Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.

1997, Boston. 31-aastane Casey elab venna sõbra eelidandamiskuuris (mis iganes see ka ei oleks) ja tuleb ettekandjana mitme vahetusega tööd rabades vaevu ots-otsaga kokku, kuna supleb kõriauguni võlgades. Tema unistuseks on lõpetada ja avaldada romaan, mille kallal naine on viimased kuus aastat nokitsenud. See ei edene, kuna ta elab raskelt üle ema ootamatut surma ning ahastust lisab järsu lõpu saanud ereda leegiga põlenud afäär. Inspiratsioon saabub, kui Casey kohtub Silase ning Oscariga. Üks meestest paneb ta südame kiiremini põksuma, teine pakub turvatunnet.

"Kirjanikud ja armastajad" algab masendavalt. Esimesed 100 lehte jätavad armastusest kättesaamatu mulje. Kõike varjutab südamevalu, leina ja võlgade loor. Sõbrad kaugenevad, silmarõõmud valmistavad pettumuse. Kuskil mälusopis virvendavad noorus ja põnevad ajad, seiklused eri maailma nurkades, palju potentsiaali, aga nüüd on paigal tammumine ja aja raiskamine. Pealkirjast on puudu see, millega peategelane lehtedel kõige rohkem kokku puutub - ettekandjaamet. Kuna ma ei ole teeninduses töötanud, siis pakkusid detailsed tööpäeva kirjeldused huvi. Caseyga oli aga raske samastuda, sest tal on korraga nii palju probleeme - surnud ema, lörris suhted isaga, võlad ülikoolist ja krediitkaartidelt, kopitushaisuga kuuris elamine, kurnavad tööpäevad, tervisemured, pidetu olek kahe peika vahel.

Ometi olin ma kaks päeva hiljem romaani lõpetades sellest vaimustuses. Lugu kulges märkamatult tõusvas joones, alustades sügavalt august ja lõpetades mäeharjal. Kuskil keskel hakkas toimuv märksa rohkem korda minema. Tekkisid momendid, kus ma ennast ära tundsin, sain julgustust valima seniproovimata radu, püüdma unistusi, olema valmis kannapöördeks. Magusad uued algused ja suured-väikesed võidud jätsid raamatut sulgedes mõnusa maigu suhu. Lõpp oli muinasjutuline, amerika unistus, aga mõjus väljateenitult. Kindlasti mängis ülevate emotsioonide puhul rolli, et ma ei olnud varasemalt teosest midagi kuulnud ega piilunud ka kirjeldust tagakaanel, nii et kõik oli puhas avastamisrõõm.

Lõpetuseks paar sõna tõlkest, mis oli paras ameerika mäed, pakkudes vahepeal nauditavaid lauseid ja rikkalikku sõnavara ning seejärel julmalt kohatut otsetõlget. Näiteks sain aru, miks kohvikus tulist teed telliti, sest kuu aega tagasi astusin USAs selle orgi otsa, et tellisin täpsustamata lihtsalt teed ja sain jäätee. Tahtsin siin tegelikult parema näite tuua, aga muidugi ei kirjutanud ma seda üles ja unustasin ära. 

Andrea Abreu "Pilveteki all" jutustab kahe tüdruku suvest teismeea piiril, sirgumisest viletsuses vulkaani varjus. Trude valis selle raamatuklubi raamatuks, mis mulle meeldis, sest olin õhinaga valmis lugema, mida Tenerifel on pakkuda, ent enne teose kallale asumist oli juba kuulda kaasklubiliste kriitikat.

21. sajandi algus, Tenerife ääremaa. Tenerife põhjakülge katab alatasa pilvekiht, mis iseloomustab sealseid asulaid. Ühes mäeveeru külakeses elavad kaks kümneaastast tüdrukut, kes pea kõik päevad koos veedavad. Vanemad käivad ehitamas või koristamas turistide villasid või on sootuks manalateed läinud, nii et neile jäävad seltsiks vaid vanaemad ja külakoerad ja suur igavus. Tüdrukud kolavad suvi otsa ringi, mängivad barbidega seebikaid läbi, söövad vähe ja kakavad palju ning avastavad seksuaalsust.

"Pilveteki all" tekitab pealkirjaga kujutluse millestki soojast ja pehmest, tiba romantilisest, aga reaalsus on hubasusest kaugel, sombune ja rusuv. Mäeveerel pilve varjus avaneb räpane pilt, mida maalitakse äärmiselt järskudes toonides. Raamatus ei ole ühtki peatükki, kus ei mainita sitta või äärmisel juhul okset. Kaka näib olevat kümneaastastele tüdrukutele täielik obsessioon. Ei oskagi öelda, kas see on kultuuriline eripära või ainult sellele romaanile omane. 

Tenerife töölisklassi võsukeste lapsepõlv tekitas võõristust. Tüdrukute toimetuste, kinnisideede ja hõõrutamise kohta ei ütleks süütud ja muretud mängud. Samas kumas mingit kummalist äratundmist - kuidas sõbrannad õhtuti üksteist edasi-tagasi koju saatsid, barbid, beebibjörnid ja mp3-mängijad, messenger ja võhivõõrastega jututoas tšättimine. Püüdsin algusest peale paika panna, mis aastal raamatu tegevus toimub ja kui panin tähele, et kirjaniku sünniaasta klapib minu omaga, siis tõdesin, et tegu oli vast generatsiooniülese nostalgiaga. Kahjuks sellest ei piisanud, et saada ühele lainele veidrate stseenidega, mille peale ei oskagi midagi öelda. See-eest meeldis mulle väga, kuidas peatükid on saanud intrigeerivad pealkirjad järgnevast tekstist pärinevate lausejupikeste näol, näiteks "Väike Jeesus Kristuse nägu" või "Las puudutan sind nii, nagu veel keegi pole teind". Katkete ootamine-otsimine ei lasknud raamatut käest panna.

Mind jäi painama, kui palju on Andrea Abreu pannud debüütromaani oma lapsepõlve. Kindlasti on seda tunda küla kirjeldustes. Eesmärk maailmapilti avardada sai täidetud, kuna paljastus elu Tenerifel, mida turistid ei näe - omapäi sirguma sunnitud lapsed, äraolevad vanemad, kes on ametis saare külastajatele majade ehitamise ja nende järelt koristamisega, ranged vanaemad, napp mängukaaslaste valik, mürgised suhted. Kõik see jätab suhu kurbliku maigu. Ma ei saa öelda, et raamat mulle meeldis, aga ta on väärt rohkem kui 1 tärn. Sellised lood süstivad tänulikkust oma elu suhtes.

Cape Haven, California/Copper Falls, Montana. Ammuse tragöödia jäljed ulatuvad ühes väikeses rannikulinnas kaugele. Kõige sügavamalt tunneb neid politseiülem Walk, kes pole kunagi rahu teinud ei sündmuse ega oma rolliga selles. Järellainetus puudutab ka 13-aastast Duchessi, tüdrukut, õieti naist, kelle elu on varakult vorminud iseseisvaks ja -päiseks, karmiks ja sõnakaks, nii et ta samastub end metsikute lindpriidega. Ta on oma vennale ema eest, kuna nende lihane vanem kipub oma maailma kaduma. Saatus pole nende piinamist veel lõpetanud. Walki lauale potsatab tema esimene mõrvajuhtum koos lahendusega, aga mees ei usu seda ning hakkab omal käel tõde välja selgitama.

Ma ei taha detailidesse laskuda, et mitte kuidagi rikkuda emotsioone, mis tekivad omal käel seda lugu avastades. Romaan kulgeb aeglaselt, on kuritegu ja saladused, aga hoogsat krimisüžeed ei tasu otsida. Musta ja valge asemel võimutsevad hallid toonid. Fookus on tegelaste läbielamistel, kui elu neid siia-sinna solgutab, ent sisseelamine võtab aega. Ei olnud lihtne sina peale saada karmi tüdrukuga, kes vannub, näitab keskmist sõrme ja lubab päid maha raiuda, ega hea hingega politseinikuga, kuna meie elukogemused on niivõrd erinevad. Märkamatult poevad nad aga sügavale naha alla, sest järgmine hetk juba lahistasin nutta ning lõpuks valutas süda absoluutselt iga tegelase pärast. 

"Me algame lõpust" põimib kokku hulgi traagikat, viltuvedamist ja õnnetuid juhuseid, aga ka armastuse tohutu väe ja üürikesed õnnehetked. Raamatu keerud-käänud jäävad kauaks pitsitama, eriti see kui heast tahtest sooritatul on võimalikest kõige hullem tagajärg. Oi, kui palju segadust suudavad külvata väikesed tulihingelised tüdrukud ja ähmis poisid. Kui tavaliselt naudin, kuidas loo lõpus kõik niidid kokku jooksevad, siis selle puhul panid need ahastama ja tahtsin, et kõik ei oleks nii läbi põimunud. Lisaks tundsin end rumalana, et üht suurt saladust läbi ei hammustanud, sest vihjed olid nina all igal jumala leheküljel. Valatud pisarate kogusest hoolimata jääb valitsema siiski lootusrikas tunne, sest tegelased ei lase end saatusel maha murda ja on ligimeste nimel kõigeks valmis.

