III ehk Konstantinoopolist kosmoselaeva

19:27

Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

1439-2146, Konstantinoopol/Bulgaaria/Lakeport, Idaho/kosmoselaev Argos. Esimese sajandi lõpu paiku kirjutab üks kreeka kirjanik loo lambakarjuse rännakust utoopilisse taevalinna. Sadu aastaid hiljem on sellest säilinud vaid üks hallitav ja veekahjustustest plekiline koopia, mis satub 13-aastase orvu kätte. Tüdruk elab suures ja võimsas Konstantinoopolis, mille paksud müürid on lugematutele vallutuskatsetele vastu pidanud ning taas piiramisrõngas. Abiks jänesemokaga härjaajaja, Korea sõja veteran ja poiss, kel pommid seljakotis, jõuab lambakarjuse lugu kõige kiuste 21. sajandisse ja sealt edasi peidetuna kosmoselaeva pardale.

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND