XXIII ehk ajarändurist kass

21:18



Katja Kettu "Ühe kassi ülestähendusi" jutustab ajas rändavast Kassist, süübides nii loome- ja elukriisis kirjaniku argipäeva kui ka tema esiema katsumustesse. Valisin raamatu üsna huupi, et täita #kikael2025 väljakutse teema "armastus ja ajaränd" ja tabasin otse kümnesse.

2020/1917-48, Helsingi/Soome idapiir. Ühel Helsingis elaval Kirjanikul on vaja Vaimset Teejuhti, kuid too saadetakse hoopis esmalt tema vanavanaema Eeva manu. Naisel pole aimugi, et kass, kelle ta uppumisest päästab, on midagi enamat kui lihtlabane pudulojus. Eeva kohtub sel päeval oma eluarmastuse Mahtega ning võtab peagi ette pika teekonna Perale, mehe koju sügaval metsas. Pere ei toeta, et noorim poeg vallasandi naiseks võtab, nii et noorpaar peab viletsuses elama. Kass jõuab ka Kirjaniku juurde, kes on äsja kaotanud kauaoodatud lapse ning on segastes suhetes endise kallima, oma kirjastuse Peabossiga. Kahe aja vahel pendeldades, näeb loomaks kehastunud Teejuht häda ja viletsust, naiste valu ja tugevust ja armastust, aga mitte enda ülesannet. Kass on ka täitsa mõnus olla.

"Ühe kassi ülestähendusi" oli täielik üllataja. Raamat kõnetas hingepõhjani, kõrvutas suurepäraselt kahe ajastu naiste katsumusi, tutvustas Soome ajalugu ja pani pisaraid valama ning kõike seda Kadri Jaanitsa oivalises tõlkes.

Maagiline avaakord haaras jalamaid kaasa - kass, kes nagu on loo osa, aga ei ole ka, ning tagatipuks ei olegi üldse kass. Kaks tema silmadele avanevat lugu peegeldasid vastakuti nii nende keskmes olevate naiste kannatusi kui ka nende tohutut jõudu. Ei saa võrrelda, kellel oli raskem. Vaeslaps, suur armastus, tõrjuv ämm, eraldatud talu, kommunismimeelne ja Venemaale kippuv mees, üksindus, sõda, lapsed, jälle sõda. Edukas kirjanik, uhke maja nooblis piirkonnas, ei meest, ei last, vanus peale pressimas, kaotsi läinud sõnad, tagakiusamine. Igal ajastul on omad mured, omad viisid naiste kammitsemiseks, ent naised on tugevad.

Eeva kaudu heidab teos valgust murdelistele aastatele soome ajaloos, mis puudutasid ka eraldatud talusid loodusrüpes. Ei tulnud üllatusena, et noored Venemaale kippusid, kuna olen sellest kunagi varem lugenud (Sirpa Kähkonen "Graniitmees"). Uus oli kõik muu, nende vaatenurk, kes maha jäid, lõhed ja vaen ühiskonnas.

Veel üks üllatus tabas mõni aeg peale lõppu, mis ise nägi välja nii: kuivatasin pisarad, pakkisin koti ja suundusin vestlusõhtule värskeid muljeid jagama. Nimelt teab internet, et romaan on autofiktsioon, lehekülgedele valatud viha ning valu. See oli mu esimene kokkupuude Katja Kettuga, aga kindlasti mitte viimane!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND