XXX ehk kuum austraalia, kunst ja aborigeenid

10:34

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Maikuusse mahtus veel teinegi Lucinda Riley - "Pärliõde", neljas raamat sarjas "Seitse õde", mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasseteine Allyga Norra ja kolmas Stariga Inglismaale. Ja juunikuus tulid kurvad uudised kirjaniku lahkumisest parematele jahimaadele...

2007-2008/1906-1949, London, Edinburgh, Tai, Austraalia. CeCe tunneb, et on kaotanud kõik - oma isa, oma õe ja oma kunstiande. Talle on jäänud ainult vihjed tema päritolu kohta ning ta otsustabki Austraaliasse oma juuri otsima sõita. Hetke ajel otsustab ta vahemaandumise Tais päevase peatuse asemel mitmenädalaseks venitada, et aastalõpu tähtpäevad tuttavas keskkonnas mööda saata. Rannas kohtab ta omaette hoidvat salapärast meest, kes aitab tal endast paremini sotti saada. CeCe räägib talle oma sihtkohast ja eesmärgist leida infot Kitty Merceri kohta ning mees leiab talle esimese niidiotsa, naise elulooraamatu. Ta on lahkelt valmis düslektikust CeCele lugu Kittyst, kes sai võimaluse saatjadaamina Austraaliasse sõita ning seal armastuse ja palju muud leidis.

Hoolimata sellest, et "Pärliõde" on siiani loetud sarja osadest kõige paksem, oli see esimene, mille ühe päevaga läbi lugesin. Selles raamatus liigub tegevus jälle Euroopast eemale, esmalt Taisse ja sealt edasi Austraaliasse. Mõlemad on mulle võõrad maad ning pole neist ka kuigi palju lugenud, mistõttu kõik eriti põnev oli. Kaasa haaras nii CeCe lugu olevikus kui ka Kitty oma minevikus, kusjuures pea iga kord kui aega vahetati, oleksin väga tahtnud lugeda, mis järgnevalt juhtus ning muidugi lugesin siis kibekiirelt edasi ja nii see raamat ruttu läbi saigi.

Kogu sarja juures meeldib mulle kõige rohkem vaev, mis Lucinda Riley on võtnud, et uurida erinevaid maid ja ajalugu, et neid oma jutustusse põimida. 20. sajandil oli Austraalia võimaluste maa. Kirjeldused meenutasid mulle Ameerikat - orjastatud põliselanikud, kõrgklass uhkete riiete ja pidudega. Keskkond oli aga hoopis teistsugune. Punast tolmu kirjeldati nii palju, et olin juba valmis seda oma riietelt leidma. Raamatu suurim võlu minu jaoks oli aborigeeni kunst. Põnevaid detaile ja teemasid oli veelgi - pärlipüük ja -äri, neetud roosa pärl, aborigeeni kultuur, rassisim, segarassist lapsed. Mõned neist jäid küll veidi pealiskaudseks. Kuna raamat kannab nime "Pärliõde", siis ootasin tegelikult pärlite püüdmise kohta ka pikemaid seletusi, aga piirduti pärliäriga. Eks tuleb ise Broome'i sõita ja muuseumi minna. 

Üks tuttav teema oli ka - orvud, keda Austraaliasse laevatati. Lugesin sellest liigutavat romaani "Alone on a Wide Wide Sea", mille kirjutas Michael Morpurgo. Ma küll lootsin südamest, et Kitty võtab peale kuulmist, kuidas lapsi koheldi, enda südameasjaks nende kõigi aitamise, mitte ainult kahe. Kujutasin, et ta leiab Austraalias uue eesmärgi omaenda orbudekodu rajamisega.

Romantika poolest "Pärliõde" küll ei hiilga ja jäi eelmistele raamatutele alla. Minevikulugu meenutas kangesti eelmist osa oma armukolmnurgaga ning ma ei sallinud seda üldse. Riley suutis muidugi lahendusega jälle üllatada ja korraks oli mul tunne, kas ta tõesti lahendab selle nii, aga õnneks ei lahendanud. Päris lõpp Kitty loole mulle jälle meeldis. CeCel on armastusega veel nirumad lood. See liin, mis Tais algas, jäi lõpus täiesti õhku rippuma ja ma ei saanud üldse aru, miks seda üldse vaja oli. Kogu selle Tai osa oleks võinud vabalt välja jätta.

Lucinda Riley oli 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. Kreeka mütoloogias on Celaeno loo ja iseloomu kohta kõige vähem infot. (allikad: 123, 4)

"Pärliõde" on neljas osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. See pakub põnevat reisi Austraaliasse, vahepõikega Taimaa paradiisiranda. Neljas õde CeCe on ebakindel düslektik, kes on toetunud isale, õele Starile ja oma kunstiandele, kuid nüüd tunneb end kõigist kolmest ilmajäänuna ja peab end uuesti leidma. Romantikaliinid jäid nõrgaks ja natuke oleks võinud siit-sealt üleliigset kärpida, aga muidu oli väga nauditav lugu. Eriti võlusid mind koloniaalne Austraalia ja aborigeenide kunst. Soovitan, kui jumaldad ajaloolise taustaga romaane, milles on kergitamist vajavad saladuseloorid!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide