Ragnar Jónasson "Valge surm" räägib kriminoloogia tudengist, kes teeb magistritööd ammusest kahe mõrvaga juhtumist vanas sanatooriumis. Mulle meeldis väga krimikirjaniku "Pimedus", mida eelmise Iceland Noir festivali ajal lugesin ning kuigi tagasivaatavad järjed on lugemata, siis tundus paslik käsile võtta paraleelselt kulgev lugu noorest uurijast, kes karjääri alguses karjääri lõpetava Huldaga põgusalt kohtub. Nii sai seegi teos minuga Islandile rännata.

1950/1983/2012, Reykjavik/Akureyri, Island. Helgi armastab väga klassikalisi krimiromaane ja politseiuurijaks pürgimine viis ta Suurbritanniasse kriminoloogiat õppima. Magistrikraadist lahutab teda vaid lõputöö. Nooruk naaseb kodumaale, et lahata üksikasjalikult, kuidas ligi 30 aastat tagasi lahendati juhtum vanas tuberkuloosisanatooriumis Islandi põhjaosas. Esmalt suri ülemõde, seejärel sooritas peaarst pealtnäha enesetapu. Helgi küsitleb ammuse juhtumiga seotuid, valmistub täiskohaga tööle hakkama ja varjab eraelus luuravat tumedat saladust.

On vana sanatoorium ja eraldatus. On verine mõrv. On piiratud hulk kahtlusaluseid. On puntras eraeluga peategelane. Teoses justkui oleks kõik olemas, aga see ei suutnud kuidagi kaasa tõmmata. Ragnar Jónasson ei pannud mind selles raamatus tegelastele kaasa elama. Kõik jäid kuidagi kaugeks ja võõraks. Lugu venis, sest päris sündmuste asemel on palju vestluste kaudu meenutamist. Sanatoorium ei kerki silme ette, kõhedust ei tule. Nii algse juhtumi luukeresid kui ka koduseid paljastusi hoitakse kiivalt tagasi, kuni need ei paku enam huvi. Isegi süüdlane tundus lõpuks ebaoluline. Lugemas hoidis teine vaatenurk Hulda loole. Seetõttu ja kuna lõpp jäi kuristiku kohale rippuma, olen valmis Helgi tegemistest edasi lugema.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!