Kuna alustasin kujundusest, siis lõpetan ka sellega. Pilkupüüdev esikaas kohe ei haakunud looga - California rannikulinn, ei ühtki hobust. Temani jõuame hiljem. Tagantjärgi hakkab kujundus kõnelema ja ei jää enam vait. Iga kord, kui seda silman, läheb jälle meel härdaks, mõtted vupsavad tüdrukule hobuse seljas ja hetkele, mille ta just läbi elas. Elagu kaaned, mis sisuga niivõrd haakuvad, et hoiavad emotsioone värskena. Väga-väga soovitan seda romaani lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jennifer Lynn Barnes "Pärimismängud" jutustab harilikust neiust, kes ootamatult pärib miljardäri varanduse, samas kui tolle perekonnale jäävad mõned punased krossid ning mõistatusi armastava vanaisa viimane krutski. Mulle nuputamine meeldib, nii et ootasin põnevat lugu.

Tänapäev, Hawthorne House, Texase osariik. Avery on orb, kes unistab haljale oksale jõudmisest ning töötab stipendiumi nimel, mis tagaks kindla ameti - statistiline riskianalüüs. Teismelise tagasihoidlik elu teeb kannapöörde, kui sureb Ühendriikide rikkuselt üheksas isik Tobias Hawthorne ja teda kutsutakse millegipärast võhivõõra inimese testamendi lugemisele. Üllatus-üllatus, rikkur jätab neiule pea kogu oma varanduse klausliga, et too peab jalamaid kolima tema uhkesse häärberisse ning elama seal aasta aega. Hoone pakatab salakäikudest ja -ruumidest ning muuhulgas elavad seal surnud miljardäri järeltulijad, kaks tütart ja neli tütrepoega, kes ihkavad muidugi välja selgitada, miks nende pärandus suvalisele tšikile läks. Vastused võivad peituda mängus, mille vanahärra varakult enne surma üles seadis, jättes nii igale poisile kui ka Averyle vihjega ümbriku. Nash, Grayson, Jameson ja Alexander on sünnist saati tema mõistatusi lahendanud. Tüdruk peab samaaegselt kohanema uue eluga, kus värava taga luuravad paparatsod ning pole välistatud, et keegi tahab teda teise ilma saata.

"Pärimismängud" meenutas, kuidas mõte läks keset igavat koolitundi lendu, luues unelmaid, kus harilikust õpilasest saab üleöö maailma naba, kui ilmub prints valgel hobusel või miljardär, kel pole oma rahaga midagi paremat teha kui see võhivõõrale usaldada. See on selline lugu, kus end pidevalt peategelase kingadesse asetada ja mõelda, mida sina ühes või teises olukorras teeksid. Avery pole suupeale kukkunud ja tuleb imetlusväärselt toime. Eriti põnev oli lugeda Hawthorne'ide residentsis tehtud avastustest ja leitud vihjete tõlgendamisest, aga mitte nii väga paparatsode eest põgenemisest või eliitkooliga kohanemisest. 

Kui kangelanna mulle meeldis, siis ühtki noormeestest ei tutvustatud piisavalt, et mõni oleks sümpaatseks saanud. Pigem sulasid nad kokku, kuna kõigile näis Avery meeldivat, mis ei tundunud siiras emotsioon, kui sind on just miljarditest ilma jäetud. Seega tekitas lisaks mõistatustele ja perekonna saladustele segadust teismeliste poiste käitumine. Ootasin pidevalt, millal keegi neiule noa selga lööb. Pealkiri justkui lubab rivaalitsemist, võidujooksu pärandi peale, aga tegelikult on tume maa, mis üldse ootab üles seatud mängu lõpus. Kuskil pole reeglit, et Avery peaks pärandi hoidmiseks midagi lahendama või et Hawthorne'idel on võimalik oma varandus tagasi võita. Ühesõnaga kõiki kannustab tagant puhtalt uudishimu. Vihjete ja lahenduste tagant koorub üha uusi mõistatusi, kusjuures suur müsteerium ei lahene ka viimasel leheküljel. Kuskile oleks see raamat võinud ikkagi välja jõuda. Hetkel jäi kogu loost segane ja ebaloogiline mulje.

