1957 - 2015, London/Manchester. Kenningtonis ühes vanas häärberis elab üksi vana naine. Maja on unarusse vajunud ning käib Edwinal ammu üle jõu. Ta on viimaks võtnud vastu raske otsuse kodu maha müüa. Kinnisvaraagendiga tube läbi käies meenutab naine möödunud aegu ja lähedasi, kes kord temaga koos seal elasid - esimene abikaasa, nende kaksikud, teine abikaasa ja kasupoeg. Ent erinevatel inimestel kipuvad olema erinevad mälestused. Nii saab pilt teise tooni, kui maja asunikke meenutavad noor neiu, kes 80-tel ülikooliteed alustas, või Edwina kasupoeg.

"Mälestuste toad" algab täpselt nii nagu pealkiri ja tagakaas reklaamivad - vana naine heietab tubadesse ja esemetesse kätkenud mälestusi. Ühel käel on mustuse vaaba all maja, mille läppunud õhk ja räpased pinnad eredalt kangastuvad, teisal kirkad minevikuhetked, rõõmuküllased või rusuvad. Just siis, kui meenutustest hakkab pilt kokku asetuma ning Edwina lugu täiesti endasse haarab, hüppab raamat järgmisesse vaatepunkti. Kusjuures esiti ei paista seniloetuga ühtki seost.

Paraku kogunenud sümpaatia ei laienenud uutele peategelastele. Nii Fern kui ka Lucas olid ärritavalt selgrootud ning mõni peatükk suisa tülgastav. Ma ei sallinud, kuidas kõrvalrollide täitjad jäid üdini pinnapealseks, näiteks tüdrukul nimega Elise oli ainult üks omadus - pidutsemine. Tõsi, erinevad vaatepunktid andsid värske pilgu, millega esialgset lugu vaadelda, keerasid kive ümber, kaevasid ussikesi välja ja täiendasid omalt poolt hädade nimekirja, mis aastakümnete jooksul õnnetule perekonnale omaks said - ootamatu surm, puudulik kasulapse-vanema dünaamika, diagnoosimata vaimsed probleemid, toitumishäired, uimastisõltuvus, lapse kaotus, seksuaalne ahistamine, sügav lein, kibestumus, üksindus jne.

Kõige muserdava otsa sobis suurepäraselt muinasjutuliselt helge lõppakord, kus võidutsevad armastus ja andestamine. Romaanist jäi mind siiski enim kütkestama algus - ajas rändamine, mööbli kirjeldused, mälestused, mida esemed endas kannavad.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!