Anna Hope "Ootus" kulgeb koos kolme kangelannaga, kes ootavad elult midagi muud, kui sel neile pakkuda on. Romaan põhjustas meil raamatuklubis nii naudingut kui ka ärritust. Mina kaldusin viimase poole.

1998-2022, London. Lissa tahab näitlejana karjääri teha. Ta on vaba minema, kuhu hing ihkab. Hannah tahab üle kõige last saada. Tal on armastav kaaslane, kaunis kodu ja hea töö. Cate ei tea, mida ta tahab. Tal on väike laps, tööd rügav abikaasa ning süllekukkunud maja. Uue aastatuhande koidikul, 29-aastastena, elasid nad ühes majas pargiveerel, tulvil suuri ootusi. Nüüd näib elu rööbastelt maha jooksnuna.

Eelkõige illustreerib "Ootus", kuidas me alati ihkame seda, mida meil pole, ei oska rõõmu tunda selle üle, mis meil on. Mis teeb naise õnnelikuks? On see kindel abielu? Tähenduslik karjäär? Lapsed, eluõied? Kirjanik jõuab igatahes ühe õige vastuseni. Kui seda teada tahad, ei pea üldse tervet romaani lugema, piisab viimasest peatükist.

Üks mis kindel, see ei ole sõprus, sest kuigi sisukirjeldus ja tagakaas reklaamivad, siis seda raamatust ei leia. Pole kröömikestki üksteise seltskonna nautimist, vastastikkust toetust ega aastatega kuhjuvaid häis mälestusi. Romaani ajas edasi-tagasi laveerimine toob nähtavale kolme peategelase ootuste ja tegelikkuse vahel laiuva kuristiku, kus pesitsevad kaotused, reetmine, petmine ja muu valus. Alguses oli mõni samastumismoment, aga siis tulid sellised pöörded, et surusin pea vastu diivanit ja ohkasin hingepõhjani. Lissa, Hannah ja Cate käisid kõik vastukarva. Arutasime, et ehk muutsid tegelased niivõrd ebasümpaatseks kultuurilised erinevused Eesti ja UK vahel. Paar toredat seika siiski oli. Näiteks Lissa ema meenutused nooruspõlves või Cate'i uue sõbranna loodud emmede klubi. Kokkuvõttes jäi raamat siiski minu jaoks masendavaks ning ilmselt ununeb õige pea.