XXVI ehk vanast raamatupoest, inglise kõrgklassist ja maaelust

21:23


Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Peale õudset krimipõnevikku ihkab hing ikka midagi helget. Mis oleks sobivam, kui ajalooline ajaviiteromaan enese leidmisest ning oma perekonna mineviku radade avastamisest? Just seda pakub Lucinda Riley "Varjuõde: Stari lugu", kolmanda õe teekond sarjas "Seitse õde", mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasse ning teine Allyga Norra.

2007/1909, London, Lake District, Kent, Inglismaa. Star ja CeCe on õdedest kõige lähedasemad, sukk ja saabas, kes on terve elu teinud kõike koos. Star on vaikne ja häbelik, CeCe valjuhääne ja särav. Nad elavad koos Londonis, kuhu CeCe on äsja uue korteri ostnud. Star tunneb, et käes on aeg, mil ta tahaks avastada, kes ta üksi on. Ta on viimaks valmis uurima isa jäetud vihjeid oma päritolu kohta, mis juhatavad ta ühte vanasse raamatupoodi Londonis. Selle omanik Orlando on veidi omamoodi. Ta pakub naisele töökohta ning võtab ta kaasa oma sünnikoju, inglise maamõisa, kus Star tutvub ka tema sugulaste - venna Mouse'i, nõo Marguerite'i ning väikese Roryga. Seal jätkuvad naise juurte otsingud, lugedes Flora MacNicholi saja-aastaseid päevikud, mis jutustavad looduslembelisest neiust, kes abiellumisest midagi ei pea, aga siis pöörab ootamatu armumine ning Londoni kõrgklassi sekka sõitmine kõik pea peale.

Nagu ikka, siis postituses olen kõik sisu reetvad laused kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks.

Inglismaast on alati huvitav lugeda ja paeluvad olid nii Stari lugu olevikus kui ka Flora oma minevikus. Kuigi kõigis sarja raamatutes on olulisel kohal eneseotsingud, siis Stari puhul on need veel eriti tähtsad, kuna ta on terve elu end õe CeCe kaudu defineerinud, loobudes isegi kohast mainikas ülikoolis, et talle lähemal olla. Ehkki isa jäetud vihje näitab vanale raamatupoele, mis asub seal samas nende kodulinnas Londonis, ei tihka Star sinna kohe minna. Saatus toob ta aga aina uuesti poe ette, mis on just see tõuge, mida naine vajab, et alustada teekonda minevikku ning tulla viimaks õe varjust välja. Kui vihjed oleks Stari kuhugi kaugele suunanud, siis ma isegi kahtlen, kas ta oleks retke ette võtnud.  Kuigi pole reisimist maailma teise otsa, on tal siiski pikk teekond ees.  Tema püüdlusi oma häbelikkusest üle olla ja arengut oli väga nauditav jälgida. Vahepeal tegi naine paar sammu tagasi, tõmbudes uuesti mugavustsooni. Ergutasin talle mõttes kaasa ja juubeldasin iga kord, kui tal õnnestus sellest uuesti välja murda.

Inglismaal endaski oli avastamist küllaga, sest lugu liikus Järvedemaalt Londonisse ja Kenti, tuues mängu erinevaid tegelasi ajaloost - Beatrix Potter, Alice Keppel ja Bertie. Kõrgklassi elu on küll ka huvitav ja tõi silma ette palju eri filmidest nähtud kaadreid, aga ajalooliste aspektide poolest olid küll eelmised kaks raamatut veidi ligitõmbavamad. Potteri roll oli veel üsna kõrvaline ja raamat oleks kenasti loetav, kui ta üldse välja oleks jäetud. Flora enda lugu oli aga väga kaasahaarav ning keerdkäike täis. Kirjanik suutis mind mitu korda üllatada ning klišeesid ei olnud liiast.

Esimesest kolmest raamatust sai "Varjuõde" mu lemmikuks, sest selles oli nii palju soojust ja armastust - kiindumust loomade ja taimede vastu, inglismaa võlu, hõrgu toidu ning selle valmistamise nautimist, hea kirjanduse hindamist, tahet olla raamatute keskel, üksteise eest hoolitsemist, eneseohverdamist ja muidugi romantikat. Ma küll selle fänn ei olnud, et nii mineviku- kui ka olevikuliinis oli armukolmnurk. Samas oskas ta need suhtesasipuntrad eri viisil lahti harutada. Ma ei osanud üldse oodata, et Riley aseksuaalsuse kaardi välja käib. Stari ja Orlando klapp oli nii hea. Kogu selle romantilise liini lõpplahendus oli küll veidi tobe, kuigi noh, ma ilmselt Stari olukorras häbeneks ka.

Kriitilised toonil jätkates, siis suurim pind mu silmas oli sama, nagu eelmiste puhul. No ei tunne ma selles õdede sarjas õdede vahelist lähedust. Star ja CeCe pidid olema väga lähedased, aga pigem jäi mulje, et CeCe on väga klammerduv. Üldse jäi neljandast õest väga ebasümpaatne kuvand, mistõttu tekkis muidugi kange kihk järgmisena kohe tema lugu ette võtta. Kahjuks olin küll just selle raamatu välja laenanud. Teiseks jõudsin selle raamatuga mõttele, kui veider on see, et kõik õed on siiani olnud üksikud, ilma abikaasade või elukaaslasteta. Armumisest on muidugi tore lugeda.

Lucinda Riley on 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. Kreeka mütoloogias on Asterope kohta kõige vähem infot ja tähtkujus on ta tegelikult kaks lähestikku asuvat nõrga kumaga tähte. (allikad: 1, 2, 3, 45)

"Varjuõde" on kolmas osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. See räägib Starist, kellele meeldib väga hoiduda tagaplaanile, aga saabub tema aeg enese avastamiseks ning mugavustsoonist väljumiseks. Kilomeetrites ei ole tema teekond küll eriti pikk, piirnedes Inglismaaga. Romaan jättis mõnusa sooja ja koduse tunde, sest peategelased olid väga südamlikud naised ning fookuses olevad teemad - raamatud, loodus, loomad, hea toit - on mullegi lähedased. Pealegi hakkab Star tööle raamatupoes, mis muidugi iga raamatufänni silmad särama paneb! Üllatusi pakkus Riley ka. Soovitan, kui jumaldad ajaloolise taustaga romaane, milles on kergitamist vajavad saladuseloorid!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND