Tänapäev, West Dartford, USA. Hen ehk Henrietta ning tema abikaasa Lloyd kolivad uude linna, kus nad kedagi ei tea. Põhiliselt elavad ümbruskonnas lastega pered, erandiks vaid paar nende naabermajas. Mira ja Matthew kutsuvad nad külla, et lähemalt tutvuda. Õhtusöök kulgeb toredalt, kuigi ei tundu, et neist suured sõbrad saavad, aga majas ringkäiku tehes märkab Hen midagi, mis veenab teda, et tema naaber on mõrvar. Kinnisideed on varemgi naist kimbutanud, kuid ravimid peaks tema bipolaarset häiret kontrolli all hoidma. Mis sa ikka ette võtad, kui kahtlustad oma naabrit mõrvas? Lähed politseisse? Aga kui politsei sind tõsiselt ei võta?

Kui oled viimastel aastatel populaarseid põnevikke lugenud, tuleb nii mõnigi detail kindlasti tuttav ette - psüühikahäirega naine, kanged tabletid, alkoholiga liialdamine, tugev kinnisidee, amatöörlik nuhkimine. Sa ei tea, kas uskuda peategelase silmi, olles täpselt samal pulgal kui politseiuurija või abikaasa, kellele ta oma kahtlused usaldab. "Ohtlik tutvus" ei ole uus tüdruk rongis, aknal või kajutis, vaid annab lugejale kõva eelise. Nimelt saab lisaks kinnisideega kimpus naise vaatepunktile lugeda ka tema kahtlusaluse oma. Selle asemel, et juurelda, kas naisel on õigus või kannatab ta luulude all, ilmneb kiirelt, kas naaber on mõrvar või mitte. See teadmine ei vähenda aga sugugi põnevust, vaid pigem lisab seda juurde ja muidugi jätab kirjanik mõned trumbid veel varuks.

Vajaka jäi minu jaoks emotsionaalsest sidemest tegelastega. Lehekülgedel lahti läinud kassi-hiire mäng pakkus pinget ja põnevust, aga ma ei hoolinud, kas kass saab kõhu täis või pääseb hiir põgenema. Kirjanik süüvib küll nende minevikku ja isiklikesse traumadesse, andes aimu, miks nad on sellised, nagu nad on, aga sümpaatiat ei teki. Hoiatan, lisaks mõrvale leiab raamatust koduvägivalda ning räägitakse vägistamisest.  

Swansoni puhul meeldib mulle eriti, kuidas tal pole vaja iga väikseimatki detaili saladuseloori taha peita. Selle asemel näitab ta edukalt, et põnevust saab hoida ka siis, kui kurjategija isik on teada. Kõigi kolme loetud põneviku puhul selgus varakult, kes on süüdi ning fookus oli ärevusel, kuhu lugu viib.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Elo Selirand "Tormi märgid" jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga.

November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.

Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub "Tormi märgid" maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.

"Kääbikust" oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.

Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. "Tormi märgid" on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: "Braavo!" ja käsi kokku lüüa.

Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

V.E. Schwab "Gallant" pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks.

Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.

“Gallanti” võlu peitub 100% atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?

Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles,  kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.

Ühest küljest meenutas “Gallant” mulle Gaimani "Coraline'i" ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali "Locke & Key". Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!

19. sajand, Ballyvadlea, Iirimaa. Michael Cleary usub vanadesse kommetesse, sest kui ta veel väike poiss oli, soovis ta vihahoos emast lahti saada ja too kaduski mitmeks päevaks, väites naastes, et oli haldjate manu. Kui Michaeli abikaasa Bridget ei jää ega jää lapseootele, tuleb mõistagi abi otsida iidsetest tavadest. Isegi kui need alt veavad, pöördub mees arsti asemel taas rahva rohtude poole, kui naine peale kolme nädalat tõvevoodis mingeid paranemise märke ei ilmuta. Kui ravi ei toimi, hakkab ta kahtlustama, kas on ehk kaval haldjas naise asemele asunud. Sellisel juhul aitab ainult tuli.

Sarnaselt Graeme Macrae Burnetile kasutab ka Carlo Gébler võtet, et jutustus on teise jutustuse sees. Sissejuhatuseks leiab peategelane loo, antud juhul oma isa märkmikud, kes need omakorda sai kuritööd uurinud politseinikult. Raamjutustus kannab mõtet, kuidas Iirimaa on viimaks piisavalt küps, et kodanikel pead segi ajavad haldjad ei määri tema mainet.

Kui sa oled kuulnud Michael Clearyst ja Iirimaa viimasest nõiapõletamisest, siis tead täpselt, millest "Ravi" räägib. Kui sa oled nagu mina ja see lugu ei ole varem sinu kõrvu kostnud, siis pane end valmis üheks õõvastavaks jutustuseks. Romaan annab endast kõik, et avada tausta ja anda sündmuste käigule loogiline seletus, aga mitte miski ei valmista lahti minevaks põrguks ette. Aeg ja uskumused on sootuks teistsugused ning ma ei saagi sajaprotsendiliselt mõista, aga kuidas see võimalik oli, mida kambakesi ühe vaese naisega tehti, lihtsalt KUIDAS?!? Okei, mees tapab naise ära, ikka juhtub, aga kuidas pöördub majatäis inimesi hetkega ligimese vastu!?! Mu aju ei võtnud seletusi vastu ja otsis paaniliselt uusi.

Hinnata on seda raamatut jube raske, kuna šokk matab kõik tunded. Samamoodi ei oska ma öelda, kas soovitaksin lugeda või mitte. Lool võiks nagu olla õpetlik väärtus, aga toimunu juures oli kõik nii vale, et ei oskagi kuskilt kinni hakata. Muidugi hoiatab romaan selle ekstreemse näite varal ebausu ning alternatiivmeditsiini ohtude eest, aga minu jaoks tugevaim sõnum oli ehk see, et lastele ei tohi valetada.

Aitäh, kirjastus Argo, raamatu eest!