Elena Fischer "Paradiisiaed" räägib leinaga toimetulekust, peaosas teismeline tüdruk, kes on kasvanud kehvades, aga rõõmsates oludes. Raamat jäi mulle silma tänavuse HeadReadi esinejate nimekirjast ja jõudis vahetult pärast festivali lugemisse.

90ndad, Saksamaa. Billie elab koos emaga kõrges kortermajas. Neil ei ole kunagi piisavalt raha, aga nad on õnnelikud. Kõik muutub suvel, kui tüdruk on 14-aastane. Ootamatult saabub Ungarist abi otsima vanaema, keda ta pole kunagi kohanud, häirides ema-tütre suveplaane ja lükates nende senise elukorralduse uppi. Enne kui Billie jõuab uue olukorraga harjuda, pööratakse kõik täiesti peapeale, kui sureb tema ema. Tüdruku lahendus hakata uurima, kes on tema isa.

"Paradiisiaed" on tõeliselt mõnus romaan, kurb ja magus, täis maailma raskust ja häid inimesi. Avalausest saame teada, et Billie ema Marika sureb peagi, ent ometi jääb üldmulje loost helge ja südantsoojendav. Esimene pool jutustab elust enne saatuslikku silmapilku. Peategelase tillukeses maailmas on kasinad tingimused, aga seda korvavad armastus ja leidlikkus. Raamat võlub tegelastega, alates kolme põlvkonna naistest kuni kokkuhoidvate naabriteni.

Teisele poolele annavad tooni Billie lein ning 14-aastasele tüdrukule omased otsused - mitte kõige kaalutletumad või paremad, aga siiski tema omad ning edasiviivad. Rasket kaotust tasakaalustab maailmas kogetud headus. Ka HeadReadi esinemiselt jäi mind saatma lause, kuidas raamatus kohtab ainult häid inimesi, aga sellegipoolest tekkis lugedes väike ärevus, kui neiu suundub teekonnale, mis paneks iga vanemat kätega peast haarama. Ikka ootad, et kuskilt ilmub välja keegi kurjade kavatsustega, aga ei, kõik teel kohatud võõrad hoiavad-aitavad-paitavad Billiet. Võrdluseks oli mul kõrval eelmisena loetud Édouard Louis' "Muutuda: meetod", mis algab samuti vaese ühiskonnaklassi ja noore peategelasega, ent kellele erinevalt Billiest kõik halba tahavad, aga jäägu see järgmisesse postitusse. Hetkel ei ole ma üle saanud, kuidas "Paradiisiaed" mahutas nii palju headust muutumata roosamannaks. Soovitan väga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Liz Moore "Metsajumal" räägib ühest jõukast perekonnast, aastatega kuhjunud saladustest, suvelaagrist ja kahest metsa kadunud lapsest. Ootasin selle raamatu lugemist pikisilmi, sest Liz Moore on end varasemate romaanidega minu lemmikute sekka kirjutanud.

1975/1961, Adirondack. Van Laaride kaitsealal tegutseb Emersoni suvelaager, kuhu prestiižed perekonnad võsukesed suveks saadavad, hoolimata sellest, et kümmekond aastat tagasi läks 8-aastane perepoeg metsas kaduma ja juhtumit ei lahendatud kunagi. Louise on üks kasvatajatest, kes päeval hoiab kõige vanematel tüdrukutel silma peal ja öösel ajab omi asju. Sel suvel antakse tema hoole alla Van Laaride ainus järeltulija Barbara, mässumeelne teismeline, kes ühel ööl oma narist haihtub. Jälle kirjavad kaitseala otsingurühmad, nende seas end tõestada ihkav uurija Judyta. Seekord kistakse kõigi saladused päevavalgele.

"Metsajumal" algab kaardiga, mis tutvustab peategelast - Van Laari kaitseala, kus asuvad perekonna totra nimega suvemaja, lõunaserva jääv lastelaager ning neid ümbritsev paks padrik. Just seal jäävad kadunuks mõlemad viimase põlvkonna esindajad, kõigepealt väike Karu ja seejärel Barbara. Lastest kumbki raamatus sõna ei saa, vaid toimunule heidavad eri nurkade alt valgust trobikond teisi tegelasi - kes teab rohkem laagris toimuvast, kes Van Laaride intriigidest, kes tabab uurijapilguga narmendavaid valesid. Romaan on paks ja kulgeb aeglaselt, sest igaühel on oma lugu rääkida. Korraga rulluvad lahti nii Barbara kadumine 75. aastal kui ka 50-60tel toimuv, tema ema ja isa kohtumine ning venna kadumine. Kondasin algusest peale koos tegelastega laagrimajakeste vahel, hõikusin paksus laanes kadunud lapsi ja hoidsin silmi lahti sarimõrvari ees. Peamaja oli raskem vaimusilma manada, sest kippusin selle pika ja lohiseva nime otsa takerduma. Pealegi tõid juba raamatu esimesed laused silme ette kämpingumajakese, kus eelmisel aastal lugesin ühest teisest suvelaagrist ja kadunud tüdrukutest, nimelt Riley Sageri "Minu viimane vale".

Kui "Pikk ergas jõgi" keskendus õelikule hoolele ning "Nähtamatu maailm" isa-tütre armastusele, siis säravate inimsuhete asemel hiilgab "Metsajumal" miljonist killukesest moodustuva tervikpildiga - köitev sündmuspaik, ärev õhustik, eelmise sajandi teise poole ajastuhõng, rikkurite rikutus ning kaks müsteeriumi ühes küsimusega, kas need on omavahel seotud. Teoses on huvitav läbilõige eri vanuses ja eri klassist naistest - kadunud tüdruku narinaaber, ummuksis laagrikasvataja, murtud ema, eraklik laagridirektor, osariigi esimene naisuurija. Neid ühendab see, kuidas mehed nende elu kibedaks teevad, aga eristab valik alla vanduda või vastu võidelda. Tundsin siiski puudust sügavamast sidemest tegelastega ja emotsioone jäi samuti väheseks. Loo pöörded ja käänakud haarasid aga kaasa, kui kõik endasse mässinud saladuste võrk igast otsast lahti hakkas hargnema. Raamatust ei leia tõelembust, vaid asju eelistatakse kiivalt enda teada hoida või hoopiski maha salata, kartes oma mainet määrida. Oleks neist mõnigi suu varem lahti teinud, poleks aga lugu, mida rääkida.

Soovitan, kui mitmetahulised perekonnalood ja aeglaselt hargnevad müsteeriumid on sinu tassike teed!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1997, Boston. 31-aastane Casey elab venna sõbra eelidandamiskuuris (mis iganes see ka ei oleks) ja tuleb ettekandjana mitme vahetusega tööd rabades vaevu ots-otsaga kokku, kuna supleb kõriauguni võlgades. Tema unistuseks on lõpetada ja avaldada romaan, mille kallal naine on viimased kuus aastat nokitsenud. See ei edene, kuna ta elab raskelt üle ema ootamatut surma ning ahastust lisab järsu lõpu saanud ereda leegiga põlenud afäär. Inspiratsioon saabub, kui Casey kohtub Silase ning Oscariga. Üks meestest paneb ta südame kiiremini põksuma, teine pakub turvatunnet.

"Kirjanikud ja armastajad" algab masendavalt. Esimesed 100 lehte jätavad armastusest kättesaamatu mulje. Kõike varjutab südamevalu, leina ja võlgade loor. Sõbrad kaugenevad, silmarõõmud valmistavad pettumuse. Kuskil mälusopis virvendavad noorus ja põnevad ajad, seiklused eri maailma nurkades, palju potentsiaali, aga nüüd on paigal tammumine ja aja raiskamine. Pealkirjast on puudu see, millega peategelane lehtedel kõige rohkem kokku puutub - ettekandjaamet. Kuna ma ei ole teeninduses töötanud, siis pakkusid detailsed tööpäeva kirjeldused huvi. Caseyga oli aga raske samastuda, sest tal on korraga nii palju probleeme - surnud ema, lörris suhted isaga, võlad ülikoolist ja krediitkaartidelt, kopitushaisuga kuuris elamine, kurnavad tööpäevad, tervisemured, pidetu olek kahe peika vahel.

Ometi olin ma kaks päeva hiljem romaani lõpetades sellest vaimustuses. Lugu kulges märkamatult tõusvas joones, alustades sügavalt august ja lõpetades mäeharjal. Kuskil keskel hakkas toimuv märksa rohkem korda minema. Tekkisid momendid, kus ma ennast ära tundsin, sain julgustust valima seniproovimata radu, püüdma unistusi, olema valmis kannapöördeks. Magusad uued algused ja suured-väikesed võidud jätsid raamatut sulgedes mõnusa maigu suhu. Lõpp oli muinasjutuline, amerika unistus, aga mõjus väljateenitult. Kindlasti mängis ülevate emotsioonide puhul rolli, et ma ei olnud varasemalt teosest midagi kuulnud ega piilunud ka kirjeldust tagakaanel, nii et kõik oli puhas avastamisrõõm.

Lõpetuseks paar sõna tõlkest, mis oli paras ameerika mäed, pakkudes vahepeal nauditavaid lauseid ja rikkalikku sõnavara ning seejärel julmalt kohatut otsetõlget. Näiteks sain aru, miks kohvikus tulist teed telliti, sest kuu aega tagasi astusin USAs selle orgi otsa, et tellisin täpsustamata lihtsalt teed ja sain jäätee. