Elizabeth Strout “Minu nimi on Lucy Barton” avab kildhaaval nimitegelase elu - keerulist emaarmastust, kasinat lapsepõlve, kirjanikuks pürgimist. See on kolmas raamat, mida väljakutse raames 2016. aastast lugesin (vaata ka: "The Sudden Appearance of Hope" ja "Asjad, mis me tules kaotasime"). Raske on öelda, milline kolmikust kõige rohkem meeldis, kuna kõik jätsid positiivse mulje, aga olid niivõrd erinevad.

20. sajandi lõpp - 21. sajandi algus, New York/Amgash, Illinois. Lucy ja tema ema teed läksid ammu lahku, niisiis on naine väga üllatunud, kui too ilmub haiglasse, kus ta operatsioonist taastudes nädalaid veedab. Igapäevast isoleeritult jagub aega sukelduda mälestustesse, vaadata tagasi lapsepõlve, tuletada meelde läbitud kuristikke ja ületatud mäetippe, olla mõtteis sõpradega. Aastaid hiljem emale mõeldes meenutab Lucy ikka neid viite päeva, mil too tema voodi äärel istus ja naabritest jutustas.

"Minu nimi on Lucy Barton" oli võrratu lugemine, aga selle atraktiivsust on raske sõnadesse panna. Napid 200 lehekülge teevad täpselt seda, mida pealkiri lubab, ehk panevad hoolikalt valitud hetkede abil paberile peategelase. Lugu raamib üheksanädalane haiglas viibimine, aga selle põhjus pole absoluutselt oluline ning raviprotseduuridel kuigi pikalt ei peatuta. Lucy olemus avaneb killukeste kaupa, samal ajal kui raamat hüppab ühest momendist teise, laveerib meenutuste, vestluste ja palatis kosumise vahel. Vaesuses kasvamine ja lüngad lapsepõlves, mistõttu teistele ilmselge jääb tema jaoks igavesti võõraks. Suhted perekonnas - emaga, isaga, tütardega, vana ja uue abikaasaga. AIDSi pandeemia ja ühiskonnas lokkav hirm. Suur soov saada kirjanikuks. Kokkupuuted eeskujuga, kes sõnastab selle raamatu mõtte, andes kogu tekstile autobiograafilise hõngu (tegu on siiski fiktsiooniga). Lõpp viib kui kiirendusnuppu vajutades tänapäeva, võttes kokku aastad peale neid ammuseid haiglanädalaid.

Nautisin väga realistlikku muljet, raskuste-rõõmude-üleelamiste omamoodi võlu ja vaatevinklit, kuidas me koosneme mingitest teatud hetkedest. Olin kuskilt lugenud, et raamat mõjub rusuvalt, aga tajusin hoopis suurt armastust ja raskusi selle väljendamisel. Romaanil on tänaseks neli järge. Ma ei tea, kas sündmustik jätkub selle lõpust või suumib sisse mõne vahepealse sündmuse, aga kui need oleks mul siin käepärast, siis loeksin kohe edasi. Neljas tundub eriti paeluv, rääkides Covidi-aegsest isolatsioonist ja tunnetest, mille see pinnale tõmbab. 

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

Mariana Enriquez "Asjad, mis me tules kaotasime" külvab kõhedust tosina lühijutuga, kust leiab nii argist, seletamatut kui ka üleloomulikku, samuti killukesi Argentiinast. See oli üks mu valikutest, et täita oma väljakutses teema "2016. aastal ilmunud raamat" (nagu ka Claire Northi "The Sudden Appearance of Hope"). Pealegi on alati vaimustav, kui lugemise maailmakaardile uue riigi saab lisada.

1980-2010ndad, Buenos Aires/Sanagasta/Corrientes/Asunción, Argentiina. Kadunud hiilgus, ohtlikud tänavad, nurgaaltarid ja ohvriannid, virelevad kodutud, paljasjalgsed lapsed, pesemata ihu. Vana hotell, diktatuuri jäljed, igavlevad tüdrukud, seletamatud hääled. Kuuetunnised elektrikatkestused, noored ja narkootikumid, bussisõidud suurlinna. Ühe käega tüdruk, mahajäetud maja, ruumide labürint, laste mängud. Kuulus sarimõrvar, võikad rituaalid, vaimustuses turistid. Piiriala džungel ja pikad teed, lood kadunud inimestest, ebameeldiv abikaasa. Erakool, teismelised tüdrukud, välja rebitud sõrmeküüned. Pealuu tänaval, kondid toanurgas, üksindus. Keskklassi magala, naabermaja saladused, depressioon ja painav paranoia. Räpane vesi, politsei ülemvõim, slummielu. Interneti tumedad sopid, isolatsioon ja võõrandumine, mures ema. Naiste ilu, lõputu vägivald, tuleriidad, ülestõus ja vastuhakk.

"Asjad, mis me tules kaotasime" tekitas judinaid mitmel tasandil. Kord puistab kirjanik loo õõvastavate kirjeldustega üle, põrkamata tagasi ei laste ega loomade vigastamise ees. Raske on andestada üht stseeni kassiga. Kord jälle maalib ta mõnuga õhustikku, ent jätab lugejale ruumi, mida koletute detailidega täita. Kahe stiili kombineerimine loob kujutlusvõimele erakordselt viljaka pinna. On ju ammu teada tõde, et kõige õudsemad asjad toimuvad me endi peakolus.

Hirme ning muresid leidub mitut masti, ent peategelased kipuvad sarnanema. Vaid ühes loos on selleks mees, teistes tüdrukud-neiud-naised. Naine, kes pole nõus loobuma esivanemate majast, mis keset ohtlikku linnaosa paikneb; naine, kes korrumpeerunud politseinike karistamise tagamiseks omal käel uurima asub; naine, kes ei suuda silmi kinni pigistada naabri hoovis nähtud õudusele. Kõik nad saavad vastu näppe.

Kui nüüd konkreetsete palade juurde minna, siis enim kõnetas nimilugu, mis kogumikule punkti paneb. "Asjad, mis me tules kaotasime" tõstab esile naiste kannatused, mis tulevad välimusest, niisiis leiab Mariana Enriquez probleemile elegantse, ehmatava ja brutaalse lahenduse. Kusjuures kontrastiks lugesin kõrvale, kuidas naised gooti õudukas iga hinna eest ilu poole püüdlevad - Mona Awad "Rouge". Seda žanri ei satu just kuigi tihti näppu, nii et tagantjärgi on kaks raamatut kokku põimunud ja mõned stseenid tahavad vägisi ühest teise hüpata, nagu eelmainitud jube kassistseen.

Veel jäi pikemalt painama "Musta vee all", sest juba suurlinna saastunud jõevoogudesse sattumine tekitab judinaid, rääkimata sellest, mis edasi saab. Samuti "Kõrvikkääbuse väljakutsumine", mis tutvustab Argentiina esimest sarimõrtsukat ja lõpeb nii, et pole mingi vaev sinna ise veel üks õudus otsa mõelda. Kõige tänapäevasemana tooksin välja õuduka "Roheline punane oranž", milles oma tuppa lukustunud mehest saab Schrödingeri kass, kes välismaailmaga vaid internetis suhtleb, nii et otseselt midagi jubedat ei juhtu, aga seda enam jääb lünki, mida sünge kujutlusvõimega täita.

Rõhuva õhkkonna eest raamatule viis pluss, grotesk tõmbab vaimustust maha, aga erilist mekki annab Argentiina, mis paistab õuduse tagant. Enamik jutte viivad pealinna eripalgelistesse soppidesse, mõned kaugemale, ent igalt poolt vaatavad vastu vanad armid ja alles paranevad haavad. Helgema pildi saamiseks sobis lugemise otsa vägagi Jõekalda ja Margna viimane reisisaade. Kahe peale kokku kogutud tükikesed andsid riigile ähmased piirjooned, aga on siililegi selge, et selles kauges maanurgas toimuvast õige aimu saamiseks tuleb veel palju lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Claire North "The Sudden Appearance of Hope" sukeldub pea ees peenete varguste ja kõrilõikajate ja perfektsionismi maailma, kaaslaseks naine, keda hiljem keegi ei suuda meenutada. Raamatu lugemine on mul mõtteis mõlkunud 10 aastat, kirjaniku HeadRead festivalil esinemisest saati. Tema "Harry Augusti esimesed viisteist elu" oli lihtsalt priima.

Tänapäev, Derby-Dubai-Istanbul-Veneetsia-Stornoway ja paljud teised maailmanurgad. Kui Hope oli teismeline, hakkas ta tasahilju inimeste mäludest kaduma. Ühel päeval ei katnud ema talle enam söögilaua taha kohta, seejärel tutvustati teda koolis iga päev kui uut õpilast, kuni viimaks vaatas oma pere tütart kui võhivõõrast. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui oma eripäraga elama õppida. Ka aastaid hiljem pole see kuidagi kergete killast, kuid meelest kadumisel on omad võlud. Nimelt teeb see temast tipptasemel kurjategija. Katsu sa varast taga ajada, kui ei mäleta tema nime, nägu ega sedagi, et ta üldse eksisteerib. Kui Hope paneb ühel lansseerimisüritusel pihta järjekordsed juveelid, koperdab ta inimeste otsa, kes ei lase end heidutada ei riigipiiridest ega ununevast kelmist, et hoida perfektsena kõike nende perfektsusele keskenduva telefoniäpiga seonduvat.

"The Sudden Appearance of Hope" meenutas märulifilmi, kus põigatakse ühest suurlinnast teise, seljatades aina uusi katsumusi ja andes endast parima, et vastata Suurtele Küsimustele, mida Claire mängleva kergusega õhku viskab. Kuidas elada, kui sul on vaid olevik ja uued algused? Kes sa oled, kui keegi teine sind kunagi ei defineeri? Mis teeb inimese perfektseks? Mis on vabadus? Seejuures saame aimu pidevalt unustuse hõlma vajumisega kaasnevast elukorraldusest, kuhu kuulub näiteks varajane äratus hotellitoas küsimusega, mida paganat sina siin teed. Hope on leidnud nõksud toimetulekuks, ajanud kokku kena kopika, loonud identiteedid, millega vabalt ühelt maailmanurgast teise reisida ja siis lendab kogu korraldus uppi. 

Koos väga võimukate isikutega, kes Hope'i tegemiste vastu huvi hakkavad tundma, tuleb mängu Perfection, telefoniäpp, mis jagab näpunäiteid, kuidas saada iseenda parimaks versiooniks. Tead ju küll momenti, kui ei oska valida, kuhu sööma minna või mida menüüst võtta või mis soengut juuksurilt paluda või mida hommikul selga visata. Inimesed juba maksavad selle eest, et keegi neile ütleks, mis värvi riideid kanda. Kujuta nüüd äppi, mis lahendab kõik need mured, anna vaid ligipääs pangakontole ja muudele oma andmetele ning juhised saabuvad päeval-ööl. Neid jälgides saad pealegi preemiat. Tund aega jõusaalis: 100 plusspunkti, haarasid kiirtoiduputkast burksi: 100 miinust. Punktidega kaasnevad lisahüved, tasuta nodi, eksklusiivsed kogukonnad. Kogu kompott ühes purgis võis kümme aastat tagasi tunduda veidi utoopiline, aga täna ei paneks silmagi pilkuma. Mis seal salata, tundsin isegi kiusatust, et säärase äpi abil elu lihtsamaks muuta. Ühel hetkel saabub aga Black mirrori stiilis kulminatsioon ning tõdemus, et võib-olla see siiski poleks nii hea mõte.

Romaanis ei ole küll kordagi mainitud, mis aastal tegevus toimub, aga see võib sama hästi olla 2016 kui 2026. Tõdesin, et selle ilmumisest saati ei olegi nii palju muutunud, sest tekstist mainitakse nii Vene-Ukraina konflikti kui ka Palestiina vabastamist. Tavaliselt ma ei pööra lugedes nii väga tähelepanu ilmumisaastale, aga kuna võtsin teose viimaks kätte oma lugemise väljakutse tõttu, et täita punkt "raamat, mis ilmus 2016", siis mõlkus see pidevalt mõttes. Niisamuti ka kahe teise raamatu puhul, mida väljakutsesse lugesin - neist peagi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks väike võrdlus. Naine, kelle maailm unustab - tänasel päeval on ilmselt kõige kuulsam sellele kirjeldusele vastav raamatutegelane Addie LaRue. Raamatute kõrvumise teeb iseäranis põnevaks see, et hoolimata peategelaste kattuvast needusest, on kõik muu kahes romaanis ääretult erinev. Kui "Addie LaRue nähtamatu elu" meenutab rahulikku jalutuskäiku võluvas metsatukas, siis "The Sudden Appearance of Hope" kihutab ameerika mägedel keset lõbustuspargi tulesid-vilesid, mõrtsukad kannul ja kuulid kõrvust mööda vihisemas. Addie kohtab meest, kes teda mäletab, Hope aga meest, keda samuti keegi meeles ei pea. Üks raamat rõhus endast jälje jätmisele, teine olevikus elamisele. Praegune hetk ongi ju kõik, mis meil on, sest minevik on läinud ja tulevik alles ees.

Ainsa miinusena poetaksin mokaotsast, et kohati sai mürglit liiga palju, aga päriselt perfektsed on need asjad, mis ei ole perfektsed. Seega, soovitan ja proovin ise veel mõne Claire Northi raamatu haarata (loodetavasti varem kui 10 aasta pärast).

1984-peagi, Boston. Enamik 12-aastase Ada Sibeliuse päevadest möödub ülikoolilaboris isa varjutades, kus tüdruk harjutab näiteks keeruliste šifritega koodimurdmist. David Sibelius juhib väikest tiimi, kes töötab kirglikult tehisaru kallal. Ka tütar saab tööülesande - juturobotiga suhtlemise. David käitub kohati kummaliselt, nagu geeniused ikka, aga kui ta sõnagi ütlemata päevaks ära kaob, on kõigile selge, et midagi tõsist on lahti ning Ada maailm paisatakse segi. Esiteks peab ta kooli minema ning teiseks ilmneb, et isal on tütre ees saladused, kuid vastuste asemel on tal üksnes kodeeritud diskett.

Niisamuti nagu "Pikk ergas jõgi" pakub ka "Nähtamatu maailm" rohkelt emotsioone, suure müsteeriumi ja tublisti elu keerdkäike. Kogu kompotist kõige säravam on isa-tütre suhe. Romaan ei alga keeruka mõistatusega, vaid teeb armsaks tegelased. Saage tuttavaks - väike koduõppel Ada, kes uhkelt laboris töötab, isa antud ülesandeid ja salakirju lahendab ning oma ainsat vanemat jumaldab. David armastab ja toetab tütart iga ihurakuga, mis siis et ta veidi ekstsentriline on. Neil on oma väike idüll, mis diagnoosiga puruneb, kuid kui tuleb välja, et Ada ei teagi isa kohta kõike, siis minu sümpaatiat mehe vastu see ei kõigutanud. Kohe meenus vastukaaluks üks hiljuti loetud krimkadest, mis samuti kandis motiivi, kuidas tütar asub isast maha jäänud saladusi lahti harutama, kuid selles jäi puudu kõige olulisem - tegelaste suhtes kiindumuse tekitamine, et ma päriselt tunneks, kuidas nad oli sukk ja saabas ning suudaks leinata. "Nähtamatu maailm" paneb pisarad voolama.

Teiseks jääb meelde ühe terase tüdruku suureks sirgumise lugu, nutikus ja ind, mida ta näitab üles koduõppel olles, ning laveerimine tundmatuses, kui maast madalast matemaatilisi probleeme lahendanud piiga peab ühtäkki omaealistega suhtlema. Samal ajal kui ta üritab sulanduda kooliellu, hoiab Ada kümne küünega isast kinni, üritades näidata, et olukord on tegelikkusest etem. Südantlõhestava kurbuse kõrval säilivad kogu aeg lootus, armastus ja hoolimine. See ei ole romaan, mis haava rinda lööb ja siis seal surkima hakkab, et võimalikult palju haiget teha. Painama hakkavad hoopis küsimused, mis saabuvad siis, kui on liiga hilja. Väike Ada muundub detektiiviks, ent katked, mis lapsepõlvest mitu kümnendit tulevikku lubavad kiigata, näitavad, et müsteerium jääb temaga aastateks. Iga kübe, mis Davidi minevikust õnnestub välja kaevata, üllatab. Eriti nautisin, kuidas saladus mehele varju ei heitnud. 

Üldsegi mitte vähem põnev on romaani taust - tehisaru tillukesed lapsesammud kaheksakümnendatel, vestlused juturobot ELIXIRiga. Kokku saab loo võtta sama sõnaga, mis ilutseb tema sõsara kaanel - võimas. Kindlasti soovitan ja jään pikisilmi järgmise Liz Moore'i lugemist ootama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Tänapäev, Kiewarra, Austraalia. Väikelinn vaevleb kohutava põua küüsis. Aaron Falk naaseb üle 20 aasta kunagisse kodulinna, kust ta teismelisena koos isaga põgenes. Nimelt pöördusid kohalikud nende vastu pärast nooruki sõbranna surma. Noort Falki peeti süüdlaseks, kuid tema sõber Luke andis talle alibi. Nüüd on Luke surnud ja Aaron ongi teel tema matustele. Kiewarras ollakse varmad uskuma, et tema farmi kehv seisukord viis mehe nii meeleheitele, et ta mõrvas oma pere ja lasi siis ennast maha, jättes ellu vaid pisitütre. Aaron, kes töötab Melbourne'i föderaalpolitseis finantsidega, lubab Luke'i vanematele, et uurib mehe rahaasju. Ta satub kokku kohaliku šerifiga, kes mainib, et kõik detailid surmade juures ei klapi enesetapu teooriaga ning nad alustavad koos mitteametlikku juurdlust. Linnas on palju neid, kes pole sugugi rahul et Falk tagasi on ja mehele ei anta 20 aasta taguse surma tõttu asu.

Algus käib tuttavat rada. Peategelane naaseb oma kunagisse kodulinna ning hoolimata möödunud aastatest, ei jäta ammused sündmused teda rahule. Kuigi tema eesmärk ei ole vanu tonte taga ajada, kukub välja nii, et korraga asutakse uurima kahte kahtlast suitsiidi, mille vahel on 20 aastat. Mis te arvate, kas kumbki neist on päriselt enesetapp?

Mul on väga kahju, et "Põud" ei olnud minu esimene kokkupuude kirjanikuga. See on suurepärane krimka mitme kokkupõimuva looliini, sümpaatse kangelase, eksitavate detailide ja meisterliku lõpplahendusega. Siiski jätsid teised kaks Jane Harperi romaani sügavama mulje, mistõttu ma ei anna maksimumhinnet. Taustaks olev põud ei läinud nii hinge, loo eri tahud ei moodustanud nii vapustavat tervikut. 

Muudmoodi sarja vales järjekorras lugemine midagi ära ei rikkunud. Teadsin küll ette, et Falk saab kõrvetada, aga ma ei teadnud, kuidas. Mees oli igatahes juba sümpaatseks saanud, mistõttu kurvastasin, kuidas kodulinna kogukond teda kohtles nii tänapäeval kui ka 20 aastat tagasi, kui ta sõbranna just surma oli saanud. Kõige nukram oli muidugi veel mehe isa reaktsioon. Olin üllatunud, et mehe suhteid isaga nii vähe mainiti, kuna see on oluline teema ka järgmises raamatus. Jään pikisilmi järgmist Harperit ootama!

Loe ka: "Kadunud mees", "Looduse jõud".

Lucy töötab juhiabina värskes ettevõttes, mis tekkis kahe kirjastuse ühinemisel. Ta on päikesekiir, kes tahab kõigile meeldida, nii et neiule käib hullupööra vastukarva, kui ta ei suuda ära võluda teist juhiabi, meest, kellega ta ühes ruumis tööle asub. Joshua Templeman on Lucy vastand. Kui naine on soe ja avatud, on tema külm ja kinnine. Kui nad pole sõbrad, on nad järelikult vaenlased, kes üksteist avalikult vihkavad. Kogu kontor on vastaseisu tunnistajaks. Lucyl ja Joshil on välja kujunenud mängud, millega tööpäeva vürtsitada. Näiteks jõllitamise mäng seisneb selles, et näha, kes enne alla annab ja pilgu ära pöörab. Peagi terendab silmapiiril kõige suurem mäng - kumb saab ametikõrgenduse?

