XXXVII ehk Islandi viimane surmamõistetu

11:42


Hannah Kent on austraalia kirjanik ning tema debüütromaan "Matmisriitused" on aastatepikkusel uurimistööl põhinev tõlgendus 19. sajandi alguses Islandil aset leidnud roimast ning sellele järgnenud viimasest saarel toimunud hukkamisest. 

1828-1830, Põhja-Island. Ööl vastu 14. märtsi põleb maha Illugastadiri-nimeline talu ning rusude vahelt leitakse kahe mehe surnukehad. Nad on mõrvatud. Peagi vahistatakse kolm kahtlusalust, kes kiirelt süüdi mõistetakse ning kaks naist ja üks mees jäävad surmaotsuse täideviimist ootama. Selles piirkonnas puudub kinnipidamisasutus ning vange majutatakse piirkonnaametnike kodudes. Teistest vanem Agnes Magnúsdóttir paigutatakse Kornsá tallu. Pererahvas ei suhtu sellisesse korraldusse muidugi kuigi hästi, kuid lisa paar töökäsi kulub suvel ära. Agnese vaimseks eestkostjaks valitud abiõpetaja Tóti püüab saada naist pattu kahetsema, et ta hinge päästa. Mees on siiralt huvitatud vangi minevikust ning tasapisi usaldab Agnes talle oma loo. 


Võrdlesin raamatut pidevalt kahe eelmisel aastal loetud romaaniga: Margeret Atwood "Alias Grace" ja Graeme Macrae Burnet "Tema verine sepitsus". Olgu tegevuspaigaks Kanada, Šotimaa või Island, kõigi nende tegevus toimub 19. sajandil ning vaatluse all on üksikus maakohas toimunud mõrvad. Eriti sarnanes "Matmisriitused" Atwoodi romaaniga, sest mõlema raamatu aluseks on reaalselt toimunud sündmused ning peategelaseks on süüdimõistetud naine, kes noorele mehele oma keerulisest minevikust pajatab. Teosed erinesid aga peategelaste saatuste poolest. Kusjuures, mõlema puhul on naismõrvarid tuntud ning neist on ka varem kirjutatud, kuid kajastused ei klapi omavahel. Atwood ja Kent on võtnud oma õlgadele koorma see sasipundar lahti harutada ja oma arvamus romaani kujul esitada. 

Minu jaoks jäi Kenti romaanist midagi puudu. Kindlasti on oma roll sellel, et olin varem lugenud ohtralt positiivseid arvamusi ning seega olid ootused kõrged. Kuigi lugesin raamatu ühe päeva jooksul läbi, ei ärganud tegelased ellu ega tekitanud mingeid tundeid. Agnese vaikne kannatamine ei tekitanud minus usaldust. Arvan, et ta jäi kaugeks, sest ma lihtsalt ei ole niisugust elu kogenud: ei ole pidanud talutöid tegema, näljas ja külmas elama ega ammugi mitte surmaotsuse täideviimist ootama. Kõige tõelisemana mõjusid naise mõtted, kui ta soovis, et keegi talus ta elu juba lõpetaks. Lisaks, võrreldes Atwoodi ja Burneti teostega on kuritegu, mida "Matmisriitused" kajastab ise ilmetum, sest üsna kähku on selge, mis juhtus ja kuidas juhtus. Seega põnevust ei maksa siit raamatust otsida. 

Raamatul oli väga iseäralik atmosfäär täis ängi, külma, pimedust ja nälga. Kitsuke hämar tuba turbahütis kangastus küll silme ette. Arvan, et sellest loost saaks väga pitoreskse filmi. Väidetavalt hakatakse seda Hollywoodis peagi filmima, peaosas Jennifer Lawrence. (allikas

Hannah Kent on austraalia kirjanik. Tema debüütromaani lugu algab ajast, kui naine oli veel 17-aastane vahetusõpilane Islandi põhjarannikul kalurikülas. Tal oli raske harjuda vähese päevavalgusega talveajal. Ta nägi huvitavat maastikku ning küsis oma host-perelt, kas seal on midagi erilist toimunud ning nad ütlesid, et seal toimus Islandi viimane hukkamine. Hannah'it intrigeeris see lugu väga ning Agnes hakkas teda väga huvitama. Kümme aastat hiljem pärast tohutut uurimistööd on romaan valmis. (allikad: 1, 2)


Pidin taas nentima, et kuuldes raamatust vaid kiitvaid arvamusi, ootan midagi erakordset ning pean pettuma. "Matmisriitused" oli kahtlemata hea romaan, mis maalib hea pildi 19. sajandi Islandi taluelust ning ei lase unustusehõlma vajuda naist nimega Agnes Magnúsdóttir. Ent minu jaoks jäi teosest midagi puudu. Kogu see külmus, mida raamat õhkas, ei lasknud soojadel tunnetel tekkida. Võrdlesin teost tahes-tahtmata kahe eelmisel aastal loetud romaaniga, milles kajastatud roimad olid kurioossemad. "Matmisriitused" üllatab oma tumeda atmosfääriga. See ei ole raamat neile, kes armastavad helgeid lugusid ja õnnelikke lõppe! Ole valmis süngeks, kuid samas paeluvaks Islandiks, täis ängi ja surma. Soovitan tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud romaanide austajatele ning neile, kes soovivad lugeda ühe ammu elanud naise kurvast saatusest!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. This comment has been removed by a blog administrator.

    ReplyDelete

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide