LII ehk kõik teed viivad Londonisse

20:43



See oli umbes kümmekond aastat tagasi, kui leidsin raamatukogust sellise põneva raamatu nagu Philip Reeve "Surelikud masinad". See oli mulle tõeline lugemiselamus ning teos leidis koha minu lemmikute seas. Samuti meeldisid mulle tema kaks järge. Mingi aeg hiljem sain teada, et on olemas ka neljas raamat, kuid seda ei ole eesti keelde tõlgitud. Ka Tallinna raamatukogudes ei olnud teda laenutamiseks saada ja osta nagu ka ei raatsinud. Eelmise aasta lõpus ilmus esimese raamatu põhjal valminud film ning esimesed kolm raamatut anti uues trükis välja ning viimaks ilmus ka neljas osa "Pimenev tasandik", ideaalne raamat, millega täita väljakutse teema - 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

1026-1027 TE. Vaherahu, mille sõlmisid omavahel Roheline Torm ja liikuvate linnade vaheline liit Traktionstadtsgesellschaft, on kestnud juba kuus kuud. Theo Ngoni on tagasi kodustes Aafrika mägedes Zagwas. Ta ei igatse eriti taga liikuvaid linnu, kuid mõtleb tihti Wren Natsworthyle. Theo rahulik elu teeb kannapöörde, kui tal õnnestub ära hoida linnale planeeritav rünnak ning ta saab võimaluse olla piloodiks leedi Nagale, kes on üks Rohelise Tormi juhtidest ning põhjus, miks vaherahu üldse sõlmiti. Samal ajal naudib Wren isa seltsis Linnuradadel rändamist. Ta ei tea, et Tom Natsworthy varjab suurt saladust. Nimelt on arsti sõnul mehel nõrga südame tõttu elada jäänud veel vaid paar aastat. Tihti mõtleb Tom oma naisest Hesterist, nende ühistest seiklustest ning kodulinnast Londonist. Kui tema kõrvu jõuavad kuuldused, et linna varemetes midagi toimub, on ta ohtudest hoolimata valmis kohale lendama. Stalker Fang ei ole aga sugugi surnud, kuigi vajab kõvasti parandamist. Kadunud poiss Kalapäts näeb temas emafiguuri ning on igati valmis teda parandama, et Fang saaks ellu viia oma plaani - planeet uuesti roheliseks muuta.


Sain raamatu tegelikult juba augusti lõpus sünnipäevakingiks, aga kartsin enne lugema asumist, et äkki pettun. Eelmiste osade lugemisest oli ju nii kaua möödas. Mitme teose puhul olen pidanud ülelugemisel tõdema, et selle võlu on kuskile kadunud. Alguses andis küll tunda, et ma eelmiseid osasid üle ei lugenud, sest raamatus ei meenutatud väga põhjalikult, mis eelnevalt toimunud on, ning mõned detailid jäid võõraks. Selle korvas aga kõik tuttav ning eriti magusad olid taaskohtumised - nii minu ja tegelaste vahelised kui ka tegelaste omavahelised. Ühesõnaga: ma ei pidanud sugugi pettuma. Raamatus oli nii palju põnevaid seikluseid ja ei puudunud ka üllatavad loopöörded. Ma ei olnud veel isegi poole peale jõudnud, kui juba täiesti kaasa haaratud olin. Millalgi loen kindlasti terve sarja uuesti üle!

"Pimenev tasandik" paistis silma eriti selle poolest, kuidas lugu kokku tõmmati. Raamatus oli mitu erinevat looliini, mis kord kokku ja siis jälle lahku jooksid, aga lõpuks jõudsid kõik rahuldava tulemuseni. Nautisin väga, kuidas jõuti tagasi sinna, kust kogu sari alguse sai - Londonisse. Veel tahaksin kiita, et peatükkide lõpus ei olnud tarbetuid cliffhanger-eid. Kui ühes looliinis midagi eriti põnevat toimus, siis ei olnud nii, et järgmine peatükk hüppas teise tegelase juurde.


Miks mulle see sari nii väga meeldib? Ma lihtsalt jumaldan Reeve'i loodud maailma. Tema idee ratastel liikuvatest linnadest on lihtsalt niivõrd unikaalne, aga kirjaniku fantaasialend ei jää seal seisma. Keskne konflikt on erinevate vaatenurkadega inimeste vahel - ühed pooldavad liikuvaid linnu, teised on liikumisvastased. Sellel maailmal on tuhandetesse aastatesse ulatuv ajalugu. Tänapäevased tehnikavidinad on nende jaoks muistne tehnoloogia, mida uuritakse ja näidatakse muuseumis.  Mulle meeldib ka autori huumor, näiteks on ühes peres laste nimed Saab ja Ford Anglia. Vanadest tsivilisatsioonidest on orbiidile jäänud tiirlema võimsad relvad ning on ka taaselustatud olendid - stalkerid. Minu lemmiktegelane on algusest saadik olnud just üks nende seast - Shrike. Tal on nii kõige põnevam ajalugu kui ka areng.

Philip Reeve on 1966. aastal sündinud briti kirjanik. Oma esimese loo kirjutas ta viieaastaselt ning see rääkis kosmosemehest ning tema koerast. "Surelikud masinad" on tema tuntuim töö.  Ta elas Brightonis ning unistas suure fantaasiaromaani kirjutamisest, kui tal tuli idee. Kontseptsiooni inspiratsiooniks oli vaatamine, kuidas väikesed külad ja linnad, mis mehe lapsepõlves olid eraldi asulad, järk-järgult suure linnaga kokku sulandusid. See oli 90ndate keskel. Peagi suutis Reeve maailma ette kujutada ning tal mõlkus mõtteis paar tegelast, kuid puudu oli veel see suur asi, mis kõike koos hoiaks. Liikuv linn, mille liikumise eesmärgiks on teiste linnade jahtimine tundus sobiva ideena. Sarja esimese raamatu kirjutamiseks kulus 6 aastat, sest Reeve töötas paralleelselt illustraatorina. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pimenev tasandik" on viimane ehk neljas osa sarjas "Surelikud masinad". Lugesin eelmisi osi ammu ning olin juba ammu lootuse kaotanud, et see eesti keelde tõlgitakse, kuid õnneks tehti esimese raamatu põhjal film. Kartsin enne lugemist, et ei pettun raamatus, aga olin hoopis vaimustuses. Kuna ma eelnevaid osasid üle ei lugenud, siis oli mitmeid võõraid ja üllatavaid detaile, aga oli ka palju tuttavat ning armsaid taaskohtumisi. Raamat oli ülimalt kaasahaarav ja põnevaid seikluseid täis ning lõpuks tõmmati lugu ja üldse kogu sari suurepäraselt kokku. Eriti meeldis mulle muidugi, et pöörduti tagasi Londoni. "Surelikud masinad" on sari, mille soovitamisest ma ei väsi, sest mulle nii väga meeldib see liikuvate linnadega maailm! Loe sina ka!

Loe ka:


You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide