XXXII & XXXIII ehk kolimine maa alt maa peale

22:22


Mäletad, kuulasin mõni aeg tagasi Jeanne DuPrau düstoopilist romaani "The City of Ember", kus inimesed elasid maa-aluses linnas ning ei teadnud, et on olemas ka maa-pealne. Nüüd kuulasin Scribdi äpis ära ka sarja teise ja neljanda osa, vastavalt "The People of Sparks" ja "The Diamond of Darkhold". Kolmanda jätsin vahele, kuna selle kirjeldus mainis, et tegu on eellooga, aga ma tahtsin edasi lugeda, mis sai Emberi inimestest edasi.


Tulevik. Emberi inimesed järgnevad Linale ja Doonile ning jõuavad maa peale ning asuvad tutvuma selle uue, suure ja kummalise maailmaga. Peale paaripäevast rännakut jõuavad nad Sparksi-nimelisse külla. Külaelanikud on suure inimmassi äkilisest välja ilmumisest üllatanud ja ka häiritud, kuid on siiski valmis neid aitama. Inimasustused on peale paar sajandt tagasi toimunud apokalõpsist hõredad ning väikesed. Küla pealikud otsustavad, et suudavad emberlastele pakkuda peavarju ja toitu 6 kuud, misjärel tuleb neil endale uus asula rajada. Maa alt tulnud inimesed asuvad õppima ameteid ning oskusi, mida maa peal vaja läheb. Nad saavad iga päev uusi teadmisi näiteks, et eksisteerivad sellised asjad nagu aastaajad ja ilmastik, aga ka kanad. 

Mulle meeldis "The People of Sparks", sest huvitav oli lugeda, kuidas Emberi inimesed uue keskkonnaga kohanesid. Kujutan ette, et noorena oleks ma veelgi rohkem nautinud, kuidas nad näiteks kanu kartsid.  Üks põnev looliin oli see, kuidas emberlased tundsid, et Sparksi elanikud, kes niigi vastutulelikud olid ning neid aitasid, peaksid neile rohkem oma varusid jagama. Tundus kuidagi väga inimlik ja reaalne. Veel meeldis mulle lugeda ränduritest, aardeküttidest, kelle elu koosnes vanadest asulatest asjade kokku korjamises. 


Tulevik. Kunagised Emberi asukad on nüüd juba mitu kuud Sparksi külas elanud ning kätte on jõudnud karm talv. Ühe ränduri käest osatb Doon raamatu, mille kaanel on kirjas "Emberi elanikele". Kahjuks on teos saanud tugevalt kahjustada, sest seda on kasutatud lõkke hakatusena ning alles on vaid 8 lehekülge. Neilt on näha, et tegu on mingi kasutusjuhendiga. Selguse saamiseks otsustavad Doon ja Lina kahekesi tagasi Emberisse suunduda. Nad avastavad, et maa-alusesse linna on end vahepeal uued elanikud sisse seadnud.

"The Diamond of Darkhold" meeldis mulle veelgi rohkem, kui "The People of Sparks", sest selles osas pöörduvad peategelased tagasi Emberisse. Mõtlesin terve teise raamatu ajal, miks nad ei tulnud varem selle peale, et proovida sinna varude järgi minna, kui näiteks vooditest puudus oli. Mahajäetuna mõjus Ember isegi võluvamana, kui siis, kui seal veel sadu inimesi elas. Kujutasin hästi ette, kuidas säärane linn maapealsetele inimestele kui kullaauk kõigi oma varudega võis tunduda. Raamatud pealkirjas mainitud teemandite lõpplahendus mulle nii väga muljet ei avaldanud.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

Mulle meeldisid nii "The People of Sparks" kui ka "The Diamond of Darkhold". Kunagi kuulan või loen kindlasti ära ka sarja kolmanda osa. Soovitan, kui soovite lugeda lihtsat ja seikluslikku sarja, kus tegevus toimub tulevikkus ning peategelasteks on lapsed.

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide