LXIII ehk paduratüdruk

21:10


Jäin üle-eelmise nädala lõpus haigeks ning kodus olles õnnestus mul läbi lugeda üks äsja ilmunud romaan - Delia Owens "Kus laulavad langustid". Ma ei olnud ise raamatust varem kuulnud, kui seda mulle lugemiseks pakuti, kuid nüüd soovitaksin seda kõigile! 

1952-1971(2009), Põhja-Carolina padur. Padur (ing k marsh) on märgala, üleminek vee- ja maismaa ökosüsteemide vahel, mis asub suure veekogu (näiteks mere või järve) ääres ning on perioodiliselt veega kaetud. Padurat eristab soost taimestik. Seal domineerivad heintaimed, kõrkjad või pilliroog. Kya Clark on alati elanud paduras Barkley Cove'i külje all. Kui ta oli pisike tüdruk, läks ema tagasi vaatamata minema ning peagi lahkusid ka tema vanemad õed-vennad. Kya jäi isaga kahekesi, kuid too oli kas purupurjus või tihti päevi kodust eemal. Tüdrukul ei jäänud muud üle, kui õppida ise enda eest hoolitsema, seltsiks vaid padura linnud. Linnaelanike jaoks on kõik märgala asukad tühipaljas rämps ning Kya esimene koolipäev on nii alandav, et ta ei lähe kooli enam iial tagasi. Hoolimata üksindusest ja hariduse puudumisest, sirgub Kyast arukas ja hooliv noor naine. Ta elab oma pisikeses majas, uurib padurat ja kogub linnusulgi. Linnas tekivad tema kui paduratüdruku kohta legendid, kuid üldjuhul jäetakse ta rahule. Paduras valitsevad omad seadused ning kui paduras toimub mõni kuritegu, siis politsei ei sekku, kuni hukkub üks Barkley Cove'i säravamatest meestest - Chase Andrews. Kahtlus langeb paduratüdrukule ning Kya, kes ei kannata suuri rahvamasse, peab end kohtupingis kaitsma.


Sisukirjelduse järgi arvasin, et raamat on järjekordne mõrvamüsteerium. Mõistatamist teoses tõesti jagub, sest vahelduvad peatükid minevikust ning tulevikust ning kuklasse jääb kripeldama mõte, mis küll vahepeal juhtus, et olukord selliseks muutus. Päris algus mind kohe kaasa ei haaranud, sest raamat kulgeb küllaltki aeglaselt. Kui ta teist korda kätte võtsin, siis ei pannud ma seda aga enne käest, kui lugu läbi sai. Selles loos oli minu jaoks midagi maagilist, kuigi midagi üleloomulikku selles ei ole. Peale lugemist ei liigitaks ma romaani tegelikult aga ühegi kindla žanri alla, sest raamatus on nii palju erinevaid teemasid. Ükski neist ei domineeri ega tundu ka ülearune ning nautisin tervikut väga.

Ma ei nuta sageli raamatuid lugedes, aga "Kus laulavad langustid" tõi mulle küll pisarad silma. See ei olnud tegelikult kurb romaan, vaid mind liigutas Kya elukäik, tema ebaharilik sirgumine. Veel nautisin, kuidas kirjeldati padurat. Ma ei olnud selle sõnaga varem tegelikult tuttavgi. See oli võluv, kuidas üks inimene loodusega harmoonias suutis elada, armastada märgala, mille võlu linnaelanike jaoks peitu jäi. Kõige rohkem kurvastaski mind, kuidas inimesed kipuvad seda, mida nad ei mõista, kartma või põlgama. Looduse kirjeldamine moodustab väga suure osa sellest raamatust ning minu viisid need kirjeldused küll koos Kyaga märgalale seiklema - saiaga kajakaid toitma, linnusulgi otsima, inimeste eest puude varju peituma, paadiga vee peale ja kõikjale mujale. Lisaks meeldis mulle väga, kuidas toodi paralleele inimese ja looduse vahel.

Mulle ei meeldi tegelikult, kui raamatuid kirjeldatakse, kui teiste raamatute segusid, aga pean siiski siin sellise võrdluse appi võtma. "Kus laulavad langustid" oli minu jaoks nagu Harper Lee "Kuidas tappa laulurästast" (see on muide üks kirjaniku lemmikraamatuid ja oli talle ka inspiratsiooniks) + Kevin Brooks "Lucas". Mõlemat neist raamatutest hindasin viie tärniga ja sama hinde saab ka "Kus laulavad langustid". Seega, kui sulle meeldis kumbki nendest, siis võiksid kindlasti seda romaani lugeda!


Delia Owens on 1949. aastal sündinud ameerika zooloog ja kirjanik. Ta kasvas üles Georgia osariigis ning õppis kohalikus ülikoolis koos oma abikaasaga bioloogiat. 1974. aastal kolis paar Aafrikasse, kus nad koos töötasid. Kokku uuris naine Aafrika metsikut loodust 23 aastat. Owens on oma uurimustest kirjutanud mitmeid teadusartikleid ja kolm mitte ilukirjanduslikku raamatut. "Kus laulavad langustid" on naise esimene romaan. Ta pöördus ilukirjanduse poole, sest see pakub võimalust kirjutada ilma piiranguteta, ei pea jälgima toimunud ajajoont ega fakte. Raamatu kirjutamiseks kulus tal kümmekond aastat ning ideid kogus ta igalt poolt. Vahel tuli inspiratsioon peale keset ööd ning naine hoidis alati pliiatsi ja paberi voodi kõrval, et head mõtted kindlasti kirja saaks. Owensit mõjutasid ka tema lemmikraamatud, näiteks Aldo Leopold "Liivamaakonna almanahh" ja Harper Lee "Tappa laulurästast". "Kus laulavad langustid" leiab aset Ameerika märgalal mitte Aafrikas mitmel põhjusel. Esiteks käis kirjanik väikese tüdrukuna perega tihti Põhja-Carolinas puhkamas ning lisaks matkas ta emaga kodulähedastes soodes. Teiseks on väga vähe kirjutatud inimestest, niinimetatud padurarahvast, kes märgalal 400 aasta jooksul elasid. Muide, loo kirjutamist alutas Owens raamatu lõpplahendusest. Ta teadis, et tahab kirjutada noorest tüdrukust, kuidas isolatsioonis kasvamine tema käitumist mõjutab ning tal kerkis mõtetesse see kindel lõpp. Kirjanik loodab, et lugejad õpivad tema teosest, kui palju me enda kohta loodusest õppida saame. (allikad: 1, 23, 4, 5, 6)

"Kus laulavad langustid" oli liigutav romaan ühe tüdruku ebaharilikust elust, ihuüksinda looduse rüpes suureks sirgumisest. Raamat kulgeb aeglaselt ning selles on palju looduse kirjeldusi. Mind võluski enim romaani looduslähedus ning see, kuidas loo eri tahud omavahel kokku sulandusid, moodustades ideaalse terviku. Seal oli natuke kõike esimesest armastusest ja luuletustest kuni kohtudraamani. Soovitan seda raamatut, kui kaunid looduskirjeldused tunduvad paeluvad ning soovid lugeda elust märgalal! See oli täpselt minu maitse järgi raamat ning jõuab kindlalt minu aasta parimate lugemiselamuste nimekirja.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide