Jane Harper "Last One Out" viib surevasse linna keset Austraalia pärapõrgut, kus ema viis aastat tagasi kadunud poega mälestab. Mulle on varasemad Jane Harperi krimkad "Põud", "Looduse jõud" ja "Kadunud mees" väga meeldinud, aga kahjuks pole teda rohkem tõlgitud, nii et pidin inglise keelsega leppima. 

Tänapäev, Carralon Ridge, New South Wales. Sam haihtus oma 21. sünnipäeval, jättes maha vaid oma rendiauto, mis leiti kolme mahajäetud maja juurde viivalt teeotsalt, ja hoonetes kolamist tunnistanud tolmused jalajäljed. Kogu linn otsis noormeest, aga tulutult. Viis aastat hiljem on asulas veel rohkem mahajäetud maju, kuna naabruses paiknev söekaevandus suretab seda tasapisi maad kokku ostes. Sami ema Ro naaseb poja kadumise aastapäevaks ja üritab jälle leida seletust painavale kadumisele.

"Last One Out" jutustab eelkõige inimestest, kes hoiavad kümne küünega kinni oma väikesest hääbuvast linnast. Seal sündinud, kasvanud, paradiisis elanud, laste kasvatamisest unistanud inimesed peavad üks hetk kodust loobuma või leppima kummitusasulas elamisega. Paeluva-painava keskkonna keskmes elab üks pere läbi isiklikku tragöödiat. Pool ei suuda seetõttu lahkuda, pool ei suutnud aga seetõttu jääda.

Algus on aeglane ja ega lugu edaspidigi kuigi palju hoogu kogu. Kadunud noormees hõljub taustal. Lennuka tõe otsimise asemelt leiab vaiksed avastused ja paika asetuvad pusletükid. Kusjuures pihta hakkavad need alles lehelt 174. Enne seda võtab kirjanik aega, et maalida mänguväljakust pilt ja uurida, mis paneb juuri sügavale maasse suruma, keelduma lahkumast hukule määratud paigast. Mulle meeldis, kuidas fookus püsib linnal ja inimestel, mitte kuripahal kaevandusel. Ühel hetkel kõik joondub. Vaiksed hetked, vestlused, külaskäigud saavad nukra tähenduse.

Jane Harper meeldib mulle väga just oskuse pärast sündmuspaiku nii kujutada, et päike kõrvetab ja liiv krigiseb hammaste vahel. Tundsin puudust emakeelsetest kirjeldustest, mis hetkega kohale viisid. Originaalis oli üksjagu võõraid sõnu, aga lõpuks maandusin ikka mahajäetud majade ja koplite vahele, söekaevandus taamal haigutamas. "Last One Out" rahulik kulgemine ja kogukonna-keskkonna suhted köitsid mind, aga sul soovitaksin alustada kirjaniku teistest romaanidest, kus on veidi rohkem põnevaid sündmuseid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Cluny - Santiago de Compostela. Martin ja Zoe alustavad mõnepäevase vahega Clunyst Prantsusmaalt Santiago poole kõndimist. Nende tutvus algab õige konarlikult, aga justkui saatuse kiuste juhtuvad mees ja naine teel üha uuesti kokku. Neil on erinevad põhjused teele asumiseks, Martinil praktiline, Zoel hingeline, kuid kumbki pole retke kuigi pikalt ette planeerinud. Zoe soetab kogu varustuse lausa käigu pealt. Mida lähemale jõuab Santiago, seda rohkem tutvutakse teiste ränduritega, on nii põgusaid kohtumisi kui tihedaid trehvamisi. Pikal jalutuskäigul täituvad eesmärgid ja tärkavad uued.

Muidugi tuleb sellest postitusest üks suur mu enda kogemuse ja raamatus kujutatu võrdlus. Mina alustasin Portost ja kõndisin 13 päeva ehk veidi üle 300 kilomeetri. "Sammhaaval edasi" alustab Clunyst, kust on Hispaania piirini kõvasti rohkem kui kõige populaarsema Camino raja ehk 769-kilomeetrise prantsuse tee alguspunktist Santiagosse. Martin ja Zoe käivad mitu kuud ja nende täpsed numbrid leiad postituse pealkirjast. Kui lühidalt kokku võtta, siis: "It's different". Nii kuulsime rajal igalt palverändurilt, kes juba mitmendat korda Santiago poole kõndis. Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev.

Tuttav oli igapäevane rutiin - kõndimine, majutuse otsimine, õhtusöök. Neist kõigist saad raamatust mõnuga lugeda. Sarnaselt meile (Portuguese Litoral-Central-Spiritual) ei püsi ka peategelased ühel traditsioonilisel rajal, vaid hüppavad ühelt teisele. Eriti hästi tabab "Sammhaaval edasi" seda, kui erinevad on teel olevad inimesed. Ühed käivad lühikesi juppe, teised pikemaid, mõned saadavad kotid taksoga majutusest majutusse, osad hüppavad ka ise auto peale. Kes tahab üksinda oma mõtteid mõlgutada, kes naudib õhtul pidutsemist. On võimalik kõik ette planeerida ja majutused broneerida, aga võib ka jooksvalt vaadata, kuhu jalad kannavad. Kaetud saavad erinevad majutusvõimalused: hotellid, privaattoad, narivooditega albergued ja ka mõne kohaliku lahkuse ära kasutamine, et tasuta tema kodus ööbida.

