Tänapäev, Vestmani saared. Elasid kord sama ühikakoridori peal seitse noort - Trausti, Ari, Leifur, Sigga, Ragga, Gugga ja Guðbjört. Aastaid hiljem on üks kadunud, üks surnud ja ülejäänud viis teel tema matustele. Trausti loodab kurbadest asjaoludest hoolimata toredat jällenägemist, ent neid hakkab kollitama sünge saladus ühisest minevikust ning viiendaks päevaks on seltskonnas rohkem surnuid kui elavaid. Kui leitakse lõkkes leegitsev laip ning selle kõrvalt veel teinegi, on vaja kohtuarst Iðunni, kes küll parema meelega Vestmani saartest eemale hoiaks, kuna seal elab tema isa, kellega ta ei taha mingit tegemist teha.

"Kes tulega mängib..." pakub kurba sasipundart, kus tegelased teevad ainult halbu ja veel halvemaid valikuid, mässides end aina rohkem sisse. Sarnaselt eelmise osaga alustame laipade kirjeldusega ja järgneb loo lahti rullumine kahte liini pidi - sõprade saabumine Vestmanile ning politsei neist maha jäänud segadust lahti harutamas. Uurijate asemel juurdluse kohtuarsti silme läbi vaatamine on kirjanikku innustanud laipadele rohkelt veidrusi külge pookima, nii eksitavaid kui ka lahenduseni viivaid. Iðunn ei saa niigi keskenduda, kuna pere on haisu ninna saanud, et ta kodusaarel viibib.

Lisaks saarel aset leidnud tragöödiale selgineb kildhaaval üks eriti raju pidu tudengiajast, millest osalejad mäletavad vaid üksikuid hetki. Kurjakuulutav lõpp on kogu aeg õhus ning aimdus peagi juhtuva osas muudab lugemise eriti kõhedaks. Pinge ei lange, sest jokkereid varrukasse jagub. Pealegi teeb tegeliku sündmustiku teadmine huvitavaks politsei teooriate jälgimise, iseäranis selle, mis uurijatel kahe silma vahele jääb.

Kui esimene osa pakkus rohkelt õõva, siis teise osa valdavaks emotsiooniks jäi suur nukrus. Kuna esimesest osast Týriga seoses jäänud põletavate küsimuste kõrval läheb nüüd korda ka Iðunni käekäik, siis pole enam kahtlust, kas loen sarja edasi. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!