega" on naise debüütromaan. Ta alustas oma lõbuks fantaasialugude kirjutamisega ning otsustas seejärel liikuda kaasaegse ilukirjanduse juurde. Lugu tuli temani osade kaupa, alustades keskkonnast, eraldatud uurimismajast, kus ta kunagi ise elas ja töötas. Romaani põhiidee sündis Guillermo del Toro filmist "Paani labürint", kus laps võtab appi fantaasia, et sõjakoleduste eest põgeneda. Peategelane Ursa kasvas valje Glendy enda keerulisest lapsepõlvest. (allikad: 1, 2, 3)

"Kus mets kohtub tähtedega" räägib naisest, kes vähi seljatamise järel naaseb doktoritöö juurde, aga leiab lisaks linnupesadele salapärase tüdruku. Romaanis on lindude uurimist, end tulnukaks nimetava lapse müsteeriumi lahendamist ning raskuste ületamist. Mulle küll tundus see rohkem kodu mängimise kui tõsiselt võetava suhtena. Teos pakub igatahes mõnusalt helget lugu, kus armastus võidab ja pisiasjad valmistavad palju rõõmu. Soovitan, kui vajad midagi tujutõstvat!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest! 

Emily Henry "Miljon Juunit" on mul kaua riiulis õiget aega oodanud. Nüüd sügise lõpus tekkis mul kange isu lugeda ilusast ja suurest armastusest ja tundus, et see raamat võiks selle sooviga kokku minna.

Tänapäev, Five Fingers, Michigan. O'Donnelleid ümbritsevad legendid. Neil on maagiline mets ja vana maja künka otsas, kaks kummitust, maailma parimad hapukirsid ja sajandipikkune vihavaen Angertitega. On teada, et kui need kaks pere kokku puutuvad, juhtuvad halvad asjad. June ehk Jack O'Donnell IV käib viimast kooliaastat ja ootab, et saaks juba kodulinna selja taha jätta ning laia maailma seiklema minna, aga siis naaseb linna Saul Angert. Kuigi noortel on suhtlemine keelatud, ristuvad nende rajad. Ühest korrast saab teinegi ja siis ei suuda nad enam üksteisest eemal olla. Ainus võimalus on välja uurida, miks perekonnad ikkagi vaenujalal on ning üritada seda muuta.

Seda raamatut on väga keeruline lühidalt kirjeldada. Suuremas pildis on see lugu kahest perekonnast ja needusest, mis vajab murdmist. Suurepäraseks muudavad teose aga kõik need pisikesed detailid, millest ta kooseb, ja kaunid laused, millega kõik kirja on pandud. Suurepärane tõlge lasi kogu sellel maagial ja ilul särada. Eriti võlus mind kirjaniku fantaasialend: erilised hapukirsid, jalanõusid röövivad koiotthundid, asukohata O'Dang, June'i kummitused. Mulle meeldis see iseenesestmõistetavus, millega nad raamatusse olid istutatud. Tundsin, et hõljun pilvedes, samas kui jalad on kindlalt maa peal. See raamat paneb proovile uskumisvõime ja muutub eriti nauditavaks, kui lased end kirjeldustel kaasa kanda ja ei juurdle seejuures, miks asjad ikka nii on. See ei ole üldse oluline. Alati ei vaja kõik seletamist. Maagia kaotab oma võlu, kui üritada seda puust ette ja punaseks teha. 

Nagu lootsin, pakub "Miljon Juunit" tõesti ilusat armastust, mis mind hingepõhjani liigutas. Magus keelatud armastus ei ole aga sugugi põhiteema. Kõik teose suhted on ilusad ja terved - June ja tema isa,  June ja tema ema ja kasuisa ja poolvennad, June ja tema sõbranna, June ja tema keelatud armastus. Armastuse kõrval on lein, mälestused, elu ja surm. See lugu näitab, mis on tõeliselt oluline ja tundsin lugedes, et muutun paremaks inimeseks. 

Emily Henry on ameerika kirjanik. Naine on suur uskuja ning armastab seoseid ja vandenõuteooriaid. Maagiline realism tõmbab teda enda poole, sest maailm on palju suurem ja keerulisem, kui iga inimese piiratud vaatenurk. On nii palju asju, mida me ei mõista ja need tunduvad seetõttu maagilisena, kuigi võivad olla teaduslikult või psühholoogiliselt seletatavad. Oma raamatutes meeldib talle maagilisuse taha panna ka loogikat. Inspiratsiooni annab talle keskkond: Kentucky, Ohio ja Michigan, kus ta on elanud. Raamatutesse paneb kirjanik ka palju endast. "Miljon Juunit" on naise teine raamat. Ta kutsub seda oma leinaraamatuks. See lugu tärkas Henry peas pärast tema koera surma, mis teda väga raputas ning ta valas need tunded teosesse. Naine tahtis kirjutada unenäolisest armastusest ja Michiganist. Peategelane June ongi Michigani kehastus inimkujul. (allikad: 1, 2, 3)

"Miljon Juunit" on maagiline lugu kahest vaenujalal olevast perekonnast ning nende lastest, kes üritavad vana viha tagamaid lahti harutada. Selle raamatu võlu avaldub, kui sa suudad toimuvat uskuda ning ei jää sügavalt juurdlema. See oli täpselt minu tassike teed ja nautisin kogu lugu väga! Mulle meeldisid nii müstilised detailid kui ka tegeliste omavahelised suhted. Soovitan, kui sulle meeldib maagiline realism - lugu meie tavalisest maailmast, kus on seletamatud maagilised detailid!