XVIII ehk kuhu kaovad ilusad tüdrukud

18:08


Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest! 

Karin Slaughter "Ilusad tüdrukud" on mul lugemist õige pikalt oodanud. Vahepeal olin vist põnevikest küllastuse saanud, aga nüüd tundus paras aeg see teos ette võtta. NB! Kõik spoilerid on kirjutatud valges kirjas. Kui tahad lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks!

2011, Athens ja Atlanta, Georgia osariik. Elasid kord kolm ilusat õde Julia, Lydia ja Claire. Oma esimesel ülikooliaastal läks Julia, vanim neist, ainsagi jäljeta kaduma ning teadmatus rebis perekonna lõhki. Vähe sellest, et vanemad lahku läksid ja mõned aastad hiljem isa, kes tütre otsimist iial ei jätnud, süstal veenis, leiti, ka alles jäänud õed lõpetasid suhtluse. Narkootikumide küüsis Lydia töötas end üksi üles, samal ajal kui Claire nautis elu miljonärist arhitektiga. Julia kadumisest on möödunud 20 aastat, kui Claire'i abikaasa mõrv ta uuesti Lydiaga kokku viib ning hakkab veerema pall, mis võib viimaks viia vana loo lahenduseni.

Ilusatest kaduma läinud tüdrukutest kirjutatakse palju raamatuid. Olen sellist temaatikat varemgi lugenud ja riiulis ootab lugemisjärgegi vähemalt üks taoline - Tina Frennstedt "Kadunud tüdrukud". Sisukirjelduse järgi pole raske arvata, mis neist neidudest saada võis. Selles osas "Ilusad tüdrukud" midagi rabavat pakkuda ei suutnud. Ootamatu loopööre on seal sellegipoolest, mis mulle täitsa meeldis. Sellest, et kõige taga Paul on, sain kohe aru, aga et mees elus on, ei osanud ma üldse kahtlustada. Pärast seda hakkas lugu küll kiiresti oma võlu kaotama, sest läks lihtsalt niivõrd rõvedaks ja tagatipuks hakkas end kordama. Piinamine ja tapmine ja selle filmimine - kõike seda on raamatutest ja filmidest varem läbi käinud, aga Slaughter kirjeldas seda ikka mõnuga, lastes tegelastel ühte ja sama videot korduvalt vaadata. Ma ei tea, kas kujutlusvõimet nappis piinajatel või kirjanikul, aga need kirjeldused hakkasid väga korduma ja see viskas eriti üle ning hakkas vastu. Ikka elektripiits ja kõrvetatud X ja lõhki rebitud rinnad jne. No milleks, no ma ei tea, kas nii ilgeid asju on vaja kirja panna. Varasemalt loetud raamatutest kirgastub rõvedaimana Victoria Bergmani triloogia, kus oli ka ohtralt jõhkrat vägivalda, aga seal ei kedratud neid samu kirjeldusi üha uuesti ja uuesti üle.

Mul on tegelikult tunne, et mingi osa raamatust läks minust mööda või jäi midagi olulist kahe silma vahele, sest oli nii palju kohti, mis tekitasid minus mõtte, et ma ei saa aru, mis toimub, miks toimub või kuidas olukord nii kaugele on jõudnud. Ka raamatusse sisse elamine läks vaevaliselt, kuigi tegevus läks kohe algusest hoogsalt käima ja mõrva ning rööviga oli nagu põnevust ka. Ma ei mõistnud aga juba seda, miks Claire otsustas üksipäini tegutsema asuda. Üldse oli mõlema õega raske suhestuda, sest nende käitumine oli risti vastupidi minu loogikale. Ainuke asi, milles üksmeelel olime, oli see, et Deed on vaja kaitsta. Muidu tundsin end nagu õudusfilmi vaadates, kus tegelased teevad aina hullemaid otsuseid, mis kuidagi loogilised pole, aga vaatajana ei saa ma midagi muuta, ainult omaette hambaid krigistada. Ma saan aru, et õdedel oli Julia kadumisega seoses halvad kogemused politseiuurijaga, aga ma ei mõistnud, miks laienes see antipaatia ka FBI-le. Miks nad ei tahtnud oma avastusi kellegagi jagada??? Lõpus tuli neil hiilgav mõte info väga laialt levima saata, et keegi seda kinni ei saaks mätsida. Kas seda kuidagi varem ei oleks andnud teha??? Selles raamatus oli nii palju mõtetuid segadust tekitavaid detaile, mis loole midagi juurde ei andnud, nagu Claire'i ja Fred Nolani vestlus, kus mõlemad käisid nagu kassid ümber palava pudru. Nii palju oli hetki, kus tahtsin tegelastele käratada, et nad ometi asjast räägiks.

Teost saab ehk võtta meeldetuletusena, et kunagi ei või teada, millega su avaliku elu tegelased või isegi su kõrval olevad inimesed salaja tegeleda võivad. Ma parema meelega elan siiski oma roosad prillid ees edasi.

Karin Slaughter on 1971. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema debüütromaan ilmus 2001. aastal. Naise raamatutes on nii palju vägivalda, sest ta tahab seda näidata sellisena, nagu see on, et avaldada lugejatele emotsionaalselt mõju, anda edasi, milline on mõju ohvritele. Pikka aega ei rääkinud naised neist teemadest üldse. Kirjanik on tuntud oma krimisarjade poolest, aga "Ilusad tüdrukud" on kõrvalepõige, eraldiseisev romaan. See on esimene tema raamat, mis kõneleb kuriteost ohvrite vaatenurgast, mitte seda lahendavate politsenike kaudu. (allikad: 1, 23)

"Ilusad tüdrukud" on lugu kahest õest, kes ei ole aastakümneid suhelnud, kuid asjaolud viivad nad kokku ning annavad lootust lahendada 20 aastat vana mõistatus - nende vanema õe kadumisjuhtum. Selles põnevikus koorub välja väga palju rõvedaid detaile. Üldmulje oli küll põnev ja üks üllatav loopööre mulle täitsa meeldis, sest ei osanud seda sugugi ette näha, aga kogu see jõhkrus, mis aina kordus, hakkas vastu. Lisaks tekitasid frustratsiooni tegelaste kummalised otsused ja segased detailid. Soovitan, kui sulle meeldivad õudsemat sorti põnevikud või otsid raamatut, mis näitab, kui koledad inimesed meie kõigi keskel varjatult võivad elada!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide