Freida McFadden "Koduabiline" pajatab järjekordsest tööotsast, mis on liiga hea, et tõsi olla. Muidugi on see populaarne põnevik ammu lugema kutsunud, filmgi linastus mitu kuud tagasi, aga ootamine tasus ära, sest sain lugeda sõbranna kommentaaridega eksemplari, mis andis raamatuelamusele tublisti juurde.

Tänapäev, Long Island, New York. Milliel on hädasti tööd vaja, et ta ei peaks enam autos elama ja tagaistmel võileibu sööma. Tal ei ole suuri ootusi Winchesteride uhkes majas koduabilise koha saamise osas, kuna taustauuring peletab ka palju vähenõudlikumad tööandjad eemale. Ometi pakub Nina talle tööd koos elukohaga, nii et neiu lahendab kaks muret ühe hoobiga. Kahetised tunded painavad esimestest päevadest, seletamatu õud ning kiirelt tööandja vastu kogunev vimm. Millie on tehtud kangest puust ja nelja tuule poole kihutamise asemel kannatab hambad ristis.

Esimese poole raamatust veetsin silmi pööritades, kuna tegelased olid väljakannatamatud. Millie viskab ühel hetkel vaimukaid kommentaare ja järgmisel ilastab aedniku või majaperemehe järele, sest mõlemad on üliseksikad. Perenaine pöörab ära ja tema ärahellitatud jõmpsikas aitab samuti värske koduabilise näguripäevadele kaasa, nii et neid on mõnus vihata, eriti kui saab tunded vahetult raamatuservale kirja panna, kus samalaadsed juba ees. Teises pooles täitus kaanele kirjutatud lubadus ehk ühtäkki muutus raamatu käest panemine raskeks. Kui ei ole ammu ühtki põnevikku lugenud ja loopöörete aimamise kaadervärk on roostes, siis üllatusi jagub. Julgelt jube lõpplahendus pani juubeldama, aga tagantjärgi ei saa üle ega ümber, kui nõmedad ning napilt visandatud tegelased olid.

Meelelahutust sai siiski täie raha eest ning viimaseid lehti keerates tekkis kange kihk kohemaid pilk peale heita, milliseid emotsioone tekitavad Amanda Seyfried ja Sydney Sweeney. Ekraani tarvis raamatus materjali jagub. Mõni õhtu jäi vahele, aga siis sai see uudishimu rahuldatud. Film sai sissejuhatusega paremini hakkama, aga sealt, kust romaan põnevaks läks, lörtsiti kõik ära ja lõpp oli lihtsalt nõme.

Kohe järje järele ei haara, kuigi see ootab kenasti riiulis oma korda, aga millalgi võib-olla. Midagi tahan kindlasti McFaddenilt veel lugeda, kuna kõik ju loevad ja kõrvalejäämise tunne pitsitab.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!