Kõige rohkem meeldis mulle, et romaanis ei ole ülepaisutatud draamat. See on ideaalne näide, kuidas kirjutada argisest elust, nii et ei hakka igav. Palverännu igapäev, lahendatakse elumuresid, aga leidub ka muhedat nalja ja tibake maagiat. Santiago teel on ütlus "camino provides" ehk rännak annab sulle seda, mida vajad, nii vaimselt kui vahel ka füüsiliselt. Kuigi fraasi raamatust läbi ei käi, näeb selle võlujõudu. Rahahädas Zoe saab tasuta seljakoti ja seda mitte üks ega kaks vaid lausa kolm korda! Samal ajal on ta valmis kulutama sadu eurosid iidsele kaelaehtele. Ka Martinil on oma maagilised hetked.

Châtellerault, kus hetkel peatun, asub otse palveteel ja kui oskad vaadata, näeb igal pool Santiago poole juhatavaid merekarpe. Vastupidiselt ülerahvastatud Prantsuse Teele on siin palverändureid väga vähe. Olen kolme nädala jooksul ainult kolme näinud. Ma täitsa mõtlen sellele, kui huvitav võiks olla siin kõndida, aga mul ei ole kuskilt mitut kuud võtta, et läbida üle tuhande kilomeetri. Eks näis, mis tuleviku Mariann ette võtab. Ühe Caminoga ma kindlasti ei piirdu.

Soovitan kõigepealt neile, kes on ise jaakobiteed käinud, seejärel neile, kes mõtlevad sellele ja viimaks neile, kes teest midagi ei tea!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Kiewarra, Austraalia. Väikelinn vaevleb kohutava põua küüsis. Aaron Falk naaseb üle 20 aasta kunagisse kodulinna, kust ta teismelisena koos isaga põgenes. Nimelt pöördusid kohalikud nende vastu pärast nooruki sõbranna surma. Noort Falki peeti süüdlaseks, kuid tema sõber Luke andis talle alibi. Nüüd on Luke surnud ja Aaron ongi teel tema matustele. Kiewarras ollakse varmad uskuma, et tema farmi kehv seisukord viis mehe nii meeleheitele, et ta mõrvas oma pere ja lasi siis ennast maha, jättes ellu vaid pisitütre. Aaron, kes töötab Melbourne'i föderaalpolitseis finantsidega, lubab Luke'i vanematele, et uurib mehe rahaasju. Ta satub kokku kohaliku šerifiga, kes mainib, et kõik detailid surmade juures ei klapi enesetapu teooriaga ning nad alustavad koos mitteametlikku juurdlust. Linnas on palju neid, kes pole sugugi rahul et Falk tagasi on ja mehele ei anta 20 aasta taguse surma tõttu asu.

Algus käib tuttavat rada. Peategelane naaseb oma kunagisse kodulinna ning hoolimata möödunud aastatest, ei jäta ammused sündmused teda rahule. Kuigi tema eesmärk ei ole vanu tonte taga ajada, kukub välja nii, et korraga asutakse uurima kahte kahtlast suitsiidi, mille vahel on 20 aastat. Mis te arvate, kas kumbki neist on päriselt enesetapp?

Mul on väga kahju, et "Põud" ei olnud minu esimene kokkupuude kirjanikuga. See on suurepärane krimka mitme kokkupõimuva looliini, sümpaatse kangelase, eksitavate detailide ja meisterliku lõpplahendusega. Siiski jätsid teised kaks Jane Harperi romaani sügavama mulje, mistõttu ma ei anna maksimumhinnet. Taustaks olev põud ei läinud nii hinge, loo eri tahud ei moodustanud nii vapustavat tervikut. 

Muudmoodi sarja vales järjekorras lugemine midagi ära ei rikkunud. Teadsin küll ette, et Falk saab kõrvetada, aga ma ei teadnud, kuidas. Mees oli igatahes juba sümpaatseks saanud, mistõttu kurvastasin, kuidas kodulinna kogukond teda kohtles nii tänapäeval kui ka 20 aastat tagasi, kui ta sõbranna just surma oli saanud. Kõige nukram oli muidugi veel mehe isa reaktsioon. Olin üllatunud, et mehe suhteid isaga nii vähe mainiti, kuna see on oluline teema ka järgmises raamatus. Jään pikisilmi järgmist Harperit ootama!

Loe ka: "Kadunud mees", "Looduse jõud".

Lucy töötab juhiabina värskes ettevõttes, mis tekkis kahe kirjastuse ühinemisel. Ta on päikesekiir, kes tahab kõigile meeldida, nii et neiule käib hullupööra vastukarva, kui ta ei suuda ära võluda teist juhiabi, meest, kellega ta ühes ruumis tööle asub. Joshua Templeman on Lucy vastand. Kui naine on soe ja avatud, on tema külm ja kinnine. Kui nad pole sõbrad, on nad järelikult vaenlased, kes üksteist avalikult vihkavad. Kogu kontor on vastaseisu tunnistajaks. Lucyl ja Joshil on välja kujunenud mängud, millega tööpäeva vürtsitada. Näiteks jõllitamise mäng seisneb selles, et näha, kes enne alla annab ja pilgu ära pöörab. Peagi terendab silmapiiril kõige suurem mäng - kumb saab ametikõrgenduse?

Ütlen kohe ära - see teos oli mulle paras piin. "Vihkamismäng" on tulvil kummalisi kirjeldusi, segaseid dialooge ja kuumi stseene. “Vaatan vilksamisi talle sülle. Tänavalatern näitab mulle abivalmilt suurt ja vägevat telki.” Peale seksuaalse iha pole raamatul mingit sisu. See koosneb lihastest ja Hugo Bossi särkidest ja sarimõrvarisilmadest, Leegiheitja-punastest huultest ja kleidikestest. Mõlemad peategelased on piltilusad ja neid kirjeldatakse väsimatult. Mulle ei ole igas peatükis vaja meelde tuletada, kui punane on Lucy huulepulk või kui treenitud on Joshi lihased, et mees on väga pikk ja tüdruk väga lühike. Ja muidugi rõhutab romaan, mis kummalgi parasjagu seljas on. Kuigi näiliselt on nad teineteise vastandid, oli vestlustes kohati keeruline eristada, kes räägib. Samas oli vastastikkune tögamine raamatu parim osa.

Josh ja Lucy ei tundunud üldse reaalsete inimestena. Kummalgi pole sõpru, erilisi hobisid või tööväliseid ambitsioone. Ainuke looliin seisneb Joshi lahti muukimises. Mees on sama arrogantne ja salapärane kui Edward Cullen. Ka pidev nuusutamine ja enese tagasi hoidmine meenutas "Videvikku". Kuigi kuulun #teamedward sekka, ei sallinud ma Joshi üldse. Lucy oli veidi sümpaatsem, aga neiu enesehinnang on küll madalam kui muru. Nõme oli lugeda, kuidas mõlemad nimetavad nii end kui ka teisi haledateks jobudeks, luuseriteks, väärakateks jne. Kääbik pole ka üldse hea kõlaga hüüdnimi. Töö, mida peategelased teevad, oli üldse täiesti teisejärguline. Ime, et selleks kõigi mängude kõrvalt üldse aega jäi. Kui nii suur fookus on võidujõllitamisel, ei tundu võistlus tegevjuhi koha nimel üldse oluline. 

Ma tõesti tahtsin raamatut armastada, aga ma ei sallinud seda silmaotsastki, sest terve romaan on pelgalt sisutühi kiimlemine. Mulle käisid närvidele Lucy alaväärsuskompleks ja see, milline tõbras oli Josh. Lisaks on teos väga välimusekeskne ning peategelaste kirjeldusi väsitavalt palju. Romaan aina kordab, kui lühike on Lucy, kui pikk Josh, kui ilusad lihased on mehel, kui punane on naise huulepulk. Ahjaa, minu meelest pole eriti romantiline, kui hellitusnimedeks on luuser või jobu. Ainukesed asjad, mis vähegi sisu lunastavad on naljakas dialoog ja raamatu lõpp. Soovitan, kui sulle meeldivad lõputu aasimine, palju seksuaalset pinget ja lihasedlihasedlihased!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ma ei ole see lugeja, kes võtab ette ühe kirjaniku ja loeb läbi kõik tema kirjutatud raamatud. Küll on mul kirjanikke, kelle puhul rõõmustan, kui järgmine tõlgitud teos ilmub. Sinna kategooriasse kuulub ka Jane Harper "Looduse jõud", kuigi lugesin alles teist naise romaani. Tema "Kadunud mees" (loe blogipostitust) kuulus mu eelmise aasta lemmikute hulka.

Tänapäev, Giralangi mäestik, Austraalia. Suhete parandamiseks ja tiimitöö edendamiseks saadab suurlinna ettevõte osad oma töötajatest nädalavahetuseks metsikusse loodusesse matkama. Teele asub kaks erineva marsruudiga gruppi, ühes 5 naist, teises 5 meest. Neil tuleb 3 päeva hakkama saada vanamoeliselt kaardi järgi orienteerudes, telefonid on keelatud ja neist poleks levi puudumise tõttu niikuinii tolku. Esimene päev läheb kenasti, aga teisel päeval eksivad naised teelt ja väga ruttu muutub olukord põrgulikult halvaks. Võpsikust jõuab välja vaid neli neist ja nemadki on kehvas seisus. Uurijatel on veel eriti kiire kadunud Alice'i üles leidmisega, kuna ta kogus neile oma tööandjate kohta musta materjali.

"Looduse jõud" on mõnus kombo ellujäämisloost ja kadumisjuhtumi lahendamisest, peategelaseks halastamatu loodus. Kui "Kadunud mees" rääkis lageda kõnnumaa kuumusest, siis "Looduse jõud" pakub vastupidist keskkonda - paks padrik ja paduvihm. Värskelt pärast Erna matka ärkas keskkond lehtedelt eriti teravalt ellu. Teadsin täpselt, mis tunne on märjas metsas külmetada. Võrreldes meie võsas müttamisega tundus firma korraldatud retk käkitegu - kott on võrdlemisi kerge, toit ja vesi ootavad laagriplatsidel ees, jaluta ainult mööda rada kohale. Samas on see ikkagi Austraalia, kus iga nurga taga võib oodata mürgine elukas, ja ei ole sugugi palju aega möödas sellest, kui mäestik oli sarimõrvari mängumaa. Lisa valemisse veel linnavurled, üks viga kaardilugemisel ja ongi katastroof käes. Mind üllatas, et matka korraldajatel ei olnud plaanis mingitki ruumi eksimisele, isegi mitte juhiseid, mida hätta sattudes teha.

Meeste grupp jõuab ilusti sihtkohta ja rohkem neid ei mainita. Naiste viisik, kes teelt eksib, on üks paras ussipundar - juhtkonna liige ja tegevjuhi õde Jill, ülejäänutest tublisti nooremad kaksikud Bree ja Beth, kes omavahel läbi ei saa, Lauren, kel juba mõnda aega keeruline kodune olukord töötegemist segab, ja Alice, kes kõigile pinnuks silmas on. Peatükk haaval selgub, kuidas nad võpsikus aina rohkem hätta satuvad, langetades ühe halva otsuse teise järel. Pinged aina kogunevad ja vana vimm tuleb pinna alt välja. Matk pidi suhteid parandama, aga ilma söögi ja joogita muutuvad eksinud kiirelt sama metsikuks kui loodus nende ümber. Eriti intensiivne oli stseen, kus janused porilombi kallale asusid. Võpsik, kus nad ekslevad, on heidutav, aga eelistan iga kell seda päikese käes kõrbemisele. 

Kuna "Looduse jõud" räägib untsu läinud tööüritusest, meenus Ruth Ware'i põnevik "Üks teise järel" ja kirjaniku kommentaar, kuidas ta tahtis kirjutada põnevikku inimestest, kellega me kõige rohkem aega koos veedame, mitte perest ega sõpradest, vaid töökaaslastest. Loo edenedes ilmnes, et kolleegidest rääkimise kõrval on "Looduse jõud" sama hästi ka perekonnadraama, hõlmates mitut perekonda.

Romaan võiks sama hästi kanda pealkirja "Kadunud naine", sest kogu lugu tiirleb padrikus kaduma jäänud Alice'i ümber. Matka kulgu jälgivad peatükid vahelduvad otsijate pingutustega tema leidmiseks. Muidugi lootsin lugedes, et naine ilmub elusana välja, isegi kui ta iga leheküljega aina ebasümpaatsemaks muutus. Variante, mis võis temaga juhtuda, on palju ja kõik tunduvad reaalse võimalusena. Kas ta jalutas ise minema, on see seotud tööl nuhkimisega või sai matkakaaslastel temast villand? Uurides lähemalt teist nelja naist, tuleb iga ümberpööratud kivi alt välja saladusi ja motiive. Lõpplahendus oli keeruline ja meisterlik ja nii valusalt eluline. Mu süda valutas mitme tegelase pärast. Täpselt nagu eelmise Jane Harperi romaani puhul, rabas mind, kui terviklik kogu lugu oli. Detailid asetusid paika nagu pusletükid. Ja kuigi mõned küsimused jäävadki vastuseta, siis üldpilti näeb ka ilma puuduvate tükkideta. Soovitan, kui sulle meeldib krimi, aga ei meeldi verised laibad!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Jane Harper "Kadunud mees" jäi mulle silma ilmuvate raamatute nimekirjast, aga ma ei oskagi öelda, milline osa sisukirjeldusest mind täpselt köitis.

Tänapäev, Burley Downs Station, Queensland. Cameron on Brighti vendadest eeskujulikuim, veab perekonna farmi, on ümbruskonnas austatud ja toimib sillana oma noorema ja vanema venna vahel. Vanem vend Nathan on hoopis teistsugune, põlatud ja kogukonnast välja heidetud teo pärast, mis ta aastaid tagasi korda saatis. Noorem, Bub kipub teiste varju jääma ja ei ole oma kohta leidnud. Cameron kaob teel sidemasti parandama ning leitakse päikese käes surnuks küpsenuna hoopis teisest suunast, kohaliku maamärgi, karjapidaja hauakivi juurest. Pole ühtki loogilist seletust, miks mees seal oli. Keegi ei läheks sellise kuuma ilmaga oma autost nii kaugele, hüljates kogu varustuse. Ainuke seletus paistab olevat enesetapp. Nathanile ei tundu see õige ja kahtlused aina kuhjuvad.

Kas sa tead seda mõistatust: "Kõrbes lamab surnud mees. Tal on käes murdunud tikk. Kuidas ta suri?" "Kadunud mees" algab umbes samamoodi, ainult et surnud mees lamab vana maamärgi, karjapidaja kalmu kõrval ja tal pole ei tikku ega isegi mitte tühja veepudelit. Ometi on tegu kohalikuga, kes teab, kui halastamatu kõrb on ning millist varustust ellujäämiseks vaja on. Mida rohkem tema surmale mõelda, seda rohkem tuleb välja seletamatuid detaile. Mingit ametlikku uurimist ei ole, küsimusi küsib ainult vanem vend Nathan, kellele need veidrused rahu ei anna. See on nii loomulik, kuidas ta jälgi ajab, seal juures detektiivi mängimata.

Raamatu tegevus toimub kuskil Austraalia pärapõrgus, ääremaal, kus majasid lahutavad tunnid, mitte kilomeetrid. Ringi liikudes peab autos alati olema varustus igaks olukorraks - söök, jook, varurehvid jne. Ootamatuste eest pole keegi kaitstud ja võib juhtuda, et läheb mööda päevi, enne kui keegi hädasolijast möödub. Loodus ei ole ole inimese sõber, päikesel kulub tapmiseks vähem kui 24 tundi, aga kohalikud on õppinud neis karmides oludes elama ning armastama ka seda põrgukuumust ja lõputut punast tolmu. See on ju kodu. Mulle meeldivad tohutult romaanid, mille trumbiks on meeldejääv tegevuspaik ja valitseb eriline õhkkond. Austraalia pärapõrgu, eraldatud, kuum ja inimvaenulik, sobib ilusti sinna kategooriasse. Ma ei ole midagi ligilähedastki kogenud, aga kirjeldused olid romaanis erakordselt ehedad, andes hästi edasi seda üksildast ja ränka ääremaa elu, maalides silme ette halastamatu päikese all praadiva maapinna, taamal paistvad kaljud, kuumusest vireleva õhu. Nautisin kõiki väikseid detaile. 

Meenus ka teine raamat, mida sel aastal Austraaliast lugenud olen, Lucinda Riley "Pärliõde", kus samuti rohkelt punast tolmu lendas, aga aeg ja elu olid seal veidi teistsugused. Tolles raamatus figureerisid palju ka Austraalia põliselanikud aborigeenid, aga "Kadunud mees" ei maini neid üldse. Tegelasteks on tohutuid karjavalduseid omavad valged, kes lapsi kaugetesse internaatidesse saadavad, ning seljakotirändurid, kes neil palgal on.

Lugu kulgeb rahulikult, pöörates tähelepanu ka kõige harilikumatele igapäevategevustele, mis paeluvad, kuna keskkond on nii võõras. Generaator tuleb ööseks välja lülitada, menüü tehakse mitmeks kuuks, sest poeskäigud on harvad, kapi otsas on paun ravimitega ja haigestudes küsid arstilt, millist võtta. Ma ei oskagi öelda, kas ääremaa elu on taustaks surnud venna müsteeriumile või on hoopis ääremaa elule taustaks surnud venna müsteerium. Kolmas oluline komponent on inimeste vaheline dünaamika, ühe perekonna saladused. Igal tegelasel on mingi lugu rääkida.

Jane Harper on briti-austraalia kirjanik. Ta on sündinud Manchesteris. 8aastasena kolis pere Austraaliasse. Jane'i teismeeas naasti Suurbritanniasse. Naine lõpetas seal ülikooli ja töötas mitu aastat ajakirjanikuna, enne kui uuesti Austraaliasse kolis. 2014. aastal kirjutas ta eduka lühijutu, mis innustas kirjanikuteed jätkama. Ta oli alati tahtnud romaani kirjutada ja 13 aastat täiskohaga tööd ajakirjanikuna valmistas selleks hästi ette. Naine ei jaganud, et romaani kallal töötab ning lähedastele tuli suure üllatusena konkursivõit avaldamata käsikirjaga, millest sai tema 2015. aastal ilmunud debüütromaan "Põud". Teda inspireerib Austraalia loodus. Harperi loomeprotsess koosneb suures osas kavandamisest, millele järgneb "lõbus osa" - kirjutamine. "Kadunud mees" on naise kolmas romaan. Teda hakkasid huvitama inimesed, kes elavad kaugel sisemaal, mõju, mis eraldatusel on nende igapäevale. Kirjanik tegi mitu kuud eeltööd, vestles kümnete inimestega, luges teema kohta laialdaselt ja sõitis 900 miili Brisbane'ist sisemaale, väiksesse linnakesse nimega Birdsville, millele kuulub Queenslandi kuumarekord - 49.5C, ning kogus seal inspiratsiooni. Naisele oli seal suureks abiks kunagine kohalik politseiohvitser. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud mees" räägib Austraalia ääremaal elavast perekonnast, kus on kolm venda, kellest üks sureb, jättes maha hulga küsimusi. Sellel raamatul on kolm olulist komponenti - keskkond, tegelased ja müsteerium. Ükski neist ei domineeri teiste üle, vaid koos moodustavad nad mõnusalt harmoneeruva terviku. Mulle meeldis, kuidas kirjeldused viisid sügavale loo sisse. Soovitan väga, kui sulle meeldivad krimilood, mis pakuvad palju muud peale mõrvamüsteeriumi ja boonusena ei ole jälgilt verised!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Kuna aasta esimene raamat oli niivõrd sünge, siis võtsin tasakaalustamiseks midagi eriti lõbusat. Jessica Townsendi Nevermoori sarjaga alustasin paar päeva tagasi ja teadsin kohe, et see sobib selleks ülesandeks suurepäraselt. Esimene osa kandis pealkirja "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" ja selle järg on “Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus”.

Esimese aasta talv - teise aasta sügis, Nevermoor. Morrigan Crow läbis tuleproovid ning tüdruk võeti vunderlaste seltsi liikmeks. Tüdruku elu ei lähe kergemaks, sest teda narritakse, kuna tema kunsti varjatakse kiivalt. Saladusse pühendatakse vaid need, kellega ta kõige tihemini kokku puutub. Morrigani salgakaaslased ei ole sugugi vaimustuses ja kipuvad tast eemale hoidma. Ka tüdruku patroon Jupiter on aina enam eemal. Isegi koolitunnid, mida ta vaimustusega ootas, ei rõõmusta teda, sest talle keelatakse enamik lõbusaid asju ära. Samal ajal, kui Morrigan päevad läbi ajalugu tuubib, hakkavad Nevermoorist inimesed kaduma. 

Teine osa on sama pöörane ja seikluslik kui esimene. Nevermoor ei väsi üllatamast. Krutskitänavad! Kuulus suvine basaar! Vundersepa veetorn! Mulle meeldis väga linna rohkem avastada, mistõttu mu lemmik peatükk oli see, kus lastel oli selle tundmise peale eksam. Lisaks kohtadele tutvustatakse ka mitmeid kummalisi tegelasi - imelise häälega ingel, kaks hirmutavat kooliemandat, jubedad kontmehed, vunderkilpkonn. Olulised on muidugi ka Morrigani rühmakaaslased, kellega ta vaikselt suhteid arendab, et hirmust saaks märkamatult usaldus. Tegevust tüdrukul jagub, sest ta teab nüüd, mis on tema kunst ja õpib seda veidi käsitsema, Lisaks ei taha Ezra teda muidugi rahule jätta.

Kui eelmisel raamatul oli selgem ülesehitus, kus läbida tuli tuleproove, siis siin ei anta üldse aimu, mis toimuma hakkab. Arvasin, et kui Morrigan kooli läheb, saab igasugustest ägedatest õppetundidest lugeda, aga vat kus lops, tema roll kõrvaletõrjutuna jätkus. Ootan väga kolmandat osa, et näha mis saladusi sellest loost veel vaikselt välja koorub. Kõige suurem müsteerium on muidugi, mis plaanid Ezral tüdrukuga.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Jessica Townsend "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on veel üks selline raamat, mis juba tükk aega riiulil õiget aega ootab. Detsembri lõpus jõudiski see viimaks kätte. Maagilised raamatud ja maagiline jõuluaeg sobivad ju suurepäraselt kokku.

Üheteistkümnenda aasta talv - esimese aasta talv, Jackalfax/Nevermoor. Morrigan Crow sündis Loojakul ja on seetõttu ära neetud. Ka kuberneri tütar olemine ei päästa sellest, et kohalikud teda kõigis oma ebaõnnestumistest süüdistavad. Veelgi hullem, tüdruk on määratud surema oma 12. sünnipäeval, kui saabub uus Loojak. Selgub, et talle pole niigi palju aega antud ja see päev saabub tervelt aasta võrra varem. Morriganil õnnestub aga surma ninapidi vedada tänu salapärasele Jupiter Northile, kes ta päästab ning  Nevermoori viib. Mees esitab tüdruku oma kandidaadina Vunderlaste Seltsi. Iga aasta võetakse sinna vastu vaid 9 last ning kõigile soovijatele korraldatakse 4 tuleproovi, kust nad näitavad ennast ja oma kunsti. Jupiter ei ole varem ühtki last sponsoreerinud. Seetõttu on kõik veendunud, et Morrigan peab valdama midagi harukordset, aga tüdruk ise küll ei tea, mis teda eriliseks teeb

Raamatus on tunda Harry Potteri mõjutusi, sest mõlemad räägivad erilisest lapsest, kes avastavad võlumaailma pärast seda, kui on aastaid elanud tõjutuna. Nende suurim erinevus on see, et Harry seikleb pärismaailmas, kuhu on lisatud maagilisi detaile, aga Morrigan seikleb maagilises maailmas, kuhu on lisatud pärismaailma detaile. Nevermoor pakatab krutskitest ja kõigest kummalisest. Seal on näiteks vihmavari linnas liiklemisel sama oluline ese kui meil siin bussipilet ning hotellis ööbides võib juhtuda, et ärkad hoopis teise välimusega voodis ja toas, kui magama jäid. Ka kõikvõimalikud elukad lohedest kääbusvampiirideni on seal olemas. Mulle meeldivad küll rohkem need raamatud, kus maagilisel süsteemil on kindel kord ja loogika (sel põhjusel ei istu mulle väga ka nt Pratchetti Kettamaailm), aga Morrigani lugu ei olnud veel liiga üle võlli ja lasin kirjaniku kujutlusvõimel end kaasa kanda.

Peale süngevõitu algust muutub õhkkond raamatus vastupandamatult lustakaks. Pidevalt avastasin, et muie kippus lugedes suunurka tekkima, kui absurdseid detaile on autor välja mõelnud. Kui mõnes raamatus on lapsed oma käitumises tunduvalt oma vanusest ees, siis siin on kõik üsna lapselikud. Mulle ei meeldinud eriti Morrigani patroon Jupiter North, sest ma ei tajunud temas eeskuju. Ta ei aidanud eriti tüdrukul Nevermoorist aru saada ja hoidis palju tema eest saladuses. Isegi ülikass Fenestra käitus palju vanemlikumalt. Kõige paeluvam tegelane oli mu meelest Cadence ning tema kunst.

Lugu oli küll ootamatusi täis, aga mitte kuigi pinev. Kui Morrigan alguses surma ootab, on ju kohe aru saada, et ta pääseb. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et varitseks hirmus hädaoht või midagi võiks väga valesti minna. Kuigi pinget ei olnud, siis põnev oli ikka, sest pidevalt toimus midagi ja eriti aimu ei antud, mis järgmiseks saab. Suur salapära ümbritses nii tuleproove, Morrigani patrooni kui ka tüdruku kunsti. Kui mõni küsimus ka vastuse sai, siis tekkis asemele kohe mitu uut.

