Maija Kajanto "Kaneelirullisuvi" järgneb kannapööret tegevale naisele pealinnast maakolkasse, kus ta võtab üle vanaema kohviku, ravib vanu hingehaavu ning leiab uue hingamise. Kirjanik ja raamat jäid silma tänavuse HeadReadi kavast, aga alles festivalil kuulsin, et tal on eesti keeles juba 7 raamatut ilmunud (!). Miks keegi varem pole öelnud, et Soomes nii head ajaviitekirjandust viljeletakse?

Tänapäev, Helsingi/Pühajõe. Krisse teenib leiba viimaste trendide järgi põnevaid retsepte välja mõeldes, ent esialgne õhin on ammu asendunud pettumusega, kuna ülemusi isegi ei huvita, kas road süüa kõlbavad. Kui tal siis palutakse lisada saia maltsa, mis sinna kuidagi ei sobi, viskab naine põlle varna ja kihutab vanaema juurde elu üle järgi mõtlema. Too peab väikses linnakeses kohvikut. Õigemini pidas, sest tuleb välja, et viimasel ajal käib see üle jõu. Muidugi haarab lapselaps ohjad ja puhub ärile uuesti elu sisse. Seejuures ristuvad Krisse teed keska-aegse kallimaga ning nägusa vallavanemaga. Kaugel maakolkas igav ei hakka.

Väikelinn, kohvik ja uus algus on hästi järgi proovitud valem, millele Maija Kajanto lisab mõnusalt Soome olustikku ja huumorit. Ühest küljest pakub "Kaneelirullisuvi" täpselt seda mõnusat tunnet, mida ootad, teisest küljest leiab sealt enamat. Loo edenedes ilmneb, et Krissel on rohkem hingel, kui üle visanud töö ja ka teisi tema ümber kimbutavad erinevad hädad. On leina, endale hoitud kaotusvalu, truudusetust, lahkarvamusi vanematega. Ükski probleem ei tundu pelgalt draama tekitamiseks üles kistud, nagu vahel kipub olema. Vastupidi, ootamatult kodaratesse heidetud kaikad mõjuvad ehedalt.

Romaan ei pääse klišeedest, aga mõjub ometi värskelt. Süüdistan põhjamaiseid olusid. HeadReadil mainis kirjanik, kuidas paljud lugejad tunnevad Pühajões ära enda kodukandi. Minu väikelinnas ei ole järve ega hubast kohvikut, aga ikka oli tunne, nagu toimuks kõik oma õue peal. Saun! Orienteerumine! Nimed! Ilm! Kusjuures, ära lase end pealkirjast eksitada, algus on üsna lumine. Kaneelirullisuvi kui väljend meeldib mulle aga väga ja propageerin selle laiemalt käibele võtmist. See on siis suvi, mil ilm soosib rohkem kaneelirullide kui jäätisega maiustamist.

Toidust läbi imbunud sündmustikule omaselt vürtsitavad raamatut needsamad retseptid, mis parajasti tegelaste elust läbi käivad. Nii mõnigi tundus katsetamisväärne, eriti meeletut suudlemissoovi tekitav salat. Ei tuleks selle pealegi, et need on samasugune kujutlusvõime vili nagu ülejäänud raamat. Kirjanik laitis HeadReadil oma kokaoskused maha ja poetas mokaotsast, et ei tulnud enne esimese raamatu ilmumis selle pealegi, et proovida, kas paberil maitsvalt kõlav asi päriselt ka süüa sünnib. Võib-olla oleks pidanud seenesupist tehtud kuklite juures sellest juba aru saama... 

Maija Kajanto jäigi mulle tänavu HeadReadilt kõige eredamalt meelde ja üldsegi mitte sellepärast, et selle raamatu vahetult enne loetud jõudsin. Nimelt klapib tema huumor täpipealt minu omaga, mistõttu oli esinemist lausa lust kuulata. Isegi rohkem, kui Krisse lugude edasi lugemine, äratas huvi "Pesupäev" ja ülejäänud pesumaja sari. Ajaviiteromaan, mis tekitab hea tuju ja jagab nippe, kuidas riideid hooldada - jah, palun. Ainult kaas on lihtsalt jube, vabandust!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!