1950/1983/2012, Reykjavik/Akureyri, Island. Helgi armastab väga klassikalisi krimiromaane ja politseiuurijaks pürgimine viis ta Suurbritanniasse kriminoloogiat õppima. Magistrikraadist lahutab teda vaid lõputöö. Nooruk naaseb kodumaale, et lahata üksikasjalikult, kuidas ligi 30 aastat tagasi lahendati juhtum vanas tuberkuloosisanatooriumis Islandi põhjaosas. Esmalt suri ülemõde, seejärel sooritas peaarst pealtnäha enesetapu. Helgi küsitleb ammuse juhtumiga seotuid, valmistub täiskohaga tööle hakkama ja varjab eraelus luuravat tumedat saladust.

On vana sanatoorium ja eraldatus. On verine mõrv. On piiratud hulk kahtlusaluseid. On puntras eraeluga peategelane. Teoses justkui oleks kõik olemas, aga see ei suutnud kuidagi kaasa tõmmata. Ragnar Jónasson ei pannud mind selles raamatus tegelastele kaasa elama. Kõik jäid kuidagi kaugeks ja võõraks. Lugu venis, sest päris sündmuste asemel on palju vestluste kaudu meenutamist. Sanatoorium ei kerki silme ette, kõhedust ei tule. Nii algse juhtumi luukeresid kui ka koduseid paljastusi hoitakse kiivalt tagasi, kuni need ei paku enam huvi. Isegi süüdlane tundus lõpuks ebaoluline. Lugemas hoidis teine vaatenurk Hulda loole. Seetõttu ja kuna lõpp jäi kuristiku kohale rippuma, olen valmis Helgi tegemistest edasi lugema.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

"Lõpmatus papüürusroos" pakkus vapustavat lugemiselamust. Selles sõnade aardekirstus, nagu autor lõppsõnas hellitavalt raamatuid nimetab, peitub hulganisti põnevaid mõtisklusi raamatute olemuse, lugemise ja lugude jutustamise teemadel, infokilde sõnade päritolust, seiku ajaloost põimituna autori vaadete ning kogemustega, tsitaate kirjandusklassikast koos meistriteoste ümberjutustustega. Tagatipuks on see kõik äärmiselt kaunilt kirja pandud ja tõlgitud. Ma ei ole suur raamatutesse märkmete tegija, aga juba esimesed leheküljed panid pliiatsit haarama, et lemmikuid sõnakõlkse ning mõtteteri alla joonida. Mõnel lehel oleks marjaks ära kulunud lai maalripintsel, sest tahtsin kõik üle võõbata. Ilmselt seetõttu langes lugemistempo kohati teokiirusele - 10 lehte tunnis.

Episoodid Irene enda elust ei lase raamatul muutuda kuivaks ajaloo heietamiseks, vaid lisavad samastumishetki. Tema kirg suurkujudest rääkimisel haarab kaasa. Iseäranis paeluvaks muutusid antiikfilosoofid esiotsas Sokratesega, kes kogu kirjakunsti taunis kui oma peaga mõtlemise surma. Kõrvale toob Vallejo Google'i efekti - meie peast leiab teadmiste asemel info, kust teadmisi leida. Viis aastat hiljem on meil tehisaru ja piisab ainult küsimisest. Minu peas siiski veel täitsa tühjus ei valitse, sest kui juttu tuli erinevatest kirjandusteostest, tabasin tihti enne pealkirja mainimist, millest on jutt, või siis vastupidi, pealkirja mainimisel, kuhu Vallejo sellega tüürib. Viidete hulk muudab raamatu elavamaks, ent kohati pani kirjandusõpetajalik lähenemine - komme teose sisu laiali laotada - nina krimpsutama.

Kui algus oli eriti vaimustav, siis keskel hakkasid mõtted korduma. "Lõpmatus papüürusroos" ei liigu kronoloogiliselt nagu tüüpiline ajalooraamat, vaid hüppab teemade kaupa, mis tingibki tagasitulekud ja kordamised. Ikka ja jälle pöördume Aleksandria või Vana-Rooma juurde. Raamat ongi mõtteliselt nende kahe vahel pooleks jagatud, ehitades seoseid esmalt ühe, hiljem teise ümber. Kuigi kaanelt võib lugeda "raamatute leiutamine antiikmaailmas", siis leiutamise asemel jääb kajama raamatute säilimine ja säilitamine. Nad on haprad, upuvad, põlevad. Iga teos, mis tuhandete aastate tagusest ajast meieni on jõudnud, on väikene ime. 

"Sel ajal, kui sina neid ridu loed, põleb kusagil maailmas mõni raamatukogu. Mõni kirjastaja hävitab just sel hetkel müümata jäänud varusid, et neist uuesti tselluloosimass tehtaks. Mitte just kaugel sinust jääb mõni väärtuslik kollektsioon üleujutuse kaugus vee alla. Mitmed inimesed toimetavad päritud raamatukogu mõnda lähedal asuvasse konteinerisse. Sinu ümber on terve armee putukaid, kes teevad oma lõugadega paberist tunneleid, et saaksid paigutada oma vastsed tillukestest labürintidest koosneva universumi lõpututele riiulitele. Keegi on andmas korraldust rookida välja teosed, mis on võimule ebameeldivad. Hävitav laastamistöö on praegu toimumas mõnel ebastabiilsel territooriumil. Keegi nimetab mõnda raamatut ebamoraalseks või pühaduseteotuseks ja heidab selle tulle."

Muide, paberit mainitakse alles 427. leheküljel. Eelnevatel lehtedel on peategelaseks meile võõrad papüüruserullid, kus pole peatükke, lõike, kirjavahemärke ega tühikuidki sõnade vahel, sest loetakse valjult, jalg rütmi tatsumas, ning kõrv haarab tähejadast tuttavad sõnad. Kui kunagi oli hääleta lugemine imelik, vahepeal vahiti massiliselt surnud puid omaette hallutsineerides, siis ring hakkab jälle täis saama, sest aina enam pöördutakse ju audioraamatute rüppe. Iceland Noiril oli näiteks kirjanikke, kes ainult otse kuulamisformaati kirjutavadki, mistõttu teksti valju häälega ette lugemine on loomeprotsessi osa, tabamaks lause rütmi, raskesti jutti hääldatavaid sõnu jne.

"Sajandite kuludes olid liikumatud tähedžunglid, kus edasi liiguti higistades, ühes käes matšeete, muutunud korrastatud sõnade aedadeks, kus võis rahulikult ringi jalutada."

Tuues välja tuhat viisi, kuidas raamatud on hävinud või võivad hävida, jääb Irene Vallejo siiski tuleviku suhtes positiivseks, erinevalt paljudest kaasaegsetest, kes pidevalt hirmutavad, kuidas tegu on väljasuremisohus liigiga, mille lühemad-kiiremad vormid üle võtavad. Uued leiutised on need, mis võivad tõenäolisemalt kaduda sama kiirelt kui sündisid, võtame näiteks floppy-kettad. Raamat on ometi tuhandete aastatega tõestanud oma jäävust, nagu ratas või käärid, leiutis, mis on ideaalsuseni lihvitud. 

Ja parim koht maailmas on raamatukogu.

"Oma riiulitel hoiavad nad kõrvuti raamatuid, mis on kirjutatud vaenulikel maadel, sealhulgas omavahel sõdivates riikides. Fotograafia käsiraamatuid ja unenägude seletajaid. Esseesid, mis räägivad mikroobidest või galaktikatest. Kindrali autobiograafia kõrvuti desertööri mälestustega. Optimistlik teos autorilt, keda ei mõisteta, ja sünge teos menukite autorilt. Rändurist kirjaniku märkmed kõrvuti viie köitega, mida vajas paigalistuv kirjanik, et jutustada ülima põhjalikkusega oma ulmadest. Raamat, mis ilmus trükist eile, ja tema kõrval raamat, mis sai valmis kakskümmend sajandit tagasi. Siin ei tunta ajalisi ega geograafilisi piire. Lõppude lõpuks oleme kõik oodatud sisse astuma: võõrad ja kohalikud, prillide, läätsede ja rähmas silmadega inimesed, krunniga mehed ja lipsuga naised. See tundub utoopiana."

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Tänapäev, Texas. Morgani elu on viimased 16 aastat direkteerinud noorelt emaks saamine. Suure pühendumuse viljaks on kena ja nutikas musterteismeline Clara. Pereisa Chris on jõudsalt karjääriredelil roninud, nii et nad saavad elada mugavalt, kuni mees satub autoõnnetusse, mis toob päevavalgele räpased saladused ning lööb ema ja tütre suhtesse kiilu. Clara kuhjatakse üle käskude ja keeldudega, mis paneb teda igal võimalusel põgenema, et veeta aega Milleriga, hiljuti kohatud vanema koolivennaga. Morgan saab oma mure jagada vaid õemehega, kes oli noorpõlves tema silmarõõm.

Jõudsin enne kinos käimist lugeda kaks esimest peatükki ehk tutvuda mõlema põlvkonna esindajatega. Nii jäi kohe silma, kuidas Clara juba algusminutitel risti vastupidi käitus - nimelt otsustas ta raamatulehtedel raudkindlalt, et kopitushais on etem kui autosalong deodorandiga üle lasta, aga ekraanil asus kohe sussutama. Edasi võttis lugu üllatavaid pöördeid, kus draamat jagus täie raha eest, kurbust, nalja ka. Kui taas raamatu kallale asusin, siis jäi erinevusi muidugi rohkem silma, alustades mõlkideta jäänud autost ja lõpetades Clara-Milleri filmiprojekti välja jätmisega.

"Kahetsuse värv" keerleb ümber kellegi armastamise, kes on juba võetud, või siis selle tunde maha surumise. Kumb siis on õige variant - üks suhe rikkuda või enda südant ignoreerida? Nii ema kui ka tütre vaatepunktidest leiab rohkelt leina, süütunnet, viha, meeleheidet ning kirglikkust. Mõlema puhul kehtib igivana tõsiasi, et täie tõe rääkimata jätmisest sünnib rohkem kahju kui kasu. Õnnetus paiskab nende elu kaosesse ja kumbki jääb oma tunnetega üksi. Hooveri viis leinaga tegeleda on aga kaotusvalu kiirelt tabumaiguliseks armuvaluks teisendada. Clara peatükkidest koorub välja sulaselge noortekas esimese armastusega, samas kui Morgan seisab küsimuse ees, mis siis, kui ta oleks nooruspõlves valinud teise kuti.

Kokkuvõttes eelistan siinkohal filmi raamatule. Näitlejad andsid leina sügavamalt edasi ning mitmed seigad olid filmis meeldejäävamalt lahendatud. Eriti meeldis mulle piinlik stseen, kus Morgan peale matust Clarale järgi läheb. Mul on nii kahju, et kõik oranži värviga seonduv filmist välja jäi ning seega selle eestikeelse pealkirja arusaamatuks muudab.

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Kui mõnes minu-sarja raamatus ärkab tegevuspaik omaette tegelasena ellu ja teises mitte, siis Helen Tootsi Los Angelesel on 1000 nägu, kuna seda kujundavad kirevad inimesed. Nõnda ei teki lugedes nimekirja kohtadest, mida tahaks oma silmaga näha. Küll aga kogeb suurlinnas nii mõndagi jagamisväärset alates uberi-juhtide elulugudest kuni kohutavate kohtinguteni. Muheda huumoriga pajatatud lookesed vahelduvad sukeldumisega linna olemusse, olgu selleks Hollywoodi ajalugu või kodutute telklaagri juurpõhjused. Eriti nautisin lisa, kus autor haarab hambu Los Angelese müüdid ja reaalsuse.

Lugesin pool raamatut enne reisi ja pool tagasiteel lennukis. Kukkus hästi välja, sest nii ei tiksunud ummikus LAXi poole venides kuklas Helen Tootsi teravad elamused suurlinna liikluses. Los Angeles on teadagi autokeskne linn ning raamat teeb hästi selgeks, mida see tähendab ja miks nii on. Lisaks ujub autor vastuvoolu ja püüab imetlusväärselt tõestada, et on võimalik ka ilma isikliku sõiduvahendita hakkama saada.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Soovitan näiteks siis, kui tahad Rebecca Yarrose "Neljandale tiivale" jätkuks lugeda veidi realistlikkumast fübromüalgiat põdevast peategelasest, sest haigusega elamise osa oli vaieldamatult raamatu tugevaim külg!

Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Tänapäev, West Dartford, USA. Hen ehk Henrietta ning tema abikaasa Lloyd kolivad uude linna, kus nad kedagi ei tea. Põhiliselt elavad ümbruskonnas lastega pered, erandiks vaid paar nende naabermajas. Mira ja Matthew kutsuvad nad külla, et lähemalt tutvuda. Õhtusöök kulgeb toredalt, kuigi ei tundu, et neist suured sõbrad saavad, aga majas ringkäiku tehes märkab Hen midagi, mis veenab teda, et tema naaber on mõrvar. Kinnisideed on varemgi naist kimbutanud, kuid ravimid peaks tema bipolaarset häiret kontrolli all hoidma. Mis sa ikka ette võtad, kui kahtlustad oma naabrit mõrvas? Lähed politseisse? Aga kui politsei sind tõsiselt ei võta?

Kui oled viimastel aastatel populaarseid põnevikke lugenud, tuleb nii mõnigi detail kindlasti tuttav ette - psüühikahäirega naine, kanged tabletid, alkoholiga liialdamine, tugev kinnisidee, amatöörlik nuhkimine. Sa ei tea, kas uskuda peategelase silmi, olles täpselt samal pulgal kui politseiuurija või abikaasa, kellele ta oma kahtlused usaldab. "Ohtlik tutvus" ei ole uus tüdruk rongis, aknal või kajutis, vaid annab lugejale kõva eelise. Nimelt saab lisaks kinnisideega kimpus naise vaatepunktile lugeda ka tema kahtlusaluse oma. Selle asemel, et juurelda, kas naisel on õigus või kannatab ta luulude all, ilmneb kiirelt, kas naaber on mõrvar või mitte. See teadmine ei vähenda aga sugugi põnevust, vaid pigem lisab seda juurde ja muidugi jätab kirjanik mõned trumbid veel varuks.

Vajaka jäi minu jaoks emotsionaalsest sidemest tegelastega. Lehekülgedel lahti läinud kassi-hiire mäng pakkus pinget ja põnevust, aga ma ei hoolinud, kas kass saab kõhu täis või pääseb hiir põgenema. Kirjanik süüvib küll nende minevikku ja isiklikesse traumadesse, andes aimu, miks nad on sellised, nagu nad on, aga sümpaatiat ei teki. Hoiatan, lisaks mõrvale leiab raamatust koduvägivalda ning räägitakse vägistamisest.  

Swansoni puhul meeldib mulle eriti, kuidas tal pole vaja iga väikseimatki detaili saladuseloori taha peita. Selle asemel näitab ta edukalt, et põnevust saab hoida ka siis, kui kurjategija isik on teada. Kõigi kolme loetud põneviku puhul selgus varakult, kes on süüdi ning fookus oli ärevusel, kuhu lugu viib.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Esiteks, ma ei saa üle ega ümber, kui kümnesse tabab pealkiri. Tavaliselt kipub nii olema, et kirjaniku kavalat sõnamängu on võimatu tõlkida, aga siin juhtus nii, et pelgalt otsetõlge annab pealkirjale uue mõjuva tähenduse. Kujutan ette, kuidas kõik seda taibates omaette muhelesid. "Tähtede jagaja" räägib nimelt naistest, kes jagavad inimestele kirjasõna, kirjaTÄHTI. See on perfektsus.

Ootasin raamatust veidi rohkem romantikat, kuna Jojo Moyes on just oma armasturomaanide poolest tuntud. Mõlemal peategelasel on silmarõõm, aga kõige rohkem armastust tajusin hoopis Alice'i kiindumises Kentucky mägedesse. Minu poolest oleks looduskirjeldusi võinud rohkemgi olla. Tõeliselt särab selles romaanis aga sõprus. Nautisin väga, kuidas naiste punt üksteist toetas ja kaitses. Naiivne Alice tasakaalustas mõnusalt isepäist ja tulist Margeryt, kelle kohta võib öelda, et ta oli oma ajast ees. Alguses mulle tegelikult Alice väga ei meeldinud, kuna tema kohanemisest uue eluga oli tüütu lugeda. Sain naise igavusest ja tüdimusest aru, kuna tundsin täpselt sama.

Kui raamatukogu on mõnda aega töötanud, läheb seebiooper lahti. Kõrgele mägedesse lugemisvara toimetamine võib tunduda süütu ettevõtmisena, aga ometi tuleb naistel aina uute hädadega rinda pista. Alates umbusklikest peredest, keda vaikselt ettevõtmise suhtes üles soojendada, kuni arvamusteni, et naistel ei sobi üldse üksi mägedes ratsutada. Lisaks on Margery enda kaela võtnud ülesande lihtrahvast kehaliste rõõmude osas harida, laenutades salaja välja üht keelatut raamatukest. Muidugi ei jää see ettevõtmine märkamata. Pealegi on Alice'i äi valmis iga pisiasja puhul neile kõrri kinni hüppama ja ässitab ka teisi. Ka raamatukogu kõrvale jättes draamat jagub - Alice'i keerulised suhted kodus, Margery vastandumine ühiskonnaga, kaevanduse põhjustatud probleemid, looduskatastroof ning, kas ma juba mainisin, et süžeesse mahuvad ka mõrv ja kohtudraama. Nii mõnigi seik pani kulmu kergitama ja lõpp võttis eriti absurdse pöörde. Ma ei ole tavaliselt fänn, kui kõik lahtised otsad nii mugavalt kinni köidetakse, aga mu emotsionaalne päästik on ebaõiglus. "Tähtede jagaja" vajutas sellele mitu korda, nii et mida lõpu poole, seda rohkem pisarad voolasid. Emotsiooni pealt saab raamat maksimumpunktid. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2018-2019, Uruguayst Antarktikasse. Kertu tohutu reisikirg ajendab tal võtma palgata puhkuse, et neli kuud seljakotiga Lõuna-Ameerikas ringi reisida. Iga päev on arvel. Linnast linna ja riigist riiki kiirustades ei jõua vaatamisväärsusi kokku lugedagi. Uruguays vaadeldakse ornitoloogide paradiisis linde ja hipikülas merilõvisid. Paraguays väärivad mainimist varemed, mis on maailma kõige harvemini külastatav UNESCO maailmapärand. Boliivias avaldab muljet soolajärv. Peruus võetakse muuhulgas ette Machu Picchu. Argentinas vallutatakse läänepoolkera kõrgeim mäetipp Aconcagua. Tšiilis tehakse esmalt põgus peatus pealinnas ja hiljem ringiga tagasi jõudes väisatakse vapustavat Patagoonia loodust. Ecuador lisandub plaani džunglikülastuseks. Colombias tutvutakse värvikirevate linnadega. Panamasse põigatakse muidugi kanalit vaatama. Pika reisi kirsiks tordil on Antarktika.

"Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" ja Antarktikas (!) kirjeldab maailmaränduri unelmaid. Kui juba teisele poole maakera lennata, siis tuleb võtta viimast ja kavva pressida nii palju kui vähegi võimalik. Raamatusse jõudis vastupidiselt kogetust vaid killuke. Loos säravad mõned kõrghetked, mille kõrval kõik muu kahvatub. Aconcagua mäetippu tõusmisest, ehtsa džunglihõimu külastusest ja kaugest lõunamandrist on Kertul rohkelt muljeid jagada. Ülejäänud teos koosneb külastatud kohtade loetelust mõne omapoolse kommentaariga. Nautisin küll sihtkohtade kohta kogutud põnevaid fakte, aga oleks tahtnud rohkem vahetuid muljeid. Viimaseid esineb enim siis kui Kertu kohtub mõne loomariigi esindajaga - roosad delfiinid, kodutud koerad, pingviinid. Pea sama palju kui vaatamisväärsustega tutvumist, kirjeldatakse ühest kohast teise kiirustamist, bussis loksumist, et ületada järgmine piir ja vallutada järgmine riik. Enda reisiplaani koostades saaks raamatust üht ja teist kõrva taha panna. Raamatut tasub lugeda juba puhtalt selle džungliküla pärast, kuna Kertul avanes (kalli raha eest) harukordne võimalus viibida paigas, mida aastas külastavad huvireisijad saab sõrmedel kokku lugeda.

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!