2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!