Ütlen kohe ära - see teos oli mulle paras piin. "Vihkamismäng" on tulvil kummalisi kirjeldusi, segaseid dialooge ja kuumi stseene. “Vaatan vilksamisi talle sülle. Tänavalatern näitab mulle abivalmilt suurt ja vägevat telki.” Peale seksuaalse iha pole raamatul mingit sisu. See koosneb lihastest ja Hugo Bossi särkidest ja sarimõrvarisilmadest, Leegiheitja-punastest huultest ja kleidikestest. Mõlemad peategelased on piltilusad ja neid kirjeldatakse väsimatult. Mulle ei ole igas peatükis vaja meelde tuletada, kui punane on Lucy huulepulk või kui treenitud on Joshi lihased, et mees on väga pikk ja tüdruk väga lühike. Ja muidugi rõhutab romaan, mis kummalgi parasjagu seljas on. Kuigi näiliselt on nad teineteise vastandid, oli vestlustes kohati keeruline eristada, kes räägib. Samas oli vastastikkune tögamine raamatu parim osa.

Josh ja Lucy ei tundunud üldse reaalsete inimestena. Kummalgi pole sõpru, erilisi hobisid või tööväliseid ambitsioone. Ainuke looliin seisneb Joshi lahti muukimises. Mees on sama arrogantne ja salapärane kui Edward Cullen. Ka pidev nuusutamine ja enese tagasi hoidmine meenutas "Videvikku". Kuigi kuulun #teamedward sekka, ei sallinud ma Joshi üldse. Lucy oli veidi sümpaatsem, aga neiu enesehinnang on küll madalam kui muru. Nõme oli lugeda, kuidas mõlemad nimetavad nii end kui ka teisi haledateks jobudeks, luuseriteks, väärakateks jne. Kääbik pole ka üldse hea kõlaga hüüdnimi. Töö, mida peategelased teevad, oli üldse täiesti teisejärguline. Ime, et selleks kõigi mängude kõrvalt üldse aega jäi. Kui nii suur fookus on võidujõllitamisel, ei tundu võistlus tegevjuhi koha nimel üldse oluline. 

Ma tõesti tahtsin raamatut armastada, aga ma ei sallinud seda silmaotsastki, sest terve romaan on pelgalt sisutühi kiimlemine. Mulle käisid närvidele Lucy alaväärsuskompleks ja see, milline tõbras oli Josh. Lisaks on teos väga välimusekeskne ning peategelaste kirjeldusi väsitavalt palju. Romaan aina kordab, kui lühike on Lucy, kui pikk Josh, kui ilusad lihased on mehel, kui punane on naise huulepulk. Ahjaa, minu meelest pole eriti romantiline, kui hellitusnimedeks on luuser või jobu. Ainukesed asjad, mis vähegi sisu lunastavad on naljakas dialoog ja raamatu lõpp. Soovitan, kui sulle meeldivad lõputu aasimine, palju seksuaalset pinget ja lihasedlihasedlihased!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Peale õudset krimipõnevikku ihkab hing ikka midagi helget. Mis oleks sobivam, kui ajalooline ajaviiteromaan enese leidmisest ning oma perekonna mineviku radade avastamisest? Just seda pakub Lucinda Riley "Varjuõde: Stari lugu", kolmanda õe teekond sarjas "Seitse õde", mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasse ning teine Allyga Norra.

2007/1909, London, Lake District, Kent, Inglismaa. Star ja CeCe on õdedest kõige lähedasemad, sukk ja saabas, kes on terve elu teinud kõike koos. Star on vaikne ja häbelik, CeCe valjuhääne ja särav. Nad elavad koos Londonis, kuhu CeCe on äsja uue korteri ostnud. Star tunneb, et käes on aeg, mil ta tahaks avastada, kes ta üksi on. Ta on viimaks valmis uurima isa jäetud vihjeid oma päritolu kohta, mis juhatavad ta ühte vanasse raamatupoodi Londonis. Selle omanik Orlando on veidi omamoodi. Ta pakub naisele töökohta ning võtab ta kaasa oma sünnikoju, inglise maamõisa, kus Star tutvub ka tema sugulaste - venna Mouse'i, nõo Marguerite'i ning väikese Roryga. Seal jätkuvad naise juurte otsingud, lugedes Flora MacNicholi saja-aastaseid päevikud, mis jutustavad looduslembelisest neiust, kes abiellumisest midagi ei pea, aga siis pöörab ootamatu armumine ning Londoni kõrgklassi sekka sõitmine kõik pea peale.

Inglismaast on alati huvitav lugeda ja paeluvad olid nii Stari lugu olevikus kui ka Flora oma minevikus. Kuigi kõigis sarja raamatutes on olulisel kohal eneseotsingud, siis Stari puhul on need veel eriti tähtsad, kuna ta on terve elu end õe CeCe kaudu defineerinud, loobudes isegi kohast mainikas ülikoolis, et talle lähemal olla. Ehkki isa jäetud vihje näitab vanale raamatupoele, mis asub seal samas nende kodulinnas Londonis, ei tihka Star sinna kohe minna. Saatus toob ta aga aina uuesti poe ette, mis on just see tõuge, mida naine vajab, et alustada teekonda minevikku ning tulla viimaks õe varjust välja. Kui vihjed oleks Stari kuhugi kaugele suunanud, siis ma isegi kahtlen, kas ta oleks retke ette võtnud.  Kuigi pole reisimist maailma teise otsa, on tal siiski pikk teekond ees.  Tema püüdlusi oma häbelikkusest üle olla ja arengut oli väga nauditav jälgida. Vahepeal tegi naine paar sammu tagasi, tõmbudes uuesti mugavustsooni. Ergutasin talle mõttes kaasa ja juubeldasin iga kord, kui tal õnnestus sellest uuesti välja murda.

Inglismaal endaski oli avastamist küllaga, sest lugu liikus Järvedemaalt Londonisse ja Kenti, tuues mängu erinevaid tegelasi ajaloost - Beatrix Potter, Alice Keppel ja Bertie. Kõrgklassi elu on küll ka huvitav ja tõi silma ette palju eri filmidest nähtud kaadreid, aga ajalooliste aspektide poolest olid küll eelmised kaks raamatut veidi ligitõmbavamad. Potteri roll oli veel üsna kõrvaline ja raamat oleks kenasti loetav, kui ta üldse välja oleks jäetud. Flora enda lugu oli aga väga kaasahaarav ning keerdkäike täis. Kirjanik suutis mind mitu korda üllatada ning klišeesid ei olnud liiast.

Esimesest kolmest raamatust sai "Varjuõde" mu lemmikuks, sest selles oli nii palju soojust ja armastust - kiindumust loomade ja taimede vastu, inglismaa võlu, hõrgu toidu ning selle valmistamise nautimist, hea kirjanduse hindamist, tahet olla raamatute keskel, üksteise eest hoolitsemist, eneseohverdamist ja muidugi romantikat. Ma küll selle fänn ei olnud, et nii mineviku- kui ka olevikuliinis oli armukolmnurk. Samas oskas ta need suhtesasipuntrad eri viisil lahti harutada. Ma ei osanud üldse oodata, et Riley aseksuaalsuse kaardi välja käib. Stari ja Orlando klapp oli nii hea. Kogu selle romantilise liini lõpplahendus oli küll veidi tobe, kuigi noh, ma ilmselt Stari olukorras häbeneks ka.

Kriitilised toonil jätkates, siis suurim pind mu silmas oli sama, nagu eelmiste puhul. No ei tunne ma selles õdede sarjas õdede vahelist lähedust. Star ja CeCe pidid olema väga lähedased, aga pigem jäi mulje, et CeCe on väga klammerduv. Üldse jäi neljandast õest väga ebasümpaatne kuvand, mistõttu tekkis muidugi kange kihk järgmisena kohe tema lugu ette võtta. Kahjuks olin küll just selle raamatu välja laenanud. Teiseks jõudsin selle raamatuga mõttele, kui veider on see, et kõik õed on siiani olnud üksikud, ilma abikaasade või elukaaslasteta. Armumisest on muidugi tore lugeda.

Amie Kaufman & Jay Kristoff  "Illuminae" vaimustas mind nii väga, et võtsin pärast selle lõpetamist kohe käsile järje "Gemina". Mõlemad raamatud õnnestus mul endale krabada raamatuvahetus.ee lehelt.

2575, Hüppejaam Heimdall. Kuigi kapteni tütrena saab Hanna nautida igasuguseid privileege, ei ole ta vaimustuses elust Heimdallis, sest see asub ülejäänud maailmast kaugel. Õnneks on Hannal seltsiks nunnu kavaler, kelle abil saab ta seigelda ka neis jaama osades, kuhu isa teda ei luba. Lisaks teevad elu talutavamaks ained, millega varustab neiut Nik, nooruk pardal tegutsevast kartellist. Ainus Kerenza rünnaku üle elanud kosmoselaev Hypatia on teel Heimdalli poole, kaasas uudised BeiTechi reeturlikkusest. Suurkorporatsioon loodab ikka veel kogu loo kinni mässida ning järgmiseks sammuks on vaigistada Heimdall. Nende õnneks on jaam pidustuste tõttu pooltühi ning hambuni relvastatud löögirühm vallutab selle kiirelt. Hanna ja Nik ei ole nõus oma kodu lihtsalt sissetungijatele loovutama ning alustavad sissisõda. Neil on varuks mitu trumpi, millega BeiTech ei oska arvestada, nagu Niki superhäkkerist nõbu ning parasiidid, mida jaama pardal aretatakse.

"Gemina" ei meeldinud mulle pooltki nii palju kui "Illuminae". Mõlemad raamatud järgisid väga sarnast ülesehitust - on kosmoselaev/-jaam, on tüdruk ja poiss, ebatõenäoline paar, on ründav BeiTech, on teistlaadi oht, mis jaamas sees ähvardab. Kuigi uudsuse võlu oli puudu, siis dokumentide formaat oli ikka sama äge. Eelmisest osast tuttavatele sõnumivahetustele, kaameravõtete tõlgendustele ja muule, on lisatud ka uusi faile. Mulle meeldisid väga Hanna joonistused ja skeem, mis näitasid, kuidas BeiTechi tiimi liikmeid elimineeriti.

Lool endal ei olnud ka midagi viga. Kosmosejaama kaaperdamine ning järgnenud sissisõda olid väga pingelised. Põnevust lisasid muidugi veel juurde järelvalveta jäänud parasiidid. Kõik see jäi aga varju, sest ma ei sallinud üldse, kuidas Nik ja Hanna sõnumite vahendusel lõõpisid. Nende ümber oli palju surma, aga vestlus jätkus täpselt samal toonil nagu see oli enne laeva vallutamist. Kuskil ei saanud aimu, et nad leinaks või et parasjagu on käsil meeleheitlik võitlus oma kodu pärast.

See raamatu naljaviskav toon kuidagi ei istunud mulle. Lisaks Niki ja Hanna mänglevatele vestlustele, tögavad üksteist ka Nik ja nõbu Ella. Isik, kes kaamerapilti tõlgendab, teeb seda ka väga mahlaka sõnavaraga. Lisaks ajab muigama arvutiviirus, mis iga helifaili pulgakommi-laulu vastu vahetas.

"Gemina" sisaldab samuti teismeliste armulugu. Mind tegelikult ei vaimustanud, kuidas peategelastest paar sai ning äkitselt ei saanud nad üksteiseta elada. Jah, ühised läbielamised lähendavad, aga mulle ei tundunud see toimiva suhtena. Miks ei võiks lugu olla hoopis parimatest sõpradest või kasvõi lihtsalt lähedastest nõbudest kes oma kodu päästavad? Piilusin juba, et kolmandas osas on jälle kaks uut peategelast, uus poiss ja uus tüdruk, nii et võib eeldada kolmandat paari. Eks näis, mis sellest arvan. Kindlasti loen, aga millal raamat kätte satub, seda ei oska ma öelda.

"Gemina" on järg kosmosesõjale, mis algas raamatus "Illuminae". Kaks teismelist peavad sissisõda sõdalastega, kes nende koduks oleva kosmoselaeva on vallutanud. Lugu on põnev, aga mulle olid vastumeelt armulugu ja läbiv tögav-naljatav toon. Dokumentidest koosnev formaat pakkus aga sama ägedat viisi jutu edasi andmiseks, nii et soovitan muidugi ikka!

Hope Jahren "Laboritüdruk" püüdis muidugi mu tähelepanu oma pealkirjaga. Keegi, vabandust, et ei mäleta, kes, kirjutas ka veel mulle Instagramis, et pean seda lugema, sest see olen ju mina. Ma küll päris puusid ei uuri ja sellise keemiaga ei tegele, nagu Jahren, aga mõni samastumismoment oli ikka lugedes küll.

• Loeme raamatuid
• Tiideka blogi