DXXXIV

14:10

ehk kuidas mul raamatutega läheb


Läbi:
Jane Austen - "Uhkus ja eelarvamus"
Blake Crouch - "Wayward Pines I osa"
Jonathan Safran Foer - "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
Maria Kupinskaja - "Minu Alaska"

Hetkel käsil:
Justin Cronin - "Teekond I raamat"



("Pride and Prejudice") 
1985/1818

Jane Austen

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. 
Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. 
Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. 
Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.

5/5

Mul on klassikalise kirjandusega omamoodi suhe. Eelistan lugeda muud, sest see on nagu avastusretk, samas kui klassika on tuttav rada. Isegi kui sa mõnd teost lugenud pole, siis ikka oled kuulnud. Vanemate romaanide lugemine võtab minu arust kauem aega, neid ei saa läbi vuristada, tuleb rohkem süveneda. Ma võtan nii paari kergema teose järel jälle midagi "raskemat". See ka teada, et fantaasiat ja ulmet eelistan. Niisiis arvasin, et "Uhkus ja eelarvamus" mulle väga midagi ei paku, isegi kui kõik sõbrad viis tärni siin pannud. No otseloomulikult ma eksisin, irooniliselt veel oma eelarvamuse tõttu. Algus küll tõesti veidi venis ja oli tüütu mu jaoks. Raske oli ajastusse sisse elada, kui tegelased ebasümpaatsed olid. Aga mingi hetk avastasin kui hea romaaniga tegu on, lugu imes mu endasse ja avastasin end ebasümpaatsete tegelaste üle naermast, küll teadmatuse tõttu, küll juba tegelase võimatu iseloomu tõttu. Niisiis, kui kuskil veel keegi, kes pole lugenud, siis saage oma eelarvamustes kord üle ja võtke ometi käsile!


"Wayward Pines I osa"
("Pines")
2013

Blake Crouch

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke'i kohta.

Juurdluse käigus tuleb küsimusi muudkui juurde: miks ei saa Ethan välismaailma jäänud naise ja pojaga ühendust? Miks on ühe kaotsiläinud agendi laip hüljatud majas voodi külge aheldatud? Miks keegi ei usu, et ta on see, kelleks ta ennast nimetab? Kas elektritarad on selleks, et Wayward Pinesi elanikke paigal või hoopis kedagi linnast eemal hoida?

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

3/5

Raske oli anda tähti, sest ma ei suutnud otsustada kas 3 või 4. Oma rolli mängis see, et sarja osad, mis siiani väljas, on nähtud. Üksjagu põnevust võttis see ära, eriti algusest. Kui loojärjed erinevaks läksid, siis läks nauditavaks. Üllatusi oli parajalt ning lõpplahenduse peale ma küll poleks tulnud. Ma arvasin, et selle saab alles kolmanda osa lõpuks teada, aga tegelikult mulle meeldis see kergendus, et ei jäänud vastuseta küsimusi. Saab vahepeal rahus muud lugeda, ilma et peaks mõtlema, mis pagana koht see Wayward Pines on. Põnevust jagus nii palju, et järgmine kord võtan raamatukogust ikka teise osa ka.


2008

Maria Kupinskaja

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

(Maria Kupinskaja, autor)

4/5

Nagu ma lubasin, siis jätkan selle sarjaga tutvumist. Küsisin soovitusi ja kõige enam pakuti seda. Niisiis suundusin raamatukogus õige riiuli juurde ja laenutasingi. Näha oli, et see sari on populaarne, sest riiul oli väga hõre ja 70-st (?) oli kohal nii 30-40. 
Juba peale esimest peatükki hakkas lugu mulle meeldima, stiil oli ladus ja seega oli mõnus lugeda. Eellugu (ehk aeg enne kohale jõudmist) oli täpselt paraja pikkusega. Küsimusi miks või kuidas lugejale ei jäetud. "Minu Alaska" kirjeldab, nagu pealkirjastki näha, autori tööd kelgukoertega. Lisaks saab veel kuulda tema suhetest kohalikega ning hulgaliselt loodusmuljeid. Viimane on minu jaoks üks paeluvamaid selle raamatu juures, sest tekitab ju soovi seda kõike ise näha ja kogeda. 
Millest võib-olla puudu jäi, oli see soovituste osa, mida ma "Minu Tenerife" puhul kiitsin. Selle raamatu toel Alaskale sõites teaksin, mida kujutab kelgukoertega sõitmine ja oskaksin veidi valmistuda matkaks. See pole loomulikult probleem, tuleks lihtsalt rohkem juurde vaadata. Tenerife ja Alaska on juba ise nii erinevad, et neist kirjutatud raamatud ei saagi üks ühele olla. Mulle igatahes meeldisid mõlemad
.



("Extremely Loud and Incredibly Close")
2013/2005

Jonathan Safran Foer

Loo keskmes on üheksa-aastane Oskar, kelle isa hukkus 2001. aasta 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuses. Isa leinav Oskar leiab purunenud vaasist võtme ning asub New Yorgist otsima lukku, millesse see sobiks. 
Otsinguil kohtub ta mitmesuguste inimestega ning õpib oma raske kaotusega leppima. Teost ilmestavad kaks kõrvalliini: Oskari vanaisa ja vanaema kirjad, milles jutustatakse nende nooruse ja abielu lugu. 

Foer kasutab oma loo jutustamiseks uudseid ja omapäraseid võtteid ning visuaalseid elemente nagu näiteks pilte ja mahatõmbeid. 2011. aastal valmis romaani põhjal film (režissöör Stephen Daldry), mille peaosades mängivad Tom Hanks, Sandra Bullock ja Thomas Horn.

4/5

Alguses ei istunud see raamat mulle üldse, kirjutamisstiil oli niivõrd uudne ja võõras. Eelistan ikkagi ladusat, klassikalist juttu säärastele fragmentidele. Samas andsid kõik pildid ja muud täiendused selle salapärase miski, mis lõpuks mind ikkagi võlus. Raske oli lugeda, sest minus ärkas uinunud kriitik, kes karjud kogu aeg, kui ebareaalne on sündmustik. Vanaema-vanaisa kõrvallugu oli veider, samas mulle meeldis vanema Thomase ekstsentriline tegelaskuju. Peategelane Oskar oli samuti huvitav, aga ma ei suutnud end temaga samastada või isegi kaasa tunda, sest kogu mu ajutegevus läks loost läbinärimisele. Keerasin korduvalt lehti tagasi, et uurida, kas sain mõnest kohast õigesti aru. Mis tõstis hinde kolmelt neljale oli võtmeloo lõpplahendus. See oli korraga nii üllatav kui ka mitte üllatav ja just see muutis loo lõpuks veidi reaalsemaks. Ma julgen seda teost soovitada, aga see on üks neist, mis meeldib siis, kui olla vastuvõtlik kaasaegsele kirjandusele (ja ma ei mõtle selle all loomulikult kogu teismelistele suunatud haru, kus ilmub sarnaseid teoseid nagu seeni pärast vihma ning mida ma ikka aeg-ajalt loen ja hästi hindan).

You Might Also Like

2 kommentaari

  1. Mis see Chrome'i äpp on, mis sul läpakal on!!? Ma ükskord lugesin kellegi blogist selle kohta ja krt, enam ei mäleta kelle :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Momentum on selle nimi :) Soovitan, iga päev ilusad pildid silme ees.
      Ise leidsin ta ka ilmselt sama blogi kaudu, kust sa lugenud oled, aga ka ei mäleta, kes see nüüd täpselt oli :D

      Delete

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide