"Meie keemilised südamed" on Krystal Sutherlandi debüütromaan, milles peitub üks esimese armastuse lugu, üks katkise armastuse lugu ja üks nende armastuste kohtumise lugu. 

Henry on 17-aastane poiss, kes pole kunagi olnud armunud. Ta on näinud kaua vaeva, et saada koolilehe peatoimetajaks. Nooruki üllatus ja pahameel on suur, kui teda määratakse rolli jagama uue klassikaaslasega. Uus neiu on kergelt öeldes imelik. Nimelt kannab Grace Town poisteriideid, on veidi kasimatu ning käib kepiga. Henry hakkab tema müsteeriumi lahti harutama, saades kild killukese haaval teada tema minevikust. Koos külastatakse mahajäetud rongijaama, mille alumisest korrusest on saanud kalabassein. Grace veetleb teda kummalisel kombel ja poiss armub salapärasesse neiusse. Esimese armastuse võlude ja valude kõrval tuleb noorukil hakkama saada ka koolilehega. Ta ei saa ju olla esimene peatoimetaja, kes ei suuda esimest numbritki välja anda.

Öötaevasse vaadates tuleb mulle meelde, et ma pole midagi enamat kui ammu surnud tähtede tolm. Inimene on aatomite kogum, mis moodustub lühikeseks ajaks tellitud mustriks ja laguneb siis jälle. Mu väiksus lohutab mind.

"Meie keemilised südamed" meenutas mulle John Greeni noortekaid, kuid meeldis mulle tunduvalt rohkem, sest romaanil oli tugev lõpplahendus ja sõnum. Nimelt ei ole ükski armastus ideaalne ega kesta igavesti. Väga ilusa mõtte andis peategelase õde: "Armastus ei pea kestma terve elu, et see oleks tõeline. ... Ära leina luhtunud armastust; sellist asja pole olemas" (lk 292). Veel meeldis mulle, et toodi välja, kuidas armutakse kujutluspilti kellestki, ühte versiooni. Arvasin, et Henry armub Grace'i iseloomu, aga tegelikult algas armastus nähes neiu vana facebooki pilti. Poiss nägi tüdruku endist ilusat ja muretut versiooni ning hakkas seda otsima katkises neius.

Raske oli raamatusse täielikult sisse elada, sest ma ei suutnud samastuda tegelastega. Igas ameerika noorteromaanis tunduvad olevat geist parimad sõbrad ja võimalikult erineva päritoluga inimesed, et autorit jumala eest rassistiks ei peetaks. Paljudele meeldib kindlasti Henry, sest ta on südamlik ja tore, aga minu lemmik oli Grace, sest ta mõjus kõige ehedamana. Ma ei saanud küll aru, miks täiskasvanud teda rohkem ei aidanud. Henry tundus kohati üle entusiastlik ning mitte-poisilik. Veel häiris mind, kuidas tegelased olid tehtud võimalikult unikaalseteks. Raamatus esinevast sõpruskonnast oli tore lugeda, kuid kohati tundus see üle pingutatuna: Peolt koju tulles läks poiss magama oma sõbra poole, kuigi sõpra ennast polnud kodus. Hommikuks olid poisid kumbki teineteise kodus. Nende vanemad olid sellega täiesti harjunud ning vahetasid pohmas poisid pärastlõunal ära. Seevastu kool tundus palju reaalsem, kui paljudes noortekates. Puudus igasugune sildistamine. Inimesed said üksteisega läbi ja käisid koos joomas. Pidusid peeti romaani jooksul päris palju. 

Raamatu pealkiri ning kaanepilt lähevad sisuga hästi kokku. Arvan, et kui ma enam sisu ei mäleta, siis tulevad meelde kujutluspildid vett täis korrusest, kus ujuvad kalad. Raamatu lõpus ütleb autor, et sai idee tänu ühele kaubanduskeskusele Bangkokis. Tegin väikse Google'i otsingu ning leidsin selle artikli. Nimetatud kaubanduskeskus pandi kinni, sest teda ehitati 7 korrust kõrgemaks, kui lubasid ehitusplaanid. Poolik hoone täitus veega ning seisev vesi meelitas kohale sääsed. Kohalikud tõid vette kalad, lootes putukaprobleemile lõpu teha. Kaladele elupaik meedis ning nad paljunesid jõudsalt. Kahjuks korjati 2015. aastal kalad kokku.

"Minu keemilised südamed" on kahtlemata tänapäevane romaan. Lisaks traditsioonilistele peatükkidele saab lugeda Grace'i ja Henry facebooki vestlust ning isegi üht PowerPoint esitlust ja masinal trükitud kirja. Veel leidus tekstis üüratult viiteid tänapäeva kultuurile, alates Harry Potterist kuni Videvikuni. Nimelt võrdles Henry end Edwardiga (mis oli üks põhjus, miks ta mulle ebausutav tundus - teismelised poisid hoiavad minu teada videvikust kaarega eemale). Alguses see meeldis mulle, kuid mida rohkem neid kogunes, seda enam tundus mulle, nagu püüaks autor mind ära osta.

Kokkuvõttes oli "Minu keemilised südamed" meelelahutuslik lugemine, kuigi kurb. Raamatu stiil oli ilus ning andis edasi positiivseid laineid. Soovitaksin seda raamatut neile, kellele meeldib John Greeni looming ja värvikad teismelised tegelased (kuigi mina kahjuks nende hulka ei kuulu)!