L ehk üks asjalikum noortekas

22:48

Täna oli mul viimane eksam ja läbi sai ka viimati raamatukogust võetud seitsmest raamatust viimane. Kuigi see noortekas mulle väga meeldis, siis tahaksin nüüd veidi žanrist irduda. Lubasin ju aasta alguses, et loen rohkem erinevaid raamatuid!


Melina Marchetta nimi on goodreads-is ja raamatuteemalistest tumblr-ites korduvalt silma jäänud, kuid eelmine tema paljukiidetud romaan "Saving Francesca" mulle nii väga ei meeldinudki. Seevastu "Jellicoe Road" jättis mulle üllatavalt sügava mulje.

Ema hülgas Taylor Markhami, kui ta oli 11-aastane ning sellest ajast saadik on tüdruk õppinud internaatkoolis, kus ka paljud teised lapsed on probleemsed. Näiteks on seal mitu süütajat. Neiu üritas ühe korra ka minema joosta, kuid toodi tagasi. Igal aastal tulevad kooli lähistele telkima Kadetid ning toimuvad sõjamängud territooriumi üle. Taylor valitakse oma kooli esindama, kuid tal on ka teisi muresid. Üks vähestest täiskasvanutest, keda ta usaldab, on kadunud ning neiu ihkab teda iga hinna eest leida. Vastuseid otsides leiab tüdruk aga vihjeid oma enda mineviku kohta.

Mulle meeldis raamatu müsteerium, mis küll poole pealt juba ilusti välja joonistus, kuigi Taylor ise oleks võinud ka asjast veidi varem aru saada. Selliseid saladusi ei oleks tohtinud tema eest õieti hoidagi. Samuti tundusid põnevad sõjamängud, mis küll veidi muu loo kõrval tahaplaanile jäid.  Veidi nooremale lugejaskonnale saaks juba luuramiste ja vallutuste põhjal väga nauditava loo. Territooriumitest rääkimise juurde oleks muidugi ilusti passinud ka kaart. 

Ükskõik, kui probleemne ja murtud oli peategelane, siis tegelikult oli lugu positiivse alatooniga ning keskendus leinale, lootusele, sõprusele ning sihikindlusele. Raamatut lugedes tajusin, kuidas halvast saab sündida hea. Lõpu poole liikudes tuli küll rohkelt kurbust ja poetasin isegi paar pisarat, isegi mitte nukrusest, vaid lihtsalt olin Taylori loost liigutatud.

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND