Freida McFadden "Koduabiline" pajatab järjekordsest tööotsast, mis on liiga hea, et tõsi olla. Muidugi on see populaarne põnevik ammu lugema kutsunud, filmgi linastus mitu kuud tagasi, aga ootamine tasus ära, sest sain lugeda sõbranna kommentaaridega eksemplari, mis andis raamatuelamusele tublisti juurde.

Tänapäev, Long Island, New York. Milliel on hädasti tööd vaja, et ta ei peaks enam autos elama ja tagaistmel võileibu sööma. Tal ei ole suuri ootusi Winchesteride uhkes majas koduabilise koha saamise osas, kuna taustauuring peletab ka palju vähenõudlikumad tööandjad eemale. Ometi pakub Nina talle tööd koos elukohaga, nii et neiu lahendab kaks muret ühe hoobiga. Kahetised tunded painavad esimestest päevadest, seletamatu õud ning kiirelt tööandja vastu kogunev vimm. Millie on tehtud kangest puust ja nelja tuule poole kihutamise asemel kannatab hambad ristis.

Esimese poole raamatust veetsin silmi pööritades, kuna tegelased olid väljakannatamatud. Millie viskab ühel hetkel vaimukaid kommentaare ja järgmisel ilastab aedniku või majaperemehe järele, sest mõlemad on üliseksikad. Perenaine pöörab ära ja tema ärahellitatud jõmpsikas aitab samuti värske koduabilise näguripäevadele kaasa, nii et neid on mõnus vihata, eriti kui saab tunded vahetult raamatuservale kirja panna, kus samalaadsed juba ees. Teises pooles täitus kaanele kirjutatud lubadus ehk ühtäkki muutus raamatu käest panemine raskeks. Kui ei ole ammu ühtki põnevikku lugenud ja loopöörete aimamise kaadervärk on roostes, siis üllatusi jagub. Julgelt jube lõpplahendus pani juubeldama, aga tagantjärgi ei saa üle ega ümber, kui nõmedad ning napilt visandatud tegelased olid.

Meelelahutust sai siiski täie raha eest ning viimaseid lehti keerates tekkis kange kihk kohemaid pilk peale heita, milliseid emotsioone tekitavad Amanda Seyfried ja Sydney Sweeney. Ekraani tarvis raamatus materjali jagub. Mõni õhtu jäi vahele, aga siis sai see uudishimu rahuldatud. Film sai sissejuhatusega paremini hakkama, aga sealt, kust romaan põnevaks läks, lörtsiti kõik ära ja lõpp oli lihtsalt nõme.

Kohe järje järele ei haara, kuigi see ootab kenasti riiulis oma korda, aga millalgi võib-olla. Midagi tahan kindlasti McFaddenilt veel lugeda, kuna kõik ju loevad ja kõrvalejäämise tunne pitsitab.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Vestmani saared. Elasid kord sama ühikakoridori peal seitse noort - Trausti, Ari, Leifur, Sigga, Ragga, Gugga ja Guðbjört. Aastaid hiljem on üks kadunud, üks surnud ja ülejäänud viis teel tema matustele. Trausti loodab kurbadest asjaoludest hoolimata toredat jällenägemist, ent neid hakkab kollitama sünge saladus ühisest minevikust ning viiendaks päevaks on seltskonnas rohkem surnuid kui elavaid. Kui leitakse lõkkes leegitsev laip ning selle kõrvalt veel teinegi, on vaja kohtuarst Iðunni, kes küll parema meelega Vestmani saartest eemale hoiaks, kuna seal elab tema isa, kellega ta ei taha mingit tegemist teha.

"Kes tulega mängib..." pakub kurba sasipundart, kus tegelased teevad ainult halbu ja veel halvemaid valikuid, mässides end aina rohkem sisse. Sarnaselt eelmise osaga alustame laipade kirjeldusega ja järgneb loo lahti rullumine kahte liini pidi - sõprade saabumine Vestmanile ning politsei neist maha jäänud segadust lahti harutamas. Uurijate asemel juurdluse kohtuarsti silme läbi vaatamine on kirjanikku innustanud laipadele rohkelt veidrusi külge pookima, nii eksitavaid kui ka lahenduseni viivaid. Iðunn ei saa niigi keskenduda, kuna pere on haisu ninna saanud, et ta kodusaarel viibib.

Lisaks saarel aset leidnud tragöödiale selgineb kildhaaval üks eriti raju pidu tudengiajast, millest osalejad mäletavad vaid üksikuid hetki. Kurjakuulutav lõpp on kogu aeg õhus ning aimdus peagi juhtuva osas muudab lugemise eriti kõhedaks. Pinge ei lange, sest jokkereid varrukasse jagub. Pealegi teeb tegeliku sündmustiku teadmine huvitavaks politsei teooriate jälgimise, iseäranis selle, mis uurijatel kahe silma vahele jääb.

Kui esimene osa pakkus rohkelt õõva, siis teise osa valdavaks emotsiooniks jäi suur nukrus. Kuna esimesest osast Týriga seoses jäänud põletavate küsimuste kõrval läheb nüüd korda ka Iðunni käekäik, siis pole enam kahtlust, kas loen sarja edasi. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Lucy Score "Asjad, millest me üle ei saa" räägib Naomist, kes põgeneb pulmast, jääb oma autost ning rahast ilma, avastab, et ta kaksikõel on teismeline tütar, kohtub pahura poissmehega ja seda kõike ühe päevaga. Nunnu kaanega raamat jääb tihti instagramis silma, nii et muidugi pidin uudishimu rahuldama, kui see eesti keelde jõudis.

Lugesin raamatut veebruaris ja ma ei saa siiani üle, kui ärritavalt ebaloogiline see oli.

Ma ei saa üle, kuidas saab teos rõhuda peresidemete olulisusele, kui selles figureerib multifilmilikult kuri kaksikõde, kellel pole mitte ühtki head omadust, rääkimata seletusest tema käitumisele. Ma ei saa üle, kuidas viletsuses sirgunud laps on ühegi traumata tavaline teismeline, kui mul on võrdluseks Duchess Day Radley. Ma ei saa üle, kui ebasümpaatne oli romaani ihaldusobjekt Knox. Ma ei saa üle, et Naomi temas midagi nägi. Ma ei saa üle, kuidas mees naise soovidest ja arvamusest teerulliga üle sõitis. Ma ei saa üle, kuidas ja kui palju teatud kehaosi kirjeldati. Ma ei saa üle, kui kõrge on raamatu goodreadsi hinne. Ma ei saa üle uudishimust, kuidas sari edasi läheb.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Emily St. John Mandel "Vaikuse meri" viib ajarännule inimlikkust ja inimkonda vaatlema. Teos sarnanes kirjaniku eelmise romaaniga "Klaasist hotell", kuna mõlemast leiab killustunud tegevuse, käänulised eluteed, otsused ja tagajärjed, rääkimata sellest, et raamatud jagavad ühiseid tegelasi. Etteruttavalt meeldis vastloetud romaan mulle enam, kuna sellest leiab rohkem lootust kui ängi ning sündmustikult on kindel trajektoor.

1912/2020/2203/2401, planeet Maa & Kuu kolooniad. Edwin on noorim perepoeg, kes pagendatakse Kanadasse, kuna julges kahtluse alla seada ühiskonnanorme. Paul on helikunstnik, kes põimib oma loomesse kadunud õe vanad videod, mistõttu üks Vincenti kunagistest sõbrannadest teda otsima tuleb. Olive on Kuu pealt pärit kirjanik, kes läheb ajalukku raamatuga pandeemiast, mis kogus populaarsust täpselt enne uue surmatõve puhkemist. Erinevatel sajanditel elanud inimesed on seotud läbi ühe pentsiku hetke, mis on niivõrd kummaline, et tulevikust saadetakse ajarändur seda uurima.

