Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

"Armastuse keemia" ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub "Armastuse keemia" kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu tassike teed. Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

"Kassisilm" võtab luubi alla kogu Elaine'i elu plikapõlvest keskeani, pajatades sõpradest ja vaenlastest, häbist ja hirmust, alandusest ja kättemaksust, kodusest kasvatusest ja soovist meeldida, põhjustest ja tagajärgedest. Olin kuulnud, et romaan räägib väikeste tüdrukute õelusest ja lugu algabki pisikese Elaine'i igapäevatoimetustega. Unustage tänapäeva kirjandusele omaselt äärmuslikud deemonlapsed. Atwoodi eesmärk ei ole šokeerida ning ta suudab end väljendada ka jubedusi ritta ladumata. Vastik maik jääb ka siis, kui osa Elaine'i läbielatust jääb ridade vahele. 

Olin valmis, et romaan rabab mind, aga mitte selleks kui õõvastavalt tavaline sündmustik näib. Tõeliselt õelad mängud on maskeeritud sõpruseks, kus kõik toimub kiusualuse hüvanguks. Raamatu toimumisajast on pea sada aastat möödas, aga midagi ei ole muutunud. Võin omast kogemusest öelda, et vähemalt minu lapsepõlve pisikesed plikad olid täpselt samasugused. Igalpool leidub Cordeliaid, kes piire tahavad katsetada ja mängukaaslasi oma tahte kohaselt voolida.

Lapseiga moodustab vaid osa raamatust, kuid jääb lugejaga ülejäänud aja samamoodi kaasas käima kui peategelasega, kelle elu see mõjutab.  Paralleelid mineviku ja oleviku vahel on seda mõjusamad, et neid ilmestab veelgi tema venna kiindumus füüsikasse ning komme õde aeg-ruumi teemal harida. Lapsepõlv ja naise käitumine on lahutamatult läbi põimunud, nagu ilmneb selgelt tema maalidest. Mind paelusid romaanis kujutatud käitumismustrid väga.

"Kassisilm" kätkeb ka toredaid mälestusi, aga mulle ei meenu, et oleksin lugedes kordagi rõõmu tundnud. Kõige rohkem läks korda see hetk, kui rollid ümber pöördusid, sest see ei toonud endaga kaasa mitte mingisugust õnnetunnet, vaid näitas halastamatult, kuidas lapsepõlve deemonitel olid oma deemonid. Kõik ei ole kunagi must-valge. Lihtsat ja lõbusat lugemist sellest romaanis ei leia ja ka lõpp ei anna rahu, ainult hulganisti mõtlemisainet. 

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Tänapäev, Tartu-Tallinn. Iris, tema ema, poolvend ja kasuisa on üks viimastest peredest, kes on veel Tartusse jäänud. Kõik ülejäänud on sõjahirmus ammu jalga lasknud. Kui juba pommid lendama hakkavad, kutsub tüdruk appi oma sõjaväelasest isa, kes on valmis oma kohustused rindel hülgama, et pere terve nahaga pealinna toimetada. Teel kogevad nad nii vaenlase rünnaku tagajärgi, kaasmaalaste kahepalgelisust kui ka isetut lahkust.

Kuigi on siililegi selge, keda vaenlase all mõeldakse, ei ole mingit näpuga näitamist, mis mulle väga meeldis. Raamat ei õhuta viha, vaid tuletab meelde olla õnnelik, et keegi meile hetkel kallale ei kipu. Lisaks jäävad sõjakoledused noorele lugejale sobivatesse piiridesse. Täpselt nagu peategelane kaitseb oma nooremat venda sõjaõuduste eest, teeb kirjanik seda oma publikuga. Kõik need õudused, mis viimase pooleteist aastaga meediast läbi on käinud, jäävad kuhugi ridade vahele. See muidugi ei tähenda, et perekonna retk Tallinna oleks sündmustevaene. Mis kõik juhtub ja keda kõiki nad kohtavad, selle jätan sulle avastamiseks, aga olgu öeldud, et sõjaolukorras ilmuvad välja nii need, kes üritavad olukorrast kasu lõigata kui need, kellele teeb rõõmu teiste aitamine.

Esmajoonelt pani "Raske on olla inimene" mõtlema, kuidas ise ühes või teises olukorras käituksid. Nii Iris kui ka tema vanemad võtsid vastu otsuseid, mis mind kulmu kergitama panid, näiteks see, kui kaua nad kohvreid kaasas vedisid. Kui teised pereliikmed teevad inimlikke vigu, siis isa on neil küll mingi superman. Vähemalt nii kujutab teda tütar. Minu jaoks oli raamatus natuke liiga palju Irise sisemonoloogi, mõtete ja tunnete kirjeldusi. Tema teod juba kajastavad tüdruku emotsioone ja mõtteid, nii et nende kirjapanek mõjus kordamisena. Saatus heidab perele küll kaikaid kodaratesse, aga samas ka poputab õnnelike juhustega.  Mulle tundus, et see, kuidas perekond pääses, oli rohkem õnnemäng kui nende endi nutikus. Eks sõda olegi selline, et alati ei saa raudsele loogikale loota.

Sattusin nüüd lugema järjest kahte raamatut, mis käsitlevad täpselt sama teemat - noor neiu põgeneb sõja eest. Rosa Liksomi "Väil" jutustas valdavalt põgeniku elust võõral maal, samas kui "Raske on olla inimene" kujutab katsumusi, mis tuleb riigist välja jõudmiseks läbi teha. Peategelaste mõttemaailmad erinesid kardinaalselt. Üks sai looduselt tuge, teine oli üdini linnalaps. Mõlemas teoses oli tähtsal kohal endale kõige olulisema päästmine. Nurisesin siin, et perekond vedas kaua tülikaid kohvreid kaasas, aga Lapi sõja ajal pakkisid põgenikud oma parima mööbli vankrisse, nii et mõnes mõttes pole ajaga mitte midagi muutunud. Ma täitsa huviga loeks, kuidas Iris ja tema pere tänapäeval põgenikena vastu võetaks.

Aitäh, Marek, raamatu eest!

N.K. Jemisin "The City We Became" on omanäoline ulmekas, milles linnade küpseks saamine väljendub inimkujul sündimisena. Mulle väga meeldib Jemisini Lõhenenud maa triloogia ("Viies aastaaeg", "Obeliskivärav"), kuigi viimane osa on mul endiselt lugemata, sest seda pole tõlgitud. New Yorki külastades hakkas mind väga huvitama see sari ja enne kui Bookdepository hingusele läks, tellisin esimese osa. Kusjuures, kuna raamat jäi täiega hiljaks, siis sain selle eest veel raha tagasi.

Kui Tallinn peaks kunagi valmis saama, ujutab Ülemiste Vanake selle teadagi üle. Jemisin kujutab linnade küpseks saamist teisiti, võttes aluseks, kuidas heades raamatutes on tegevuspaik üks peategelastest. Linna valmimist tähistabki tema sündimine inimkujul. Tavaliselt on avatare üks, aga New Yorkis esindab üks iga linnajagu - Manhattan, Brooklyn, Queens, Bronx, Staten Island. Jumaldasin, kui nüansirohkelt kirjanik terve linnajao ühes inimeses kokku suutis võtta. Kõik on nii põnevad isiksused huvitavate taustalugudega. Neil tuleb harjuda oma uue saatusega, üksteist üles leida ja seljatada vaenlane, sest muidugi on raamatus jõud, mis ei taha lasta linnal valmis saada.

Mul on kahju, et ma raamatut New Yorkis kohe ära ei ostnud ja keset linnamelu ei lugenud, sest see oleks kindlasti elamusele juurde andnud. Aasta hiljem oli äratundmisrõõmu ja raamat tutvustas ka uusi kohti, näiteks City Halli mahajäetud metroopeatus. Kõige rohkem kahetsesin seda, et ise teistes linnajagudes ringi ei kolanud, vaid piirdusime Manhattaniga (aga juba seal jätkus uudistamist nädalateks). Lugedes mõtlesin muidugi veel sellele, millised oleks Eesti linnade avatarid, tüüpilised tallinlased, sauekad, tartlased, pärnakad jne.

Jemisini fantaasialend on vapustav ja mulle meeldib, et ta ei hakka lugejale seletama, kuidas tema loodud maailm toimib, vaid kõigest tuleb lennult aru saada. Muidugi oli algus segane ja ma ei saanud kohe pihta, mis toimub. Lisaks süžee ka venis kohati, mistõttu lugesin teost päris kaua. Teine pool, kui tegelased enam pimedas ei koba, vaid eesmärgistatult tegutsevad, läks palju ladusamalt. New York on eriline paik ja "The City We Became" on eriline raamat. Nüüd peab muidugi teise osa ka kuskilt hankima.