1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.