Kuu alguses lugesin läbi Kazuo Ishiguro romaani "Maetud hiiglane", mis tõotas oma ajastu ja fantaasialennuga tulla põnev lugemine. Autorilt olin varem lugenud vaid düstoopiat "Ära lase mul minna", mis läks eelmise aasta väljakutsesse kirja, kui erakordselt halva kujundusega raamat. Uuel teosel on ikka märksa meeldivam kaanepilt.

Kuningas Arthuri järgne Inglismaa ei ole tore paik. Maad katab udu, mis võtab inimestelt mälestusi ning udus luuravad igasugused kollid. Ühel päeval meenub väikeses asulas elavale vanapaarile, et neil on poeg. Axl ja Beatrice võtavad ette teekonna naaberkülla, et teda näha. Tee viib neid kokku teiste otsirännakutel olijatega. Üks loodab tappa lohe, teine leida oma ema, kolmas ihkab kättemaksu ja neljas hoopis midagi muud. Kui lõpuks udu hajub ning head ja halvad mälestused tagasi hakkavad tulema, siis ei ole inimesed enam nii kindlad, kas nad tahavad neid tagasi.

Raamatu aeglane tempo aitas udusse ning unustusse vajunud maailma hästi ette kujutada. Vahepeal tekkis lausa tunne, et ka minu mõtteid hakkab udu varjutama. Kõige rohkem meeldiski mulle romaani juures just atmosfäär. Kollid udus, iidsed rüütlid, maagiline lohe ja muidugi tegelaste otsirännakud - kõik see on just minu tassike teed. Mõnus oli ka mulje, nagu loeks vana legendi, mitte 21. sajandil kirjutatut. Stiil on hästi lihtne ja, tõsi, võib kalduda ka igavaks, kuid soov saada teada, mis mälestusi see udu ikkagi tegelaste eest varjab ning kas nad saavad need tagasi, hoidis kindlalt lugemas. 

Kazuo Ishiguro sündis 1954. aastal Jaapanis ning kolis viieaastaselt perega Suurbritanniasse. Tal on ilmunud üksjagu romaane ning enamik on ka eesti keelde tõlgitud. Kirjanik soovis kirjutada mälestustest, mida soovib maha matta terve ühiskond ja nii sündis "Maetud hiiglane". Raamatuga läks kaua aega. Esiteks otsis Ishiguro kaua tegevuspaika, sest mees kardab, et tema kirjutatut võetakse liiga tõsiselt. Näiteks on tema esimeste romaanide tegevuspaik Jaapanis, aga see on vaid Ishiguro kujutluspilt Jaapanist, sest ta ise seal ei ela. Lugedes poeemi "Sir Gawain and the Green Knight", tundis kirjanik, et just seda ajastut ta ongi otsinud ja sealt tuligi idee tegevus paigutada kuuenda sajandi inglismaale, kui roomlased on lahkunud. Teine põhjus, miks romaan ilmus 10 aastat pärast eelmist, on osaliselt tänu abikaasale, kes esimese variandi kohta ütles, et see ei ole hea. Autoril oli nimelt raskusi tegelasi sobival viisil rääkima saada. 

"Maetud hiiglane" meeldis mulle, kuid see on fantaasiromaan, mis kõigile kindlasti ei sobi. Soovitan raamatut neile, kes armastavad aeglasema kulgemisega lugusid, kus tegevust on justkui vähe, aga see-eest peitub pinna all nii mõndagi olulist. Minul äratas raamat huvi ning plaanin kindlasti tutvuda ka teiste autori teostega.