Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Jane Harper "Kadunud mees" jäi mulle silma ilmuvate raamatute nimekirjast, aga ma ei oskagi öelda, milline osa sisukirjeldusest mind täpselt köitis.

Tänapäev, Burley Downs Station, Queensland. Cameron on Brighti vendadest eeskujulikuim, veab perekonna farmi, on ümbruskonnas austatud ja toimib sillana oma noorema ja vanema venna vahel. Vanem vend Nathan on hoopis teistsugune, põlatud ja kogukonnast välja heidetud teo pärast, mis ta aastaid tagasi korda saatis. Noorem, Bub kipub teiste varju jääma ja ei ole oma kohta leidnud. Cameron kaob teel sidemasti parandama ning leitakse päikese käes surnuks küpsenuna hoopis teisest suunast, kohaliku maamärgi, karjapidaja hauakivi juurest. Pole ühtki loogilist seletust, miks mees seal oli. Keegi ei läheks sellise kuuma ilmaga oma autost nii kaugele, hüljates kogu varustuse. Ainuke seletus paistab olevat enesetapp. Nathanile ei tundu see õige ja kahtlused aina kuhjuvad.

Kas sa tead seda mõistatust: "Kõrbes lamab surnud mees. Tal on käes murdunud tikk. Kuidas ta suri?" "Kadunud mees" algab umbes samamoodi, ainult et surnud mees lamab vana maamärgi, karjapidaja kalmu kõrval ja tal pole ei tikku ega isegi mitte tühja veepudelit. Ometi on tegu kohalikuga, kes teab, kui halastamatu kõrb on ning millist varustust ellujäämiseks vaja on. Mida rohkem tema surmale mõelda, seda rohkem tuleb välja seletamatuid detaile. Mingit ametlikku uurimist ei ole, küsimusi küsib ainult vanem vend Nathan, kellele need veidrused rahu ei anna. See on nii loomulik, kuidas ta jälgi ajab, seal juures detektiivi mängimata.

Raamatu tegevus toimub kuskil Austraalia pärapõrgus, ääremaal, kus majasid lahutavad tunnid, mitte kilomeetrid. Ringi liikudes peab autos alati olema varustus igaks olukorraks - söök, jook, varurehvid jne. Ootamatuste eest pole keegi kaitstud ja võib juhtuda, et läheb mööda päevi, enne kui keegi hädasolijast möödub. Loodus ei ole ole inimese sõber, päikesel kulub tapmiseks vähem kui 24 tundi, aga kohalikud on õppinud neis karmides oludes elama ning armastama ka seda põrgukuumust ja lõputut punast tolmu. See on ju kodu. Mulle meeldivad tohutult romaanid, mille trumbiks on meeldejääv tegevuspaik ja valitseb eriline õhkkond. Austraalia pärapõrgu, eraldatud, kuum ja inimvaenulik, sobib ilusti sinna kategooriasse. Ma ei ole midagi ligilähedastki kogenud, aga kirjeldused olid romaanis erakordselt ehedad, andes hästi edasi seda üksildast ja ränka ääremaa elu, maalides silme ette halastamatu päikese all praadiva maapinna, taamal paistvad kaljud, kuumusest vireleva õhu. Nautisin kõiki väikseid detaile. 

Meenus ka teine raamat, mida sel aastal Austraaliast lugenud olen, Lucinda Riley "Pärliõde", kus samuti rohkelt punast tolmu lendas, aga aeg ja elu olid seal veidi teistsugused. Tolles raamatus figureerisid palju ka Austraalia põliselanikud aborigeenid, aga "Kadunud mees" ei maini neid üldse. Tegelasteks on tohutuid karjavalduseid omavad valged, kes lapsi kaugetesse internaatidesse saadavad, ning seljakotirändurid, kes neil palgal on.

Lugu kulgeb rahulikult, pöörates tähelepanu ka kõige harilikumatele igapäevategevustele, mis paeluvad, kuna keskkond on nii võõras. Generaator tuleb ööseks välja lülitada, menüü tehakse mitmeks kuuks, sest poeskäigud on harvad, kapi otsas on paun ravimitega ja haigestudes küsid arstilt, millist võtta. Ma ei oskagi öelda, kas ääremaa elu on taustaks surnud venna müsteeriumile või on hoopis ääremaa elule taustaks surnud venna müsteerium. Kolmas oluline komponent on inimeste vaheline dünaamika, ühe perekonna saladused. Igal tegelasel on mingi lugu rääkida.

Jane Harper on briti-austraalia kirjanik. Ta on sündinud Manchesteris. 8aastasena kolis pere Austraaliasse. Jane'i teismeeas naasti Suurbritanniasse. Naine lõpetas seal ülikooli ja töötas mitu aastat ajakirjanikuna, enne kui uuesti Austraaliasse kolis. 2014. aastal kirjutas ta eduka lühijutu, mis innustas kirjanikuteed jätkama. Ta oli alati tahtnud romaani kirjutada ja 13 aastat täiskohaga tööd ajakirjanikuna valmistas selleks hästi ette. Naine ei jaganud, et romaani kallal töötab ning lähedastele tuli suure üllatusena konkursivõit avaldamata käsikirjaga, millest sai tema 2015. aastal ilmunud debüütromaan "Põud". Teda inspireerib Austraalia loodus. Harperi loomeprotsess koosneb suures osas kavandamisest, millele järgneb "lõbus osa" - kirjutamine. "Kadunud mees" on naise kolmas romaan. Teda hakkasid huvitama inimesed, kes elavad kaugel sisemaal, mõju, mis eraldatusel on nende igapäevale. Kirjanik tegi mitu kuud eeltööd, vestles kümnete inimestega, luges teema kohta laialdaselt ja sõitis 900 miili Brisbane'ist sisemaale, väiksesse linnakesse nimega Birdsville, millele kuulub Queenslandi kuumarekord - 49.5C, ning kogus seal inspiratsiooni. Naisele oli seal suureks abiks kunagine kohalik politseiohvitser. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud mees" räägib Austraalia ääremaal elavast perekonnast, kus on kolm venda, kellest üks sureb, jättes maha hulga küsimusi. Sellel raamatul on kolm olulist komponenti - keskkond, tegelased ja müsteerium. Ükski neist ei domineeri teiste üle, vaid koos moodustavad nad mõnusalt harmoneeruva terviku. Mulle meeldis, kuidas kirjeldused viisid sügavale loo sisse. Soovitan väga, kui sulle meeldivad krimilood, mis pakuvad palju muud peale mõrvamüsteeriumi ja boonusena ei ole jälgilt verised!