XXII ehk teekond täis armastust ja kaotusi

21:37


Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Uusi põnevaid raamatuid ilmub hetkel nii palju. Ühel päeval ootas mind pakiautomaadis Benedict Wells "Üksilduse lõpp". Ma ei olnud raamatust midagi varem kuulnud, aga kohe tekkis huvi ja võtsin paar päeva hiljem selle käsile.

1980-2014, Saksamaa/Prantsusmaa/Šveits. Jules on kolmest lapsest noorim. Tal on vanem õde Liz ning vanem vend Marty. Nende maailma raputab vanemate surm. Peale seda ei ole enam miski endine. Nad ei jõua õieti leinatagi ega vana eluga hüvasti jätta, kui kõik kolm internaatkooli saadetakse. Seal ei ole lihtne ja kohaneda üritades kasvavad nad lahku. Jules leiab endale toeks sõbra, punapäise tüdruku Alva, kes ainsana uutest klassikaaslastest tema kõrval tahab istuda. Suuremaks sirgudes loodab noormees sellest suhtest enamat, kuid peale kooli lõppu nende suhtlus hääbub. See kõik viib aastaid hiljem välja mootorrattaõnnetuseni, mis täiskasvanud Julesi haiglasse viib, kus ta möödunud elu üle saab mõtiskleda.


"Üksilduse lõpp" on arenguromaan, lugu poisist, kes pärast vanemate surma tõmbub endasse, ning tema õest-vennast, kes kumbki kaotusvaluga omal viisil toime tuleb. Raamat meenutas veidi hiljuti loetud Sally Rooney romaani "Normaalsed inimesed", sest mõlemad teosed olid niivõrd reaalsed, täis päris hetki, mitte kunstlikku draamat. Sellist lugu on hoopis teine tunne lugeda. See kulgeb küll aeglasemalt, aga kõik mured on ehedad ja tunduvalt sügavamad, samamoodi võimenduvad kõik rõõmud. Teos on küll kurb, aga mitte masendav. Ma ei ole õnneks ise niivõrd sügavat leina kogenud, et sel tasandil tegelastega suhestuda. Kahtlemata annaks see raamatule sootuks teise varjundi. "Üksilduse lõpp" on kindlasti raamat, mida riiulis hoida, et see siis kunagi uuesti üle lugeda.

Teine sarnasus kahe romaani vahel oli see, et mõlemad andsid lugu edasi oluliste ajahetkede kaudu, hüpates muust toimunust üle. "Üksilduse lõpp" on nagu mälestuste kogum - esimene kohtumine surmaga, killuke õnnelikku aega kogu perega, viimased hetked vanematega, traumeerivad kogemused internaadiaastatest, taaskohtumised, üürikesed õnnehetked. Jules on mõtlik peategelane, kirjanikukalduvustega ning toimunu seguneb tihti tema ideede, tõdemuste ja küsimustega. Näiteks meeldis mulle väga tema mõte, et mäletsused ei kulge lineaarselt, nii et jõulude ajal on eelmiste jõulude mälestused lähemal, kui vahepeal olnud suve mälestused.


Benedict Wells on 1984. aastal sündinud saksa-šveitsi kirjanik. Ülikooli minemise asemel hakkas ta kirjutama, elatudes samal ajal juhutöödest. 2016. aastal ilmunud "Üksilduse lõpp" on tema neljas romaan. (allikad: 1, 2)

"Üksilduse lõpp" on ühe orvuks jäänud poisi suureks sirgumise käänuline lugu. See on hästi realistlik romaan, kus oli palju leina, üksildust, valu, aga ka lootust, armastust, rõõmu. Mulle meeldis see aeglane kulg läbi mälestuste, kus kõik emotsioonid võimendusid. Veel nautisin peategelase inspireerivaid mõtteid. Soovitan, kui tahad raamatut, kus pole draamat vaid on päris elu võlu ja valu!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide