Mark Z. Danielewski "House of Leaves" on keeruline, kõhe ja üdini erakordne raamat, mille sõnade labürindid, mitmes suunas hargnevad lookoridorid ja peidetud koodid panevad tõsiselt proovile ning jäävad kauaks kummitama. Kui otsisin #kikael2026 väljakutse tarbeks erilise vormiga raamatuid, troonis see iga edetabelit ja tundus patt seda mitte lugeda. Mõned päevad enne vestlusõhtut leidsingi ta raamatupoe riiulilt ootamas.

1990-1998, Ash Tree Lane, VA/Hollywood, CA. Johnny saab enda valdusesse posu manalateed läinud naabrile kuulunud pabereid, mis lähemal uurimisel osutuvad avaldamata raamatuks. Ta võtab enda õlule nende õigesse järjekorda seadmise, toimetamise ja täiendamise. Märkmetest joonistub välja lugu kultuslikust dokumentaalfilmist, mille keskmes on Navidsoni perekonna uus maja ja selle anomaaliad. Kahe toa vahele tekib kolmas, mida seal varem ei olnud. Ilmneb, et maja mõõtmed on seest imenatuke suuremad kui väljast. Viimaks ilmub eikusagilt uks, mis viib lõputusse koridoride rägastikku, mida ei tohiks olemas olla. 

Layne Fargo "Favoriidid" jutustab kinni kaanetanud järvelt vihurina olümpiajääle tuisanud naisest ja tema lapsepõlvekallimast ning neid saatvatest skandaalidest. Kui Amazon Prime'i sari "Off Campus" tekitas nälja spordiromantika järele, siis oli õnneks see kohe riiulist haarata.

1988-2024, Chicago/Los Angeles/Nagano/Sotši. Katarina Shaw kirg jäätantsu vastu süttib pisikese plikatirtsuna Calgary olümpiamänge vaadates. Mõned aastad hiljem leiab ta Heathi, sõbra, kallima ja uisupartneri. Ühel on unistus, teisel kiindumus ja tahtejõud. Kasinate olude kiuste pingutavad kaks last kõigest väest, et maailmatasemele küündida. Visadus, paari ilmselge keemia ja julge esinemine toovad unistuse käega katsutavasse kaugusesse, ent tippu jõudmiseks ei piisa heast sõiduoskusest, vaid mängus on alati manipuleerimine ja muud alatud trikid. Meteoriidina favoriitide sekka kihutamisele järgneb šokeeriv langus täis suuri skandaale, mis pakuvad dokumentaali jagu kõneainet ka kümme aastat hiljem.

"Favoriidid" pajatab pikalt-laialt ühe fiktiivse spordimaailma superstaari tõusust ja langusest, saades inspiratsiooni otse Emily Brontë klassikust. Lugu kannavad vaheldumisi intervjuukatked doksarjast ning skandaalse jäätantsijanna enda meenutused. Vorm tõmbab kiirelt kaasa, kuna peatükid on lühikesed ja kubisevad (heath)cliffhangeritest ehk lõppevad sageli keset kõige põnevamat kohta. Muidugi vihjab esimeses pooles kõik väga kõmulisele lõpule ning silme ette maalitakse jääle lendvad verepritsmed.

"Vihurimäe" klappis üllatavalt hästi tippsportlaste kõrilõikajaliku maailmaga. Kuna nägin hiljuti uusimat filmiversiooni Margot Robbie ja Jacob Elordiga, siis esiteks kerkisid nemad Kati ja Heathina silme ette, ja teiseks nägin selgemalt, kus Layne Fargo mõnuga spikerdas, kus oma raja valis, vältimaks tuntud lugude uusversioonide suurimat häda, et lõpp on teada. Mõningast etteaimatavusest ei pääse, aga saab keskenduda rõõmu tundmisele rohketest äratundmismomentidest. Kõige enam valmistas meelehead, et raamatust käis sõna "vihur" mitmeid kordi läbi.

Juurtele truuks jäädes leiab Kati-Heathi keerukast dünaamikast kirge, armastust, hingesugulust, ent romantikaks on seda raske nimetada. Romaan keerleb ümber kahe kire, iluuisutamise ja lapsepõlvekallima, omavahelise võistluse. Alguses veab lugu Kati kustumatu nälg kuhugi jõuda, saatjaks Heathi pahurus ja eraklik loomus. Visa trenn hommikust õhtuni, läbi valu edasi rühkimine, ninapidi koos teismelised, kes ei saa päevagi teineteiseta hakkama - võimatu on mitte kaasa elada. Kui saabub läbimurre ja tulemused, siis saab draamat täie raha eest: valge rämpsu ja eliidi kokkupõrge, karm konkurents, pimestav edu, rahamured, vigastused, nina alt napsatud medalid, reetmine ja manipuleerimine, lahkuminekud, uued partnerid, lootusetult sassis suhtepuntrad.

Pilguheit kirglike tippsportlaste elu telgitagustesse oli põnev. Mäng ei käi ju elu ja surma peale, aga vabalt võiks, arvestades kui kõrgele kruvitakse pinge. Kuigi Kat ja Heath on fiktiivsed, siis nende maailm tundus päris - karm treeningrežiim, tihe võistluskava, reaalsed Olümpiamängud, kõrilõikajalik konkurents. Muidugi googeldasin jäätantsu ja vaatasin videod, et jääl toimuvast paremat ettekujutust saada. Korjasin üles palju pisidetaile uisutamisest, näiteks selle, et olümpiajärgsed maailmameistrikad jäetakse tavaliselt vahele või selle, kuidas kuldmedalid on tehtud kullaga kaetud hõbedast. Viimase teadmisega sain kohe suvepäevade viktoriinil hiilata. Kunagi ei tea, millal mõne raamatu lugemisest kasu võib olla. ;)

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Freida McFadden "Koduabiline" pajatab järjekordsest tööotsast, mis on liiga hea, et tõsi olla. Muidugi on see populaarne põnevik ammu lugema kutsunud, filmgi linastus mitu kuud tagasi, aga ootamine tasus ära, sest sain lugeda sõbranna kommentaaridega eksemplari, mis andis raamatuelamusele tublisti juurde.

Tänapäev, Long Island, New York. Milliel on hädasti tööd vaja, et ta ei peaks enam autos elama ja tagaistmel võileibu sööma. Tal ei ole suuri ootusi Winchesteride uhkes majas koduabilise koha saamise osas, kuna taustauuring peletab ka palju vähenõudlikumad tööandjad eemale. Ometi pakub Nina talle tööd koos elukohaga, nii et neiu lahendab kaks muret ühe hoobiga. Kahetised tunded painavad esimestest päevadest, seletamatu õud ning kiirelt tööandja vastu kogunev vimm. Millie on tehtud kangest puust ja nelja tuule poole kihutamise asemel kannatab hambad ristis.

Esimese poole raamatust veetsin silmi pööritades, kuna tegelased olid väljakannatamatud. Millie viskab ühel hetkel vaimukaid kommentaare ja järgmisel ilastab aedniku või majaperemehe järele, sest mõlemad on üliseksikad. Perenaine pöörab ära ja tema ärahellitatud jõmpsikas aitab samuti värske koduabilise näguripäevadele kaasa, nii et neid on mõnus vihata, eriti kui saab tunded vahetult raamatuservale kirja panna, kus samalaadsed juba ees. Teises pooles täitus kaanele kirjutatud lubadus ehk ühtäkki muutus raamatu käest panemine raskeks. Kui ei ole ammu ühtki põnevikku lugenud ja loopöörete aimamise kaadervärk on roostes, siis üllatusi jagub. Julgelt jube lõpplahendus pani juubeldama, aga tagantjärgi ei saa üle ega ümber, kui nõmedad ning napilt visandatud tegelased olid.

Meelelahutust sai siiski täie raha eest ning viimaseid lehti keerates tekkis kange kihk kohemaid pilk peale heita, milliseid emotsioone tekitavad Amanda Seyfried ja Sydney Sweeney. Ekraani tarvis raamatus materjali jagub. Mõni õhtu jäi vahele, aga siis sai see uudishimu rahuldatud. Film sai sissejuhatusega paremini hakkama, aga sealt, kust romaan põnevaks läks, lörtsiti kõik ära ja lõpp oli lihtsalt nõme.

Kohe järje järele ei haara, kuigi see ootab kenasti riiulis oma korda, aga millalgi võib-olla. Midagi tahan kindlasti McFaddenilt veel lugeda, kuna kõik ju loevad ja kõrvalejäämise tunne pitsitab.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Elizabeth Strout “Minu nimi on Lucy Barton” avab kildhaaval nimitegelase elu - keerulist emaarmastust, kasinat lapsepõlve, kirjanikuks pürgimist. See on kolmas raamat, mida väljakutse raames 2016. aastast lugesin (vaata ka: "The Sudden Appearance of Hope" ja "Asjad, mis me tules kaotasime"). Raske on öelda, milline kolmikust kõige rohkem meeldis, kuna kõik jätsid positiivse mulje, aga olid niivõrd erinevad.

20. sajandi lõpp - 21. sajandi algus, New York/Amgash, Illinois. Lucy ja tema ema teed läksid ammu lahku, niisiis on naine väga üllatunud, kui too ilmub haiglasse, kus ta operatsioonist taastudes nädalaid veedab. Igapäevast isoleeritult jagub aega sukelduda mälestustesse, vaadata tagasi lapsepõlve, tuletada meelde läbitud kuristikke ja ületatud mäetippe, olla mõtteis sõpradega. Aastaid hiljem emale mõeldes meenutab Lucy ikka neid viite päeva, mil too tema voodi äärel istus ja naabritest jutustas.

"Minu nimi on Lucy Barton" oli võrratu lugemine, aga selle atraktiivsust on raske sõnadesse panna. Napid 200 lehekülge teevad täpselt seda, mida pealkiri lubab, ehk panevad hoolikalt valitud hetkede abil paberile peategelase. Lugu raamib üheksanädalane haiglas viibimine, aga selle põhjus pole absoluutselt oluline ning raviprotseduuridel kuigi pikalt ei peatuta. Lucy olemus avaneb killukeste kaupa, samal ajal kui raamat hüppab ühest momendist teise, laveerib meenutuste, vestluste ja palatis kosumise vahel. Vaesuses kasvamine ja lüngad lapsepõlves, mistõttu teistele ilmselge jääb tema jaoks igavesti võõraks. Suhted perekonnas - emaga, isaga, tütardega, vana ja uue abikaasaga. AIDSi pandeemia ja ühiskonnas lokkav hirm. Suur soov saada kirjanikuks. Kokkupuuted eeskujuga, kes sõnastab selle raamatu mõtte, andes kogu tekstile autobiograafilise hõngu (tegu on siiski fiktsiooniga). Lõpp viib kui kiirendusnuppu vajutades tänapäeva, võttes kokku aastad peale neid ammuseid haiglanädalaid.

Nautisin väga realistlikku muljet, raskuste-rõõmude-üleelamiste omamoodi võlu ja vaatevinklit, kuidas me koosneme mingitest teatud hetkedest. Olin kuskilt lugenud, et raamat mõjub rusuvalt, aga tajusin hoopis suurt armastust ja raskusi selle väljendamisel. Romaanil on tänaseks neli järge. Ma ei tea, kas sündmustik jätkub selle lõpust või suumib sisse mõne vahepealse sündmuse, aga kui need oleks mul siin käepärast, siis loeksin kohe edasi. Neljas tundub eriti paeluv, rääkides Covidi-aegsest isolatsioonist ja tunnetest, mille see pinnale tõmbab. 

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

Lugemist ei kahetse, soovitada ei julge, aga väga tahaks veel lugemismuljeid kuulda!

Enamasti paned peitekreemi peale ja siis hiljem võtad selle maha ja vahepeal ei juhtu midagi elumuutvat.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1977-1984, Houston/kosmosesüstikud orbiidil. Oli aeg, mil mehed olid käinud kuul, aga naised polnud jõudnud kosmosessegi. Joan Goodwin unistas pisikesest peale tähtede lähemalt nägemisest, tegi doktorikraadi Päikese krooni magnetlainetest ja õpetab professorina ülikoolis, kuid pole ammu end kosmoseskafandrit kandmas kujutlenud. Tema elu saab uue suuna päeval, mil NASA hakkab uute astronaudikandidaate seas esmakordselt ka naisi värbama. Seitse aastat hiljem istub Joan lennujuhtimiskeskuses ja peab sidet missiooniga STS-LR9, kui kõik valesti läheb.

"Atmosfääris" on kõik olemas - paeluv teema ajaloost ehk esimesed naised astronautide ridades ühes nende kurnava väljaõppe ning kosmosekogemusega, suur hädaoht, mis pinget kruvib, ja ilusad-kummalised-keerulised inimsuhted.

Taylor Jenkins Reid suudab romaaniga tuhandel eri viisil panna sõnadesse, mis on armastus. Öötaeva vaatlemine. Töö, mis paneb silmad särama. Õetütar, kelle heaks oled kõigeks valmis. Oma kõige erilisemate kogemuste taasloomine lähedaste jaoks. See üks inimene. Kamraadlus ja ühise eesmärgi poole püüdlemine. Vaikiv toetus. Toodud ohvrid. 

Esimesest peatükist alguse saanud suure kriisi lahendamine vaheldub Joani astronaudiks ja iseendaks sirgumise teekonnaga. Tema elu on armastusest läbi imbunud, aga katsumused ja rasked valikud ei lase pikalt õnnes kümmelda. NASA kaaskandidaadid on naisele suureks toeks. Tundmatud, kelle käekäik kohe korda ei lähe, kasvatavad liha luudele, nii et teades peade kohal rippuvatest mõõkadest, murdub süda üha uuesti ja uuesti ning paisub lootus, et olukord laheneb.

Ma ei väsi imetlemast, kuidas tohutu taustauuring on peidetud detailidesse, nii et kõik mõjub reaalselt ja ükski leht ei uhkusta tehtud eeltööga. Minu isiklik autori teoste edetabel on nüüd säärane, et esikohale tõusis "Atmosfäär". Kohe tema kannul järgneb "Evelyn Hugo seitse abikaasat", seejärel "Malibu tõuseb tuhast" ja kõige lõpus püsib "Daisy Jones & The Six". Carrie Soto käis vahepeal küll Ameerika turneel, kuid ootab ikka lugemiskorda.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma" jutustab naisest ja mehest, keda saatus ikka ja jälle kokku toob mõistmaks, et nad ei saa teineteiseta elada. Võtsin raamatu kätte esiteks kui ebapopulaarse menuromaani - välismaal popp, eestis mitte ja teiseks, et kaeda, mida Yarros peale seksikate loheratsurite veel kirjutab. Tema leivanumbriks on militaarne romantika, kuna naine on mitut pidi seotud sõjaväega - tema mõlemad vanemad olid armees ning abikaasa on teeninud Iraanis ja Afganistanis. Tekkis täitsa huvi, kuidas kirjanik neid kogemusi oma raamatus on kasutanud.

2011/2021, USA/Afganistan. Nathaniel, USA eriväelane, lükkas edasi puhkust Maldiividel, et asendada kolleegi tähtsate ameeriklaste turvamisel Afganistanis. Ta ei suuda silmi uskuda, kui tema hoolealuseks osutub Isabeau Astor, neiu, kellega saatus meest üha ja jälle kokku toob, kuid ei lase koos olla. Esimest korda trehvasid nad 10 aastat tagasi lennukis, mis loetud hetked peale õhkutõusu alla kukkus. Viimati kohtusid nad New Yorkis, mis jättis mõlemale sügavad hingehaavad.

Ma ei suuda uskuda, et see juhtus. Selle raamatu tõlge oli algusest peale neetud. Üheks peategelaseks on neiu nimega Isabeau, kelle isa kutsub teda … Isaks. Seda on võimatu tõsise näoga lugeda. Näiteks tsitaat leheküljelt 52 - “Isaks ma sind igatahes kutsuma ei hakka, see on päris kindel,” tulistas ta vastu. “Ma pole su isa.”

Ootused: rohkelt pisaraid, draamat, kaost sõjakoldes, kukkuvaid lennukeid ja õhku lendavaid koptereid, hädaohu trotsimist, eluohtlikke vigastusi, pingelisi olukordi ja tundelisi taaskohtumisi. Reaalsus: aastatega kogunevad möödarääkimised ja vastamata tunded, mõned seksistseenid, tajutavasse ohtu ei satuta kordagi, isegi kui pommid lõhkesid, ei mingit kuuvalgel põgenemist ega jäsemete amputeerimist, hägune pilt vägede lahkumisest riigist. Tulid täitsa silme ette uudistest läbi käinud kaadrid, kuidas meeleheitlikud evakueerujad lennujaamale tormi jooksid. Ühesõnaga Afganistan on taustal olemas, aga märulit romaanist ei leia ning peategelaste kangelasteod jäävad paberimäärimise tasemele. Võib-olla oli see taotluslik illusioonide purustamiseks ja näitamaks, et inimesi saab päästa ilma relva tõstmata?

Kirjanik küll ütles, et tegelaste vahel on suur side, aga ma ei tundnud seda. Oli raske samastuda ja lisaks jäävad nad üheplaaniliseks. Nate'il on "müstiline minevik", mis ta sõjaväkke viib, ja sellest ei räägita lõpuni. Izzy (ma keeldun teda Isaks nimetamast) jääb ikka ja jälle ripakile. Tundsin väga puudust igatsusest. Minevikuvaated näitavad ainult kohtumishetki, aga mitte pikisilmi nende ootamist. Veendusin taas, et kahest vaatevinklist armastuslood ei ole minu teema, sest need kahandavad veelgi magusat ootusärevust. Kus on mõnu, kui tead täpselt, kuidas teine pool iga hetk tunneb?

Poole raamatu peal vihjas Yarros, et see on tema kaasaegne variant klassikalisest Koidu-Hämariku armastusloost, hingesugulastest, kes saavad kohtuda vaid viivuks. See tõdemus pani lugu rohkem hindama ning andis lõputule ihalemisele mingi mõtte. Lisaks hoiab kirjanik üht krutskit varuks, nii et lõpp pani lehti tagasi keerama ja mõtlema, et peaks algusest uuesti lugema.

Aith, Eesti Raamat, raamatu eest!

1980ndad, sügissemester, Cambridge/Põrgu. Professor Jacob Grimes on analüütilise maagia alal tipptegija ning võtab oma tiiva alla vaid parimatest parimaid. Tal on kaks doktoranti - Alice Law, kes päev-päevalt oma väärtust tõestab, ning Peter Murdoch, kes mängleva kergusega esikohti nopib. Kui üks loits kohutavalt valesti läheb ja professori põrgusse saadab, kannustab naist talle järgnema ka palav soov ülikool lõpetada, aga põhiliselt süütunne. Retk allilma ja tagasi nõuab kuratlikult eeltööd, abiks muuhulgas Dante "Põrgu", Orpheuse märkmed ja T.S. Elioti "Ahermaa". Kui Alice end minema asutab, ilmub välja Peter sama sooviga ja nad asuvad koos teele, et ületada Lethe, taltsutada Kerberos ning pista rinda kõikide ootamatustega, millest raamatutes ei räägitud, sealhulgas omavahelised keerulised suhted.

Kas Dante "Põrgu" on fantaasiakirjandus? “Katabaasis” mitte, vaid põrgu ringe saab külastada, aga seda üksnes kogenud analüütilised maagid ja ka siis on suur tõenäosus, et tagasi ei tule.

Lühidalt - meeldis, VÄGA!

Pikemalt - nautisin kui palju pakkus "Katabaas" kihte, külgi, nurki, tahke. On fantaasia- ja maagiaküllane seiklus põrgumaastikul. On patud ja ahvatlused. On doktoriõppe kõrvutamine valmidusega põrgust läbi käia, tõsiselt võetavateks teadlasteks saamise nimel nappide unetundide ja kasinate kalorite peal funktsioneerimine. On akadeemilise maastiku suur auahnus. On iidolite kukutamist pjedestaalilt. On põnevad paradoksid. On filosoofilised-analüütilised arutelud, millest seekord üle libisesin, sest tegelaste käitumine, reageerimine olukordadele oli huvitavam kui mõtetes toimuv. On küsimus: mille nimel oleksid valmis riske võtma ja ohverdusi tegema.

Kindlasti tahan kunagi uuesti lugeda ja kibelen juba ülejäänud Kuangi loominguga tutvuma.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Tänapäev, Texas. Morgani elu on viimased 16 aastat direkteerinud noorelt emaks saamine. Suure pühendumuse viljaks on kena ja nutikas musterteismeline Clara. Pereisa Chris on jõudsalt karjääriredelil roninud, nii et nad saavad elada mugavalt, kuni mees satub autoõnnetusse, mis toob päevavalgele räpased saladused ning lööb ema ja tütre suhtesse kiilu. Clara kuhjatakse üle käskude ja keeldudega, mis paneb teda igal võimalusel põgenema, et veeta aega Milleriga, hiljuti kohatud vanema koolivennaga. Morgan saab oma mure jagada vaid õemehega, kes oli noorpõlves tema silmarõõm.

Jõudsin enne kinos käimist lugeda kaks esimest peatükki ehk tutvuda mõlema põlvkonna esindajatega. Nii jäi kohe silma, kuidas Clara juba algusminutitel risti vastupidi käitus - nimelt otsustas ta raamatulehtedel raudkindlalt, et kopitushais on etem kui autosalong deodorandiga üle lasta, aga ekraanil asus kohe sussutama. Edasi võttis lugu üllatavaid pöördeid, kus draamat jagus täie raha eest, kurbust, nalja ka. Kui taas raamatu kallale asusin, siis jäi erinevusi muidugi rohkem silma, alustades mõlkideta jäänud autost ja lõpetades Clara-Milleri filmiprojekti välja jätmisega.

"Kahetsuse värv" keerleb ümber kellegi armastamise, kes on juba võetud, või siis selle tunde maha surumise. Kumb siis on õige variant - üks suhe rikkuda või enda südant ignoreerida? Nii ema kui ka tütre vaatepunktidest leiab rohkelt leina, süütunnet, viha, meeleheidet ning kirglikkust. Mõlema puhul kehtib igivana tõsiasi, et täie tõe rääkimata jätmisest sünnib rohkem kahju kui kasu. Õnnetus paiskab nende elu kaosesse ja kumbki jääb oma tunnetega üksi. Hooveri viis leinaga tegeleda on aga kaotusvalu kiirelt tabumaiguliseks armuvaluks teisendada. Clara peatükkidest koorub välja sulaselge noortekas esimese armastusega, samas kui Morgan seisab küsimuse ees, mis siis, kui ta oleks nooruspõlves valinud teise kuti.

Kokkuvõttes eelistan siinkohal filmi raamatule. Näitlejad andsid leina sügavamalt edasi ning mitmed seigad olid filmis meeldejäävamalt lahendatud. Eriti meeldis mulle piinlik stseen, kus Morgan peale matust Clarale järgi läheb. Mul on nii kahju, et kõik oranži värviga seonduv filmist välja jäi ning seega selle eestikeelse pealkirja arusaamatuks muudab.

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus" jutustab kahest noorest, kelle teed ristuvad teises maailmasõjas. Lugesin seda ka 2016. aastal (eelmine postitus) ja see oli toona üks mu lemmikutest. Võtsin raamatu nüüd väljakutse raames uuesti ette, kuna augustikuu traditsiooniline teema oli nagu ikka soovitused blogist. Valik oli keeruline, aga tagantjärgi olen väga rahul, et kaalukauss just selle teose kasuks langes, sest see oli ja on suurepärane ning kuu aega tagasi ma suurt rohkem tegelikult ei mäletanud.

Mu eelmine postitus võtab raamatu sisu nii kaunilt kokku, et ma seda uuesti lahkama ei hakkakski. Vaidleks ainult sellele vastu, et kulminatsiooni loost siiski leiab - Saint-Malo pommitamise. Kuna käisin hiljuti virtuaalsel ajarännakul Harju tänaval enne-pärast märtsipommitamist, siis seal nähtu aitas end paremini selle sündmuse sisse asetada, näha lennukitehordi ja laastatud tänavaid.

Veendusin igatahes, et vanu lemmikuid tasub üle lugeda, eriti kui detailid on mälust kadunud. Taasavastamise rõõm ja emotsioonid olid võimsad. Sõjakeerises tuleb ette nii südantlõhestavat kurbust kui ka südantsoojendavat headust. Doerr on võrratu loovestja ja kaasahaaravate tegelaste meister.

Soovitan väga, jälle!

Lucy Score "Asjad, millest me üle ei saa" räägib Naomist, kes põgeneb pulmast, jääb oma autost ning rahast ilma, avastab, et ta kaksikõel on teismeline tütar, kohtub pahura poissmehega ja seda kõike ühe päevaga. Nunnu kaanega raamat jääb tihti instagramis silma, nii et muidugi pidin uudishimu rahuldama, kui see eesti keelde jõudis.

Lugesin raamatut veebruaris ja ma ei saa siiani üle, kui ärritavalt ebaloogiline see oli.

Ma ei saa üle, kuidas saab teos rõhuda peresidemete olulisusele, kui selles figureerib multifilmilikult kuri kaksikõde, kellel pole mitte ühtki head omadust, rääkimata seletusest tema käitumisele. Ma ei saa üle, kuidas viletsuses sirgunud laps on ühegi traumata tavaline teismeline, kui mul on võrdluseks Duchess Day Radley. Ma ei saa üle, kui ebasümpaatne oli romaani ihaldusobjekt Knox. Ma ei saa üle, et Naomi temas midagi nägi. Ma ei saa üle, kuidas mees naise soovidest ja arvamusest teerulliga üle sõitis. Ma ei saa üle, kuidas ja kui palju teatud kehaosi kirjeldati. Ma ei saa üle, kui kõrge on raamatu goodreadsi hinne. Ma ei saa üle uudishimust, kuidas sari edasi läheb.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

"Raudne leek" pakkus peaaegu sama mõnusat meelelahutust kui eelmine osa. Olin kuulnud, et teos on tarbetult pikk, aga seda tunnet ei tekkinud kordagi. Kui hästi lühidalt kokku võtta, räägib kogu raamat sellest, kuidas peategelane Violet ühest surmasuust teise purjetab. Tegevus kulgeb pöörase tempoga. Igal lehel ilmub välja uusi hädaohte, uusi liitlasi või vaenlasi, uut maagiat, uusi saladusi, nii et pea hakkab selles virvarris ringi käima. Mõnus oleks olnud mõnel teemal pikemalt peatuda, näiteks REKil või uute tegelaste tundmaõppimisel. 

On pinget, nii seksuaalset kui ka hädaohtudest tulenevat. On teismelise lohe tujukust. On paar erootilist stseeni. On ärritust, et Violet ei saa kallimaga koos kuigi palju aega veeta. On veel rohkem ärritust, sest nad ei leia ühist keelt neil üürikestel viivudel, mida neile lubatakse. On kordusi, iseäranis Violeti mantrat, kuidas tal on vaja kõiki mehe saladusi teada, aga neiut kimbutab suutmatus lihtsaid küsimusi küsida. Minul on neid Yarrosele küll musttuhat tükki. Väga loodan, et ta suudab järgmiste raamatutega kõik nauditavalt kokku siduda ja vähemalt mõned süžeeaugud ära lappida.

Enamikku draamast ma nautisin, aga lugu ei vajanud tegelast, kelle ainuke iseloomujoon on armukadedus. Kas keegi oskab seletada, miks naine nii vihane oli? Kusjuures hiljem saab temast naljanumber, kui haiglaslik kadedus äkitselt kaob ja kogu karakter on kui ümber vahetatud. Selgusetuks jäi ka see, millal kogu semmimine üldse aset leidis. Hoopis mõnusam oli südamest kedagi vihata. Unustage Umbridge, uus õpilaste õudusunenägu number üks kannab nime Varrish. Romaani haripunkt on kahtlemata suur lahing. Müts maha Yarrose võitlusstseenide ees.

Oh ja mr X hakkas üht teatud Edwardit meenutama. Vabandus, ma ei saanud seda postitust ilma ühegi võrdluseta jätta.

Kahjuks raamatu lõpp ei šokeerinud kuidagi, sest ühel heal päeval otsustas Instagram mulle näidata videot, kus see väike detail oli esimeses sekundis. Ikkagi oleks tahtnud kohe järgmise osa krabada, aga ma olen tugev ja ootan tõlget. Oh, "Oonükstorm", tule juba kiiremini!

Aitäh, Helios, raamatu eest!