Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

2018-2023, New York/Kansas City/Los Angeles. Komöödiasaate "Öökullid" meeskonna nädalad kulgevad pöörases rütmis, sest iga laupäeva õhtuks on vaja viimistleda seitse uut sketši. Kolmekümnendates Sally naudib loometööd. Emmyga pärjatud stsenaristil on terav silm märkamaks igapäevas lugusid, mida televaatajate ette tuua. Inspireeritult sellest, kuidas juba kolmas kolleeg, igati argise väljanägemisega mees suudab võluda imekaunist ja pealegi kuulsat naist, kirjutab ta sketši Danny Horsti seadusest. Nimelt ei juhtuks iial, et temasugusel naisel oleks šansi kuuma mehega. Elu tavatseb reegleid eranditega kinnitada, saates saatekülaliseks muusikatähe Noah, kel paistab silmi jaguvat ainult Sallyle. Ligitõmme on silmapilkne, ent isegi kui ajal ning kohal pole midagi viga, tuleb teinekord oodata uut võimalust, etteaimamatut mõtlemisaega, mis saabub kui pandeemia maailma lukku keerab.

"Romantiline komöödia" jääb meelde meeletu tempoga, millega valmivad komöödiasaated ning küpsevad sketšid. Esimene kolmandik pühendub Sally töö igale detailile, sealhulgas mõistagi kolmele lookesele, mille kallal naine vaeva näeb. Kuidagi õnnestub tal ka teiste ponnistuste viimistlemisel kaasa lüüa, ent romantikaks komöödiasaate valmimise melus aega ei jagu. Ideid ning näitetööd kirjeldatakse värvikalt, mis tekitas huvi, kas see, mille üle nalja visatakse põhineb päris seikadel USA kultuuriruumist ning teadlikumad saavad suurema doosi itsitamist ja äratundmisrõõmu. "Öökullide" saade ise tugineb legendaarsel "Saturday Night Live'il".

Oma samastumishetk tuleb hiljem, sest romaan võtab appi pandeemiaaegse suhtlemisnälja, mis pani ühendust võtma inimestega, kellega teed ühel või teisel viisil lahku on viinud. Naabritest eemale hoidmine ning lähedaste tervise pärast muretsemine tekitas omamoodi nostalgiat. Uskumatu, kui ammu see kõik oli, kusjuures tagakaas ei maini üldse, et teos Covidi radadele saadab. Armastusele uue võimaluse andmine on üks mu lemmikmustreid ajaviiteromaanides. Selles oli midagi eriti ilusat, kuidas seesamune toimus lukku keeratud maailmas. Annan andeks lehekülgede kaupa meilivestlusi, rääkimata sellest, et päris elus vahetataks pigem sõnumeid, ja ka selle, kui palju raamatus peeretamisele ja röhitsustele tähelepanu pööratakse.

Lembeloo peaosi mängivad naine, kes on haiget saanud ja taandunud juhuseksi harrastamisele ning nägus muusik, kes teab kuulsusega semmimise seatud piiranguid. Hea ajaviiteromaani tunnus on see, et kirjanik tunneb oma tegelasi läbi ja lõhki ning suudab tekitada tunde, et nad eksisteerivad ka väljaspool seda konkreetset hetke ja kohta, mis jõuab lehtedele. Neil on lapsepõlv, sugulased, sõbrad, hirmud, saavutused jne. Sally ning Noah ärkasid niivõrd ellu, et kui Google'ist mehe elukohta Topanga kanjonit otsides täpp keset LA suuri maastikupõlenguid maandus, hakkasin mõtlema, kas ja kuidas tegelased evakueerusid.

Komöödiasaate melu ja Covidi-piirangud olid unikaalseks taustaks kahe inimese teineteise leidmise loole. Soovitan, kui tahad lugeda põhjalikult sketšide valmimisest, ebakindlusest välimuse teemal, meiliteel elulugude vahetamisest ning kuulsuse voodis magamisest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Emily St. John Mandel "Vaikuse meri" viib ajarännule inimlikkust ja inimkonda vaatlema. Teos sarnanes kirjaniku eelmise romaaniga "Klaasist hotell", kuna mõlemast leiab killustunud tegevuse, käänulised eluteed, otsused ja tagajärjed, rääkimata sellest, et raamatud jagavad ühiseid tegelasi. Etteruttavalt meeldis vastloetud romaan mulle enam, kuna sellest leiab rohkem lootust kui ängi ning sündmustikult on kindel trajektoor.

1912/2020/2203/2401, planeet Maa & Kuu kolooniad. Edwin on noorim perepoeg, kes pagendatakse Kanadasse, kuna julges kahtluse alla seada ühiskonnanorme. Paul on helikunstnik, kes põimib oma loomesse kadunud õe vanad videod, mistõttu üks Vincenti kunagistest sõbrannadest teda otsima tuleb. Olive on Kuu pealt pärit kirjanik, kes läheb ajalukku raamatuga pandeemiast, mis kogus populaarsust täpselt enne uue surmatõve puhkemist. Erinevatel sajanditel elanud inimesed on seotud läbi ühe pentsiku hetke, mis on niivõrd kummaline, et tulevikust saadetakse ajarändur seda uurima.

Emily St. John Mandeli raamatuid on raske kokku võtta, vähemalt neid kahte, mida ma lugenud olen, sest ta võtab ühe teema, olgu see siis Ponzi skeem või ajaränd, mida ta kasutab kogu ülejäänud loo kokku liitmiseks, samas kui liikumapanev jõud ise jääb teisejärguliseks. Luubi alt leiab ikka ja jälle inimeseks olemise rõõmud ja mured.

"Vaikuse meri" oli võrratu. Skelett moodustub ühest veidrast hetkest, mida erinevad inimesed paarisaja aastaste vahedega kogevad. Tegevus liigubki suurte ajahüpetega 20. sajandi algusest aastasse 2401 ja seejärel uute teadmistega varustatult mööda tuldud teed tagasi. Ulmelised elemendid aitavad kirjanikul esitada küsimusi inimloomuse kohta, aga lisaks on ta lasknud fantaasial lustida, et oleks aimu, milline üks kuu koloonia välja võiks näha. Kirjeldused olid mõnusalt napid, mõjudes nagu oleks Emily St. John Mandel ise pelgalt külaline Maa peal, kes jagab enesestmõistetavusega oma argist olmet, hõõrumata tulesid-vilesid nina alla. Elu Kuul ei ole utoopia, klantš ega võlts, vaid ajahambast puretud, ühtteist on kulunud või katki. Nautisin, kuidas väheste sõnadega pilt silme ette manati, ilma mingi vajaduseta lugu hunniku detailidega üle külvata. 

Raamatupoes on "Vaikuse meri" eksinud ulmeriiulisse, kus naabrites võetakse appi teadus, et seletada nähtusi, püstitada hüpoteese, tõestada teooriaid. "Vaikuse meri" ei küsi, kuidas on elu Kuul võimalik ega süvene ka ajas rändamise kontseptsiooni. Neist paradoksidest räägivad teised romaanid. Ära vaeva pead sellega, kas tulevikku on võimalik muuta, vaid mõtle, kuidas mõjutaks sinu käitumist see, kui teaksid, mida tulevik toob. Kujutle, et tead täpselt, kuidas iga inimene, kellega kokku puutud, sureb, ja millal. Kas sa üritaksid kellegi saatust mõjutada? Mis siis, kui me elame hoopis simulatsioonis? Kas see on üldse oluline? Üks saatma jääv mõte, oli see, kuidas mõne sündmuse muutmise tagajärg võib suures pildis olla pisitilluke á la filmisari "Lõpp-punkt". Tuletan seda endale järgmine kord meelde, kui jälle eksin lõputusse oleksite nõiaringi, jään mõnda olnud olukorda peas ketrama.

Raamatut alustades ei olnud mul tegelikult aimugi, kuhu lugu tüürib. Kui mulle on üks kirjaniku teostest meeldinud, võtan meelsasti järgmised kätte ilma tagakaanega tutvumata. "Vaikuse meri" oli küll siit-sealt läbi käinud, aga piisavalt põgusalt, et ma ei osanud mitte midagi oodata. Esimese tegelase ehk Edwiniga ma kohe sina peale ei saanud, aga nii pea kui lugu jõudis "Klaasist hotellist" tuttavate tegelasteni, olin haaratud. Olin kuulnud, et Emily paneb oma raamatutesse detaile varasematest teostest, tekitades ühise universumi, aga üllatusin, kui tihedalt põimusid "Vaikuse meri" ja "Klaasist hotell". Kaks romaani peaks eraldiseisvalt ka loetavad olema, aga eelmise lugemine rikastas kindlasti seda elamust, eriti Vincenti tegelaskuju tundmine. Pealegi imestasin, kuidas "Vaikuse meri" justkui reedab, mis temaga teises juhtub. Ma ei kujuta ettegi, kas ainult viimast romaani lugedes oleks see jäänud emotsioonituks või segaseks? Selle pika jutu mõte on, et tasub alustada "Klaasist hotellist". Ise peaksin aga ette võtma kolmanda  (õieti esimesena) eesti keelde jõudnud romaani "Jaam üksteist".

PS! "Vaikuse meri" viib ka Tallinnasse!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Martha Wells "Kõik süsteemid punases" pakub tempokat ulmeseiklust end Mõrtsukbotiks kutsuva roboti seltsis, kes saadab parajasti teadlaste rühma tundmatu planeedi avastusretkel. Auhinnatud lühiromaan jäi siin-seal kõrva, nii et vandusin uudishimule alla ja lugesin läbi. Muide, see on sarja esimene osa.

Tulevik, mingi kauge planeet. Võõraste planeetide uurimine ei ole ohutu amet, mistõttu palkavad teadlased end saatma turvatehiseid, küborge, kes on programmeeritud neid kaitsma. Säilitusliidu uurimisrühmal pole aimugi, et nende robot käskudele ei allu, kuna on oma juhtmooduli ära häkkinud ja töötab iseseisvalt. End kutsub ta Mõrtsukbotiks, kuid nimele vastupidiselt ei armasta ta tööga kaasnevat tapatööd, vaid ihkab üle kõige oma aega meelelahutusvoogudes veeta. Vabana edasi toimetamiseks peab ta siiski tehise rolli täitma. Paraku ilmneb sel planeedil ootamatult palju ohte, nagu tahaks miski või keski teadlasi hukata.

"Kõik süsteemid punases" pakub mõnusat kiiret ulmeampsu. Ähvardav tume kaas ja sünge püssiga siluett on puha farss - Mõrtsukbot ei ole lugu tapmisest ja tagaajamisest, kuigi tõsi, seda jagub ka. Minategelane on ikkagi kudedest ja elektroonikast kokku klopsitud muljetavaldav tappamasin, kes ennastohverdavalt oma inimesi kaitseb. Samal ajal hoiab ta nendega distantsi nagu tehisele kohane, peidab näo kiivri taha ja vaatab tundide kaupa seebikaid, aga mitte seksistseene, sest need on igavaimast igavad.

Martha Wellsi ulmemaailma saab edukalt haarata lennult. Põgusad märulistseenid ja Mõrtsukboti mõttemaastik sisaldavad piisavalt detaile, et üldpilt kokku panna ning ei teki mingitki vajadust ühiskonnakorralduse selgeks nämmutamise järele. Sisemonoloog on seejuures kuratlikult vaimukas! Saab aimu nii temasugustele tehistele seatud piirangutest kui ka avastustest iseseisvaks indiviidiks saamise teekonnal. Ebaharilik peategelane igatahes võitis mu südame, nii et kindlasti jätkan sarjaga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!