Muide, üsna pärast raamatu lõpetamist jäi ette film "Knives Out" (2019, eesti keeles "Nugade peal"), mille süžee oli ülimalt sarnane - rikas vanapapi jätab perekonna pärandist ilma ja annab selle hoopis kellelegi teisele. Seal ei olnud küll otseselt mõistatusi, vaid lahendamist vajas mõrv. Sääraseid pärandimüsteeriume oleks nagu ennegi ette sattunud, aga ühtki konkreetset hetkel ei meenu.

Lisaks tahaksin kommenteerida, kuidas raamatus jäi silma rohkelt harvaesinevaid tegusõnu, näiteks õppisin, mida tähendab oimama või tupruma. Moodsas noortekas mõjusid need kuidagi kohatult.

Kokkuvõttes on "Pärimismängud" üks suur segadus, kuid pakkus oma mõistatustega siiski mõnusat ajaviidet. Lugemine läks igal juhul ludinal. Eks näis, mis tundeid järgmised raamatud tekitavad, kui peaksin kunagi nendeni jõudma. Kõige põletavam küsimus jäi ju ikkagi lahendamata.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.

OMG! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, mida ma just lugesin. Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru - neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.

Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased. Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) Videviku saaga tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma eisuutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiive kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, "how old are you?", turjakõrgustesks huntideks muutuvad mehed.

Armastus "From Blood and Ash" kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmist saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest goodreadsi auhinna pälvis.

Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu iseenesest on kaasahaarav ja tempokas ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sadasi nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast siukest lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga. Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Tänapäev, Šilute. Ana pidutses sõpradega mahajäetud majas, kuid üks seltkonnast läks kaduma ja neiu mälestused õhtust on hägusad. Peol oli nii alkot kui ka narkot ning ettevõtmise muutis eriti põnevaks see, et hoone asus üleujutuste piirkonnas, olles teedest ära lõiganud, sest nagu Eestis on Leeduski viies aastaaeg, kui lumesulamisvesi jõed üle kallaste paisutab. Ana oli viimane, kes Demantėt nägi. Nad läksid süstadega sõitma ja hiljem leiti vaid üks neist. Ülejäänud kamp ei tea, et Ana on see sama Anika, keda nad eesotsas Demantėga lapsepõlves kiusasid.

"Süngete vete vaimud" räägib saatusliku peo järelkajast, Ana püüdlusest õhtut meenutada ning esile kerkivatest lapsepõlvemälestustest. Kius ja pinged perekonnas tekitavad tüdrukul meeleheitliku soovi alustada uuesti, olla keegi teine. Romaan näitab, mis juhtub, kui see soov saab reaalsuseks. Anal kuulub enese leidmise juurde nime vahetamine ja totaalne muutumine, nii et kui ta kunagisse kodulinna naaseb, ei tunne teda keegi ära ning ta saab oma kunagiste kiusajate sekka sulanduda. Neiul on selge, kuidas käituda, et olla "lahe", aga kas see teeb õnnelikuks?

Õelad väikesed tüdrukud meenutasid muidugi Atwoodi "Kassisilma", mida hiljuti lugesin. Mulle ei meeldinud "Süngete vete vaimude" juures, kui must-valge pilt maaliti loo antagonistist Deimantėst. Näiteks armukese oleksin raamatust välja jätnud.

Müsteeriumi võtab kokku küsimus tagakaanel: "Mis tegelikult selle öö sündmuste taga on – seletamatud müstilised jõud, narkootikumid või kättemaks?". Mind üllatas, kui palju saladusi niivõrd õhukesse noortekasse mahtus. Esiteks muidugi Ana, kes oma identiteeti varjab, aga kui neiule kildhaaval peoõhtu sündmused meenuma hakkavad, kaasneb igaühega midagi ootamatut. Lootsin algusest peale, et kõikidel variantel on loos roll, kuigi miski tekstis ei vihja üleloomulikele jõududele. Seda, kas nad tulevad mängu või mitte, ma muidugi ei reeda. Raamatu lõpp on igatahes selline, et tekkis tahtmine uuesti algusest alustada. Ma päris seda siiski ei teinud, aga mõne kohani lappasin küll tagasi ja lugesin üle.

Lisaks tahan mainida, et Leedu nimed andsid loole huvitava varjundi. Muidu võiks tegevus vabalt Eestis kuskil Soomaa kandis toimuda.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!