Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!