Jessica Townsend on 1985. aastal sündinud austraalia kirjanik. Lugusid hakkas ta kirjutama juba 7-aastaselt. "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on naise debüütromaan. Ta kirjutas seda üle 10 aasta, asudes tööle samal aastal, kui lõpetas keskkooli.  Esialgu pidi raamat rääkima tüdrukust, kes läheb oma eksentrilise tädi Morrigani juurde elama, kuid siis selgus, et tädi on palju huvitavam tegelane kui ta õetütar. 22-aastasena kolis naine Londonisse, kus ta hakkas Morrigan Crowst raamatu kirjutamist tõsisemalt võtma. (allikad: 1, 2)

"Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on lõbus ja kaootiline fantaasiaromaan tüdrukust, kes pääseb talle ette määratud surmast, põgenedes võlumaailma. Nevermoor on täis imetabaseid ning kentsakaid detaile ja lugu ise ei kulge sugugi etteaimatavaid radu pidi. Ma ei saa öelda, et raamat oleks olnud eriti pingeline, aga põnev oli küll. Kujutlusvõime on Jessica Townsend igatahes korralikult lendu lasknud, tuleb vaid lasta end kaasa kanda. See on hea lasteraamat, aga sobib ka kõigile teistele, kes ihkavad seiklusi imepärases maailmas!

Amie Kaufman & Jay Kristoff  "Illuminae" vaimustas mind nii väga, et võtsin pärast selle lõpetamist kohe käsile järje "Gemina". Mõlemad raamatud õnnestus mul endale krabada raamatuvahetus.ee lehelt.

2575, Hüppejaam Heimdall. Kuigi kapteni tütrena saab Hanna nautida igasuguseid privileege, ei ole ta vaimustuses elust Heimdallis, sest see asub ülejäänud maailmast kaugel. Õnneks on Hannal seltsiks nunnu kavaler, kelle abil saab ta seigelda ka neis jaama osades, kuhu isa teda ei luba. Lisaks teevad elu talutavamaks ained, millega varustab neiut Nik, nooruk pardal tegutsevast kartellist. Ainus Kerenza rünnaku üle elanud kosmoselaev Hypatia on teel Heimdalli poole, kaasas uudised BeiTechi reeturlikkusest. Suurkorporatsioon loodab ikka veel kogu loo kinni mässida ning järgmiseks sammuks on vaigistada Heimdall. Nende õnneks on jaam pidustuste tõttu pooltühi ning hambuni relvastatud löögirühm vallutab selle kiirelt. Hanna ja Nik ei ole nõus oma kodu lihtsalt sissetungijatele loovutama ning alustavad sissisõda. Neil on varuks mitu trumpi, millega BeiTech ei oska arvestada, nagu Niki superhäkkerist nõbu ning parasiidid, mida jaama pardal aretatakse.

"Gemina" ei meeldinud mulle pooltki nii palju kui "Illuminae". Mõlemad raamatud järgisid väga sarnast ülesehitust - on kosmoselaev/-jaam, on tüdruk ja poiss, ebatõenäoline paar, on ründav BeiTech, on teistlaadi oht, mis jaamas sees ähvardab. Kuigi uudsuse võlu oli puudu, siis dokumentide formaat oli ikka sama äge. Eelmisest osast tuttavatele sõnumivahetustele, kaameravõtete tõlgendustele ja muule, on lisatud ka uusi faile. Mulle meeldisid väga Hanna joonistused ja skeem, mis näitasid, kuidas BeiTechi tiimi liikmeid elimineeriti.

Lool endal ei olnud ka midagi viga. Kosmosejaama kaaperdamine ning järgnenud sissisõda olid väga pingelised. Põnevust lisasid muidugi veel juurde järelvalveta jäänud parasiidid. Kõik see jäi aga varju, sest ma ei sallinud üldse, kuidas Nik ja Hanna sõnumite vahendusel lõõpisid. Nende ümber oli palju surma, aga vestlus jätkus täpselt samal toonil nagu see oli enne laeva vallutamist. Kuskil ei saanud aimu, et nad leinaks või et parasjagu on käsil meeleheitlik võitlus oma kodu pärast.

See raamatu naljaviskav toon kuidagi ei istunud mulle. Lisaks Niki ja Hanna mänglevatele vestlustele, tögavad üksteist ka Nik ja nõbu Ella. Isik, kes kaamerapilti tõlgendab, teeb seda ka väga mahlaka sõnavaraga. Lisaks ajab muigama arvutiviirus, mis iga helifaili pulgakommi-laulu vastu vahetas.

"Gemina" sisaldab samuti teismeliste armulugu. Mind tegelikult ei vaimustanud, kuidas peategelastest paar sai ning äkitselt ei saanud nad üksteiseta elada. Jah, ühised läbielamised lähendavad, aga mulle ei tundunud see toimiva suhtena. Miks ei võiks lugu olla hoopis parimatest sõpradest või kasvõi lihtsalt lähedastest nõbudest kes oma kodu päästavad? Piilusin juba, et kolmandas osas on jälle kaks uut peategelast, uus poiss ja uus tüdruk, nii et võib eeldada kolmandat paari. Eks näis, mis sellest arvan. Kindlasti loen, aga millal raamat kätte satub, seda ei oska ma öelda.

"Gemina" on järg kosmosesõjale, mis algas raamatus "Illuminae". Kaks teismelist peavad sissisõda sõdalastega, kes nende koduks oleva kosmoselaeva on vallutanud. Lugu on põnev, aga mulle olid vastumeelt armulugu ja läbiv tögav-naljatav toon. Dokumentidest koosnev formaat pakkus aga sama ägedat viisi jutu edasi andmiseks, nii et soovitan muidugi ikka!

Vahel ikka kiikan raamatuvahetus.ee lehele, et näha, kas mõni minus huvi äratav raamat on pakkumisele tulnud. Viimane kord vedaski ja krabasin endale Amie Kaufman & Jay Kristoff "Illuminae" ja lisaks veel selle järje.

2575, planeet Kerenza IV, kosmoselaevad Alexander ja Hypatia. Kady on just oma peika Ezra maha jätnud, kui BeiTech korporatsioon nende koduplaneeti ründab. Noortel õnnestub põgenevale laevastikule evakueeruda, kuid nad saadetakse erinevatele alustele. Vaenlaste sõjalaev Lincoln on neil kannul. Ka pardal on probleemid, kuna kaitsevõime on ainult Alexanderil, kuid laeva AI süsteem on viga saanud ning tundub, et ta on segaseks läinud. Laevastikku kuuluval Copernicusel levib aga õhu kaudu viirus, mis suletud keskkonnas kiirelt muteerub. Keegi ei ole päris kindel, kuidas tegutseda ning inimesi hoitakse teadmatuses. Kady paneb mängu oma häkkimisoskused, et selgitada välja, mis õieti toimub. Tal on selleks hädasti vaja Alexandri pardal oleva Ezra abi.

Sotsiaalmeedias on seda teost päris palju kiidetud ning mu ootused olid seega kõrgeks kruditud. Raamat üllatas aga nii positiivselt, et lausa ületas neid. Kosmoseooperid ei ole mu esimene valik, aga vahel ikka mõni soovituste tõttu kätte satub ja vaikselt hakkan neid juba täitsa nautima. Kogu see uus tehnoloogia ja teaduslikud teooriad, mis varem eemale tõukasid, on täitsa paeluvaks muutunud. Peale "Illuminae" lugemist vaatan juba veel julgemalt kosmoselugude poole. Kõik soovitused on oodatud!

Eriliseks teeb selle raamatu kahtlemata tema ebatavaline formaat - lugu antakse edasi igasuguste dokumentide, sõnumite vahetuste, graafika kaudu. Seega ei ole "Illuminae" just kõige lihtsam lugemine, vaid tuleb lugu pusletükkidena kokku panna ning ise tühimikud täita. Minu jaoks see raskust ei valmistanud ning nautisin kogu protsessi väga. Eriti mõjus mulle, kuidas ühe laeva hukkumist tähistas mitu lehekülge hukkunute nimekirju.

Mulle meeldis väga ka lugu ise. Kuidas dokumentide abil sai jälgida, kuidas tegelased ise laeval toimuvat lahti muukisid. Kuidas korraga tuli mitmel rindel võidelda. Kuidas selle kõige keskel oli veel teismeliste armastuslugu. Raske oli käest panna, mistõttu sai raamat juba kahe päevaga loetud. Lõppes see ka veel eriti põneval noodil, nii et olin väga rõõmus, kuna saan kohe järje käsile võtta.

Amie Kaufman ja Jay Kristoff on austraalia kirjanikud. Kaufmani debüütromaan "These Broken Stars" on kirjutatud koos Meagan Spooneriga. See ilmus 2013. aastal ning sai kohe New York Times'i bestselleriks. Kristoffi debüütromaan Jaapani-hõnguline aurupunk "Stormdancer" ilmus 2012. aastal. Jay ja Amie kohtusid Melbourne'is, kui naisel oli vaja abi USA maksuvormidega. Ühest kohtumisest sai mitu ja varsti viskasid nad juba mõtteid, millest koos kirjutada. Autorid teadsid kohe, et tahavad teha midagi teistsugust ning panna loo kokku e-mailidest, aga said peagi aru, et ei pea vaid sellega piirduma. Süžee ja formaat sündisid käsikäes. Kaufman ja Kristoff hakkasid raamatut koostama oma lõbuks, teadmata, kas mõni kirjastus sellises formaadis teose üldse vastu võtaks, kuid Random House ostis "Illuminae" õigused vaid 130-leheküljelise näidise ajel. Põhiline koostöö käis pubis, kus arutati, kuhu lugu järgmise 100 leheküljega võiks suunduda ning pandi paika, kes millest kirjutab. Kady ja Ezra vahelised sõnumivahetused kirjutasid nad reaalajas omavahel vesteldes, ilma ettevalmistuseta. Ajajoone paika panemiseks kulus üks terve päev kalkulaatori ja arvutustabeliga, muidugi toimus seegi pubis. Paljud tegelased on nime saanud autorite sõprade, lemmikmuusikute, -telesaadete jne järgi. (allikad: 1, 2, 3, 4, 5, 6).

"Illuminae" räägib endisest paarikesest, kelle lahkuminekupäeval puhkeb kahe hiigelkorporatsiooni vahel kosmosesõda. Raamatu teeb eriliseks see, et lugu antakse edasi erinevate dokumentide kaudu. Mulle meeldis väga see formaat, mis sundis ridade vahelt lugema ja aktiivselt kaasa mõtlema. Lugu ise haaras ka kaasa, kuna korraga toimus nii palju. Soovitan lugeda ka siis, kui kosmoselood ei ole su lemmikud!