Norta. Hõbedastel on kõik: võim, jõud ja ülivõimeid andev hõbedane veri. Punastele jääb see, mis üle on - raske töö ja sõjaväekohustus. Mare Barrow on Punane ning priima taskuvaras. Peagi on tulemas tüdruku 18. sünnipäev ning sellega kaasneb saatmine Vinelinna, kus on juba 100 aastat väldanud sõda Järvemaaga. Kui neiu üritab taskuid tühjendada end lihtinimeste sekka sulandunud printsil, satub ta äkki kuningliku pere teenijaks. Õnnetu äpardus suurel õukonnaüritusel võiks lõppeda Mare surmaga, kuid selle asemel selgub, et neiu on eriline. Kuigi tema soontes voolav veri on eksimatult punane, siis on temalgi võimed nagu Hõbedastel.

Olin varem täheldanud pigem negatiivseid arvamusi ning eeldasin keskpärast noortekat, kus põhiosa tiirleb ümber esimese armastuse. Sarja sündmustik jälgis viimastel aastatel noortekirjanduses populaarseks saanud kava: alamast klassist pärit tütarlaps avastab jõu/võimed ning asub valitsevat süsteemi kukutama. Olen taolisi päris palju lugenud, kuid mitte viimasel ajal ja nii juhtus, et esimesed kaks raamatut üllatasid hoopis positiivselt. Peategelasel oli küll kahtlaselt palju austajaid, kuid nende vahel valimine ei olnud kõige olulisem.  Aimasin juba ette, et kohtan lugedes mitmeid klišeesid ning tõesti oli palju kohti, kus oleksin tahtnud peaga vastu seina taguda. Samas meeldis mulle väga esimese raamatu lõpp, mis suutis mind üllatada.  Kahjuks on see aga üks neist sarjadest, mille iga järgmine osa on eelmisest halvem. Kui esimene raamat kujutas Mare kohanemist Hõbedaste eluviisidega ning teine raamat oli täis treenimist sõjaks, siis kolmas raamat oli paras sisutu molutamine. 600 leheküljest oli sisu umbes 100 ning ülejäänud oli lihtsalt ruumitäiteks. Oleksin parema meelega lugenud sõjast, milleni jõuti alles lõpus.

EDASI SPOILERID!



Sarjal on kaks nõrka kohta: tegelased ja maailm. Eriti ebaõnnestunud on peategelane Mare, kes peaks olema julge ja võimekas, kuid on tegelikult vinguv ning enesekeskne. Ometi on "väike välguplika"  pidevalt kõigi teiste tegelaste mõtetes. Loo arenedes ei saanud ma enam aru, miks talle nii suurt rolli omastati. Neiul oli küll eriline võime, kuid muid oskusi tal polnud. Lisaks pööritasin iga kord silmi kui keegi ütles "väike välguplika", sest seda hüüdnime kasutati kohutavalt palju. Eriti häiriv oli veel see, et neiu ei ole kolme raamatuga suutnud otsustada, mida ta tahab. Tüdruk on küll revolutsiooni nägu, kuid ta ei tundu selles osas eriti pühendunud. Samuti ei tundu tema sihiks olevat suhe ühegi oma austajaga. Midagi nagu susiseb, aga seda armastuse leeki võrdleksin ma pigem märja küünlaga. Ometi suutsin isekast peategelasest mööda vaadata ja miski loo juures paelus mind. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et ma ei olnud ammu seda tüüpi noortekat lugenud.

Eriti sümpaatselt ei mõjunud tegelikult ükski tegelane. Kõige huvitavamaks pean Mavenit, kellega autor kõige rohkem vaeva nägi, et tema motivatsioone ja iseloomu kujunemist näidata. Vaimusilmas kujutasin teda troonil istumas nagu Joffrey Lannisteri, kuigi kirjelduse järgi olid tal hoopis mustad juuksed. Tegelaste suurimateks puudusteks olid ühetaolisus ning võimetus minus tundeid tekitada või panna endale kaasa elama. Esimene tuli eriti hästi välja romaanis "Kuninga kong", kus autor toob sisse kaks uut vaatenurka, kuid kummalgi pole oma kõla. Kui pealkirjas poleks välja toodud, et vaatenurk vahetus, oleksin arvanud, et loen ikka Marest edasi. Enamikul kõrvaltegelastel puudub ka muu iseloomustus peale tema erivõime kirjelduse. Kuna sarja üks põhiteemasid on sõda Punaste ja Hõbedaste vahel, siis eeldasin, nagu igasuguste lahingute ja võitluste puhul ikka, et on oodata harvendust tegelaste seas, kuid autor ei suuda olulisi tegelasi tappa. Imestasin väga, kuidas esimeses raamatus nurjunud rünnakute puhul võtmetegelased alati plehku panid. Lisaks, võisin kindel olla, et kui kellegi kohta mitu korda rõhutati, et ta on surnud, siis ilmus too äkki elusana välja (või jättis endast maha järeltulija). Olgu, hiljem surmab kirjanik tõesti ühe veidi olulisema tegelase, kuid ma ei tundnud selle teglasega mingit sidet. Veel häiris mind kolmandas raamatus sisse toodud lesbisuhe, sest see tundus kui õhust võetud.

Victoria Aveyard on stsenaristiks õppinud ameeriklanna, kes peale kraadi saamist oma esimese romaani kirjutas. Teda saatis kohe edu. "Punane kuninganna" sai alguse pildina naise peas. Ta nägi teismelist tüdrukut areenil, kus teda hakatakse hukkama, kuid selle asemel tapab ta hukkaja välguga. Aveyard tahtis kirjutada romaani ning mõtles välja maailma, kus see võiks toimuda. Talle oli suureks inspiratsiooniks George R. R. Martini "Jää ja tule laul" ning viis, kuidas ta kujutab oma tegelasi nii, et nad pole ei mustad ega valged, ei üdini head ega läbini pahad vaid vahepealsed, hallid. Maailm, milles sündmused sarjas "Punane kuninganna" aset leiavad, on autori sõnum post-apokalüptiline.  Kirjutamise juures naudib Aveyard kõige rohkem loo pea peale pööramist  ning samuti oma isekat peategelast, kes teeb halbu valikuid. (allikas)