Emily St. John Mandeli raamatuid on raske kokku võtta, vähemalt neid kahte, mida ma lugenud olen, sest ta võtab ühe teema, olgu see siis Ponzi skeem või ajaränd, mida ta kasutab kogu ülejäänud loo kokku liitmiseks, samas kui liikumapanev jõud ise jääb teisejärguliseks. Luubi alt leiab ikka ja jälle inimeseks olemise rõõmud ja mured.

"Vaikuse meri" oli võrratu. Skelett moodustub ühest veidrast hetkest, mida erinevad inimesed paarisaja aastaste vahedega kogevad. Tegevus liigubki suurte ajahüpetega 20. sajandi algusest aastasse 2401 ja seejärel uute teadmistega varustatult mööda tuldud teed tagasi. Ulmelised elemendid aitavad kirjanikul esitada küsimusi inimloomuse kohta, aga lisaks on ta lasknud fantaasial lustida, et oleks aimu, milline üks kuu koloonia välja võiks näha. Kirjeldused olid mõnusalt napid, mõjudes nagu oleks Emily St. John Mandel ise pelgalt külaline Maa peal, kes jagab enesestmõistetavusega oma argist olmet, hõõrumata tulesid-vilesid nina alla. Elu Kuul ei ole utoopia, klantš ega võlts, vaid ajahambast puretud, ühtteist on kulunud või katki. Nautisin, kuidas väheste sõnadega pilt silme ette manati, ilma mingi vajaduseta lugu hunniku detailidega üle külvata. 

Raamatupoes on "Vaikuse meri" eksinud ulmeriiulisse, kus naabrites võetakse appi teadus, et seletada nähtusi, püstitada hüpoteese, tõestada teooriaid. "Vaikuse meri" ei küsi, kuidas on elu Kuul võimalik ega süvene ka ajas rändamise kontseptsiooni. Neist paradoksidest räägivad teised romaanid. Ära vaeva pead sellega, kas tulevikku on võimalik muuta, vaid mõtle, kuidas mõjutaks sinu käitumist see, kui teaksid, mida tulevik toob. Kujutle, et tead täpselt, kuidas iga inimene, kellega kokku puutud, sureb, ja millal. Kas sa üritaksid kellegi saatust mõjutada? Mis siis, kui me elame hoopis simulatsioonis? Kas see on üldse oluline? Üks saatma jääv mõte, oli see, kuidas mõne sündmuse muutmise tagajärg võib suures pildis olla pisitilluke á la filmisari "Lõpp-punkt". Tuletan seda endale järgmine kord meelde, kui jälle eksin lõputusse oleksite nõiaringi, jään mõnda olnud olukorda peas ketrama.

Raamatut alustades ei olnud mul tegelikult aimugi, kuhu lugu tüürib. Kui mulle on üks kirjaniku teostest meeldinud, võtan meelsasti järgmised kätte ilma tagakaanega tutvumata. "Vaikuse meri" oli küll siit-sealt läbi käinud, aga piisavalt põgusalt, et ma ei osanud mitte midagi oodata. Esimese tegelase ehk Edwiniga ma kohe sina peale ei saanud, aga nii pea kui lugu jõudis "Klaasist hotellist" tuttavate tegelasteni, olin haaratud. Olin kuulnud, et Emily paneb oma raamatutesse detaile varasematest teostest, tekitades ühise universumi, aga üllatusin, kui tihedalt põimusid "Vaikuse meri" ja "Klaasist hotell". Kaks romaani peaks eraldiseisvalt ka loetavad olema, aga eelmise lugemine rikastas kindlasti seda elamust, eriti Vincenti tegelaskuju tundmine. Pealegi imestasin, kuidas "Vaikuse meri" justkui reedab, mis temaga teises juhtub. Ma ei kujuta ettegi, kas ainult viimast romaani lugedes oleks see jäänud emotsioonituks või segaseks? Selle pika jutu mõte on, et tasub alustada "Klaasist hotellist". Ise peaksin aga ette võtma kolmanda  (õieti esimesena) eesti keelde jõudnud romaani "Jaam üksteist".

PS! "Vaikuse meri" viib ka Tallinnasse!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada" staarid on pealkirjas juba kõik üles loetletud ehk raamatust leiabki troopikat, koerte varjupaiga igapäeva ning elu nautimist. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle kõhetu "minuka" poole tõmbas - eksootiline sihtkoht või loomadega toimetamine (nagu üks teine tore selle sarja esindaja "Minu Alaska") või see, et ma ei olnud selle raamatu kohta ühtki sõna kuulnud-lugenud.

2019 ja varem, Goa osariik, India. Annel on Eestis kõigest kopp ees ning hing ihkab maailmale midagi head teha. Mõeldud-tehtud, tuleb muidugi viies kord Indiasse lennata, seekord hipiosariiki vabatahtlikku tööd tegema. Koeratemplis, kuhu ta suundub, pesitseb 60 koera, kelle päevarutiin ning isiksused naisele kiirelt selgeks saavad. Nagu varasemad India reisid on seegi tulvil lõhnu, helisid ja värve, kirevaid inimesi ning veidraid sündmuseid.

"Minu Goa" teeb hästi selgeks, kuidas koeratempli asukad elavad. Anne kirjeldab maru ägedalt erinevate kutsade iseloomusid ja käitumist. Erilist mõnu pakkus tema lemmikutest lugemine. Nii paljude penidega tuleb muidugi tihti ootamatusi ette, aga ka koeraoksega kaetud olemist saab võtta seiklusena! Lisaks koertele on meeldejäävaid kujusid rohkem. Esiteks ei sunni töö Annet ühe koha peal passima ja rannal Araabia mere loksumist kuulates inimeste jälgimine tuleb tal hästi välja. Teiseks põimib naine varjupaiga toimetuste vahele põimib seikasid varasematest reisidest, iseloomustades Goa erinevaid kihte hipidest müüriga eraldatud villadeni.

Mõnel Minu-sarja raamatul õnnestub tekitada tunne, et pakiks kohe koti ja suunduks autori jälgedesse. "Minu Goa" Indiat unistuste sihtkohtade hulka ei tõstnud. Ma ei salli, kui asjad ei kulge plaanipäraselt ja tundub, et sealmail on see pigem reegel kui erand ning olukorra kontrolli all hoidmine on kaunis ulm. Selliseid seiklusi eelistan kodus diivanil kogeda. Raamat oli muhe, värvirikas ja kõnekas, igat masti seiklusi jagus, aga lugu jäi kokkuvõttes liiga napiks ning paigutub kuhugi "minukate" keskele. Võib-olla seetõttu kui ruttu jõudis kätte aeg lahkuda.

Olen lugemise ajal üles täheldanud veel sellise mõtte: "Mõtlesin just, et keegi ei kirjuta raamatus kanepi suitsetamisest ja siis hops, Anne kirjutab." Ma ei mäleta, kas tahtsin sellega väljendada, kuidas loost õhkab mõnusat vabaduse tunnet, mida päike ja penid ja piña colada tekitavad, või midagi muud. Igatahes, kui ma nüüd tükk aega peale lugemist loole tagasi mõtlen, kangastub mingi eriline aura. Ehk pean ikkagi India osas ümber mõtlema?

Kust see üldse algab - depressioon, meie sajandi haigus? Arvan, et see algab asjaolust, et oleme hakanud elama üksi, kuubikutes, puutumas maailmaga kokku eelkõige ekraani kaudu. Minu enda depressiivsete episoodide põhjustaja on paljuski sensoorne ilmajäetus. Ma ei näe, tunne ega katsu nii palju, kui mu keha ja mõistus seda vajaksid.

1992-2019, California. Väike Jennette ei unista näitlejaks saamisest, vaid see tung tuleb emalt, keda ta idoliseerib. Naisel on lihtne tütart oma soovidele vastavaks voolida. Esimese rolliga katsub pisipiiga õnne 6-aastaselt. Seejärel upitab ema teda karjääriredelit pidi üha kõrgemale, kuni tütrest saab Sam Puckett, kes Nickelodeoni sarjas "iCarly" miljoneid noori naerutab. Teismelisest Jennette'ist on saanud staar, kes teenib oma perele kena kopikat, aga tema austajad ei tea, et kaadri taga on neiu kimpus nii psüühika kui ka söömishäiretega ning ema kontrollib endiselt iga tema liigutust.

Kui hakkad mõtlema ameerika lapstähtede peale, siis kui palju meenub neid, kes on kimpus erinevate ainete ja karile jooksvate suhetega, pahuksis skandaalide ja seadustega? Jennette'i raamat teeb puust ette ja punaseks, miks üha ikka ja jälle nii läheb. Tema lugu on õõvastav, aga hästi kirja pandud, täis tooreid emotsioone. Naiivse pilgu ja tumeda huumori kombineerimine tabab korraga nii autori noorema mina sinisilmsuse kui ka vanema versiooni hingehaavad. Filtrita ausus pani kohati tundma, kuidas ma ei peaks seda kõike autori kohta teadma: ema toksilisus, tema enda purjutamine ja näppude kurku lükkamine, esimesed kogemused meestega, kadedus teiste laste kui konkurentide suhtes. Raske on valida, mis kogu kompotis kõige rohkem šokeeris. Head kandidaadid on prügisse mattunud lapsepõlvekodu (!), kuidas ema nõudis, et saaks 16-aastast tütart duši all pesta (!) või tema anoreksiat tagant õhutas (!).

Pealkiri seab õigustatud ootuse, millal ebajumalast ema troonilt kukutatakse. Kui manipuleerija kammitsad on kadunud, peavad asjad ju ometi ülesmäge liikuma hakkama. Lühike vastus oleks aga: "Ei". Kuna ema oli Jennette'i universumi keskpunkt, ei oska ta tema gravitatsiooniväljata edasi liikuda ning kõik läheb hoopis veel rohkem käest ära. Raamatu teise poole vahetu ausus rabas mind rohkemgi kui kõik need lapsepõlveõudused. See ei ole "ma läksin teraapiasse ja mul hakkas parem", vaid "ma läksin teraapiasse ja see ei toiminud, ma ei saanud hakkama, see oli raske, ma tulin ära". Korduvate tagasilöökide kujutamisest kumas läbi ka uhkust, et minevik on seljatatud. Selle kõige üle elamine ja kogu maailmale lugeda andmine väärib imetlust. Jennette ütleb üsna raamatu alguses, et talle meeldib kirjutada, aga ema seda hobi ei soosi. Mul on hea meel, et ta selle kire taas leidis ning loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks raamatuks.

Eelmainitud podcast lahkab lapsnäitlejate vorpimisest tulenevaid probleeme süvitsi. Jennette ei analüüsi, vaid näitab otse, kuidas rollist rolli astuval lapsel ei kujune minapilti ega tervislikku suhet oma kehaga, kui tuleb võidelda naiseks saamisega, et vastata paremini noorematele rollidele. Võttepaigad ei valmista ette päris eluks ega anna haridust. Järgmine kord filmi vaadates on hoopis teine tunne lapsi ekraanil näha ja ei kipu kiruma, et keskkooliõpilasi mängivad küpsed 30-aastased, mitte piinatud 14-aastased. Jennette'i mõtetest jäi kõige rohkem kõlama see, kuidas teda defineeritakse millegi kaudu, mida ta tegi lapsena. Kujuta ette, kui sind kirjeldaks miski, mida tegid 13-aastasena, ja ükskõik, kuhu sa edasi arened, taandud alati sellele asjale minevikus.

Pärast "Mul on hea meel, et ema ära suri" lõpetamist kummitab peas vaid üks mõte - miks üldse keegi näitlejaks tahab saada, rääkimata oma laste sellele rajale suunamisest. Kui rasked teemad sind ei häiri, siis palun loe!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Põhja-Soome. Linnaservast kaugel, metsa põues asub karuküti talu, kus sirgumas 7 tütart. Isa on neile pähe tagunud umbusu linnarahva vastu. Ei leidu midagi hullemat kui kohtutäitur. Vaid vanimal tütrel õnnestus lühikest aega koolipinki nühkida, kuni isa õpetamise enda kanda võttis, nii et lugemise-kirjutamise-matemaatika asemel oskab too väiksemaid kamandada ja metsloomi jahtida. Lisaks on lapsed kasvanud ka ema ja lõputuid majapidamistöid põlgama. Kui vanemad lühikese vahega manalateed lähevad ning kodutare on kokkukukkumise äärel, ei põgene õed tsivilisatsiooni rüppe, vaid võtavad ette 150-kilomeetrise jalgsimatka, et end sisse seada veelgi sügavamal põlislaanes, isa metsamajakeses.

"Karuküti tütred" ei vastanud absoluutselt mu ootustele. Ma ei ole lugenud romaani aluseks olevat Aleksis Kivi klassikut "Seitse venda", nii et kujutasin ette lugu metsas kasvanud tüdrukutest, kes peavad pärast vanemate surma moodsa ühiskonnaga toime tulema. Selle asemel suunduvad naised hoopis veel sügavamale padrikusse. Raske oli hoomata, miks õed säärastes tingimustes elada tahtsid, ja seda ei tee ka kirjanik, sest jutustajaks on uudishimulik kohalik, kes kohalikku ajalugu talletab. Ta ei mõista metsaelu võlu ja ei suuda seda ka lugejale edasi anda.

Romaan rabas jõhkruse ja vägivallaga, kujutades metsas elavaid õdesid täpselt nii metsikult nagu ühiskond neid näeb - sagris, kasimata, julmad, labased, näljas, kombeteta, klohmitud. Nende juuksed pole näinud ei šampooni ega kammi, riided ja jalanõud kantakse räbalateks, kusjuures mingi häda pole käia ka poolpaljalt, erimeelsusi lahendatakse rusikatega, lendab verd ja hambaid. Eriti ehmatas raamatu algus, kus kujutatakse tütarde kujunemist, suhteid isa ja emaga. Kui esiti sulab kamp kokku, siis tasahilju joonistub välja, kui erinevad on õdede huvid ja vajadused. Ühel jagub rammu, teisel kunstiannet, üks ihkab minna kooli, teine jutuvestja ametit, üks armastab mehaanikat, teine jumalat.

Jutustus on haaravalt kirja pandud, viies otse loo keskmesse, mis on küllaltki ebamugav paik, kus olla. Vaimusilma kerkisid õdede eluaseme viletsus ja kõik kaasnev: kirbed ihumahlad, käre pakane, torkiv näljatunne. Majesteetlikud põlislaaned ja sillerdavad rabajärved kahvatusid nägurielu kirjelduste kõrval. Ma ei teagi, kas paeluvam oli lugeda elust metsas või harvadest kokkupõrgetest tsivilisatsiooniga. Positiivseid emotsioone ei pakkunud kumbki. Oleks veidigi tahtnud rõõmu ja hellust. Viimaks jõuab lugu sinna punkti, mida kirjeldusest eeldasin - tüdrukud, vähemalt osa neist, jõuavad tõdemuseni, et nende isa õpetused pole puhas kuld, aga peagi peale uuele rajale asumist sai raamat kahjuks läbi.

Lühidalt, "Karuküti tütred" on huvitav lugemine, aga igaühele ma seda soovitada ei julgeks. Ise peaksin nüüd ette võtma "Seitse venda", et näha ka nende metsaelu.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Dörte Hansen "Mere äärde" heidab pilgu ühele Põhjamere saarele ning käputäie kohalike igapäeva, esitades küsimuse, mis on ehe saareelu. Võtsin raamatu ette HeadRead festivali tõttu, kuid kahjuks ei saanud kirjanik tänavu osaleda.

21. sajand, üks väike saar Põhjameres. Kunagi elasid siin kaptenid, kelle võimsad majad andsid tunnistust uhketest mereretkedest, ja kanged naised, kelle enamik päevi koosnes suurest ootusest, millal või kas üldse mees koju tuleb. Tänapäeval defineerivad saareelu euroremondi läbinud suvilad ning läbisõitjad, turistid, kes peatuvad ehk ööks või paariks, ostavad kitše suveniire ja on siis taas läinud. Alles pole kuigi palju põliseid elanikke nagu pastor või perekond Sander, mille iga liige on omal kombel saare külge köidetud.

Esimene pool raamatust ootasin, millal ometi ilmub välja tagakaanel lubatud vaal, teine pool juurdlesin, millega lugu lõpeb, kuna sündmustik ei tüüri justkui kuskile. Lehekülgedel laotuvad lahti tükikesed elust, läbi mille tegelased kulgevad. Nad ei võitle, et traditsiooniline saareelu jääks püsima, ei hoia 10 küünega minevikust kinni, ei ürita tagasi tuua muistseid kombeid, vaid tõdevad aja muutumist ja rühivad mööda oma rada edasi. Ka suursündmus, rannale uhutud vaal, libiseb mööda, puudutab küll saare asukaid, kuid ei võta peategelase rolli, andes jälle tunnistust, et mingi ajajärk on otsa saanud. Nautisin väga seda rahulikku loksumist.

Me ei tea, kus saar täpselt asub või kui suur ta on, aga see ei omagi tähtsust, sest lugu, traditsioonide hääbumine, asendumine tunglevate läbisõitjatega, on universaalne. Kui tervikust üksikud eluteed välja noppida, siis pole neis aga miskit tavapärast või üheülbalist. Kogemused käivad teineteisele lausa vastu. Kui üks igatseb pansionaadi pidamist sellal, kui suvitajad jäid nii kauaks, et said pea pereliikmeteks, siis teine meenutab vastikusega seda aega, kui pidi oma toa puhkajatele loovutama.

Kõik see jätab veidi nukra maigu, igatsuse möödunud aegade järele. Samas ei saa öelda, et kirjanik mereäärset elu ega ulgumere troostimist romantiseeriks. Külm ei kao kunagi kontidest. Meri on hirmus, uputab laevu ja mehi. Möödunud ajad pole ei paremad ega halvemad kui praegused ajad, nad on lihtsalt teistsugused. Ent muutumatuna püsib igavesti see, et saareelu pole sama, mis mandrielu.

Kui siis viimaks lõpp kätte jõudis, oli see nii tabav ja emotsionaalne, et mu esimene mõte oli - aga kuidagi teistmoodi ei olekski saanud lugu lõppeda. Viimane akord oli võimas. "Mere äärde" jääb kindlasti tükiks ajaks minuga.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Tänapäev, Sowell Bay, Washingtoni osariik. Tova võiks ammu pensionil olla, kuid õhtutundidel akvaariumi koristamine hoiab teda krapsakana, aitab leinaga ning lisaks naudib ta mereolendite seltskonda, eriti Marcelluse, Vaikse ookeani hiidkaheksajala. Mereelukas on nutikas ja kui poleks piirangut, kui kaua ta veest väljas hakkama saab, oleks ta ammu jalga lasknud. Hea, et tal see õnnestunud pole, sest kaheksajalg on ainus, kes oskab olukorda lahendada, kui akvaariumisse satub Cameron, 30-aastane õnnetusehunnik, kes isa otsides Californiast Washingtoni rändas.

"Erakordselt taibukad olevused" on tulvil õnnelikke kokkusattumusi. Üsna algusest on selge, kuhu naiivsevõitu süžee tüürib, aga nautisin väga kui palju soojust teekond pakkus ning õnnelikku lõppu, kus vanad lood viimaks enam katkisi perekondi ei paina. Kõik tegelased on kirjutatud armastusega alates põhikolmikust kuni abivalmis poepidajate ja kinnisvarahaideni. Meie maailmas võiks rohkem olla nii südamlikke inimesi!

Seitsmekümneaastasele Tovale on võimatu mitte kaasa elada. Aastad on röövinud kogu memme perekonna, kuid ta ei löö vankuma. Heldisin naise armsast kudumisklubist ning vägisi tema ellu trügivast kassist lugedes. Romaani vaieldamatu staar on aga muidugi kaheksajalg, kes pereleidmise loole oma lühikeste peatükkidega niivõrd palju juurde annab. Jumaldasin tema krutskeid ja aardeid. Kolmas peategelane Cameron kahvatub esimese kahe kõrval. See lontrus vaid laseb võimalusi käest ja paneb igal sammul pead vangutama. Ma ei saanud aru, kuidas kena neiu oli valmis temaga kohe kohtama minema, kui nende esmakohtumisel mees kuse järgi haises.

Positiivsust tasakaalustavad minevikutragöödiad. Ükski konflikt ei suuda siiski helgusemulli purustada, kuigi kartsin mitu korda, et see juhtub, kui kauahoitud saladused pinnale hakkavad ujuma või vastupidi ähvardavad igaveseks ookeanipõhja vajuda. Kui ma üldjuhul ei salli üksteisest mööda rääkimist ja hoian õudusega peast kinni, kui peategelased ilmselge suhtes pimedad on, siis selles raamatus ei kriipinud isegi arusaamatused.

Ideaalne suvelugemine, soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1948-2015. Tillukeses majas silmapaistmatus inglise külakeses elas kord üks väike poiss, kes ei sallinud lugemist silma otsastki, kuni tema kätte sattus see õige raamat. Peagi katsus ta ise kirjutamises kätt ja juba 15-aastaselt sai temast ulmeajakirjas avaldatud autor. Kirjanikuks saamine ei käi aga üleöö ja merre voolas veel hea hulk vett, enne kui ta oma esimese romaanini jõudis. Kui esimeste raamatutega läks vaevaliselt, siis hiljem sai ta hoo sisse ja vorpis mitu menukit aastas. Aastaid sellele kirjanikule kahjuks palju ei antud.

Lugesin seda teost eelkõige kui kirjanikuks kujunemise lugu. Terry pakub ehedat näidet, kuidas vaja on ainult seda üht õiget raamatut, et sünniks lugeja. Nautisin väga kirjaniku töövõtetest ja ekstsentrilisest iseloomust lugemist! Eriti kõnetas kuidagi see hetk, kui Rowling Pratchetti troonilt tõukas. Mees oli uskumatult viljakas ja kindlasti jätkan Kettamaailma avastamist. Tegelikult lugesin veel vahetult enne elulugu lõpuks läbi "Morti". Kirjutamine ja ulmearmastus moodustasid suure osa Terry elust, aga raamatus on killukesi ka ülejäänust - abikaasast, tütrest, majapidamisest igasuguste toredate pudulojustega.

"Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega" ei olnud kerge lugemine. Esiteks külvab Rob teksti üüratult nimesid, inglise ulmekirjanikke, Terry iidoleid ja kaasaegseid, näitlejaid ja produtsente, millest enamik mulle midagi ei öelnud. Lugesin huviga mehe nooruspõlvest ja kirjanikuteest, aga paratamatult hiilis sisse nukker toon. Ühest küljest kirjutab Rob Wilkins biograafiat kronoloogilises järjekorras, teisalt ei lase unustada Terry varast lahkumist, kuna tuleb haakuvaid teemasid sisse põimides selle juurde pidevalt tagasi. Tundsin kogu lugemise aja tuska, et olen millestki ilma jäänud - kirjaniku autobiograafiast, esinemistest, kirjutamata romaanidest. Mul ei olnud enne lugemist kirjanikust endast sooja ega külma, aga tema elutee lõpp rusus sellegipoolest. Olgugi, et kogu tekst valmistas ette, siis lõpus ikka pisarad voolasid lahinal. Kujutan, et Terry tulihingelise austajana teost lugedes valmistaks helged kohad rohkem rõõmu ning Alzheimer ängistaks veel enam. Kokkuvõttes on tegu suurepärase ning armastusega kirjutatud elulooga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!