Liz Moore "Metsajumal" räägib ühest jõukast perekonnast, aastatega kuhjunud saladustest, suvelaagrist ja kahest metsa kadunud lapsest. Ootasin selle raamatu lugemist pikisilmi, sest Liz Moore on end varasemate romaanidega minu lemmikute sekka kirjutanud.

1975/1961, Adirondack. Van Laaride kaitsealal tegutseb Emersoni suvelaager, kuhu prestiižed perekonnad võsukesed suveks saadavad, hoolimata sellest, et kümmekond aastat tagasi läks 8-aastane perepoeg metsas kaduma ja juhtumit ei lahendatud kunagi. Louise on üks kasvatajatest, kes päeval hoiab kõige vanematel tüdrukutel silma peal ja öösel ajab omi asju. Sel suvel antakse tema hoole alla Van Laaride ainus järeltulija Barbara, mässumeelne teismeline, kes ühel ööl oma narist haihtub. Jälle kirjavad kaitseala otsingurühmad, nende seas end tõestada ihkav uurija Judyta. Seekord kistakse kõigi saladused päevavalgele.

"Metsajumal" algab kaardiga, mis tutvustab peategelast - Van Laari kaitseala, kus asuvad perekonna totra nimega suvemaja, lõunaserva jääv lastelaager ning neid ümbritsev paks padrik. Just seal jäävad kadunuks mõlemad viimase põlvkonna esindajad, kõigepealt väike Karu ja seejärel Barbara. Lastest kumbki raamatus sõna ei saa, vaid toimunule heidavad eri nurkade alt valgust trobikond teisi tegelasi - kes teab rohkem laagris toimuvast, kes Van Laaride intriigidest, kes tabab uurijapilguga narmendavaid valesid. Romaan on paks ja kulgeb aeglaselt, sest igaühel on oma lugu rääkida. Korraga rulluvad lahti nii Barbara kadumine 75. aastal kui ka 50-60tel toimuv, tema ema ja isa kohtumine ning venna kadumine. Kondasin algusest peale koos tegelastega laagrimajakeste vahel, hõikusin paksus laanes kadunud lapsi ja hoidsin silmi lahti sarimõrvari ees. Peamaja oli raskem vaimusilma manada, sest kippusin selle pika ja lohiseva nime otsa takerduma. Pealegi tõid juba raamatu esimesed laused silme ette kämpingumajakese, kus eelmisel aastal lugesin ühest teisest suvelaagrist ja kadunud tüdrukutest, nimelt Riley Sageri "Minu viimane vale".

Kui "Pikk ergas jõgi" keskendus õelikule hoolele ning "Nähtamatu maailm" isa-tütre armastusele, siis säravate inimsuhete asemel hiilgab "Metsajumal" miljonist killukesest moodustuva tervikpildiga - köitev sündmuspaik, ärev õhustik, eelmise sajandi teise poole ajastuhõng, rikkurite rikutus ning kaks müsteeriumi ühes küsimusega, kas need on omavahel seotud. Teoses on huvitav läbilõige eri vanuses ja eri klassist naistest - kadunud tüdruku narinaaber, ummuksis laagrikasvataja, murtud ema, eraklik laagridirektor, osariigi esimene naisuurija. Neid ühendab see, kuidas mehed nende elu kibedaks teevad, aga eristab valik alla vanduda või vastu võidelda. Tundsin siiski puudust sügavamast sidemest tegelastega ja emotsioone jäi samuti väheseks. Loo pöörded ja käänakud haarasid aga kaasa, kui kõik endasse mässinud saladuste võrk igast otsast lahti hakkas hargnema. Raamatust ei leia tõelembust, vaid asju eelistatakse kiivalt enda teada hoida või hoopiski maha salata, kartes oma mainet määrida. Oleks neist mõnigi suu varem lahti teinud, poleks aga lugu, mida rääkida.

Soovitan, kui mitmetahulised perekonnalood ja aeglaselt hargnevad müsteeriumid on sinu tassike teed!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!