XCI ehk kolme naise düstoopia

13:47

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna. Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" ei ole ainus viiesõnalise pealkirjaga raamat, mis aasta jooksul mulle kätte sattus, kuid see oli esimene, mille puhul ma endale teadvustasin, et selle abil saab väljakutse teema täidetud. Raamat jäi Varraku ilmuvate teoste seast silma ka tänu väliseestlasest autorile.


Tulevik, nimetu maa. Linn on hea koht kus elada. Kui midagi läheb valesti või kui linnal lihtsalt kedagi enam vaja ei ole, siis saadetakse nad Tasandikule. Tasandikul rabavad inimesed ümbertöötlusjaamades, sorteerides Linna jäätmeid. Ise elatakse seal pidevas puuduses, kus hädavajaliku saamiseks tuleb peale tööd seista pikkades järjekordades. Tasandikul elab kolmest naisest koosnev perekond: Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine. Viimased kaks elasid kunagi Linnas ning olid heal järjel kuni nad ühel päeval pagendati. Marie oli siis veel ema kõhus. Tema isa elab endiselt Linnas ning Astrid, kes oma endist elu kuidagi selja taha ei suuda jätta, otsustab tagasi Linna jõuda ning tütre kaasa võtta.

Linn seal ülal oli metallraamistuses ristkülikute, ruutude ja rombide kogum, helendav klaasist mesitaru. Arvud olid täpsed. Vormid olid täiuslikud. Inimesed liiklesid nende arvude ja vormide vahel ning teadsid, et neil on oma koht loogikas, mis valitseb universumit tähtedest maapealse tolmuni.

Kolme naise vaatenurgad annavad hästi edasi elu Tasandikul ning selle lakkamatut võrdlust Linnaga, kus kõik paremana tundub. Nooruke Marie pole küll ise Linna näinud, kuid ta varastab töölt tihti sellest kirjutatud materjale. Astrid on möödunus kinni ning toimetab Tasandikul kui unenäos. Elukogenud Sabine on ainsana uue olukorraga leppinud. Õieti on talle lohutuseks mahajäetud hoonesse rajatud kasvuhoone, kus ta taimede olelusvõitlust jälgib. Kolmest naisest sümpaatseim oli mu jaoks just vanaema, kes olukorraga kohanes ning ei jäänud möödunut taga nutma. Ka Marie peatükke oli huvitav lugeda, sest need andsid kõige paremini edasi elu Tasandikul. Astridi minevikuheietused olid mu jaoks igavad, kuid raamatus kontrasti loomiseks hädavajalikud.

Mingil perioodil lugesin hulganisti düstoopiaid, kuid viimasel ajal on neid mulle kätte sattunud harva. "Maa, kus puudel pole varje" ehitab üles usutava ühiskonna. Mulle väga meeldis, et kujutatud maailma detailid jäid ähmaseks. Kirjeldused tõid silme ette elavaid pilte Tasandikust. Nägin nii süngeid halle kitsukesi kortereid kui ka kontrastina Sabine'i lopsakat rohelist kasvuhoonet. Erinevate tegelaste vaatenurgad paljastavad kord killukese siit ja hiljem killukese mujalt. See annab õhkkonda hästi edasi, kuid tervikpilt tuleb ise juurde mõelda.  Linna algusaastaid kujutlesin ette kui Mairi Lauriku ulmeromaani "Novembriöö kirjad" Tamsalu. 

Katrina Kalda on eesti päritolu kirjanik. Ta sündis Tallinnas ning kolis 10. aastasena Prantsusmaale. Oma loominut kirjutab Kalda prantsuse keeles. Varasemalt on kirjanikult ilmunud 2 romaani: "Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika".

"Maa, kus puudel pole varje" kujutab kolme põlvkonna naiste elu düstoopia ühiskonnas kuskil tulevikus. Romaan hoiatab ning annab mõtlemisainet. Soovitan lugeda, kuid hoiatan, et revolutsiooni asemel on nukker leppimine!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide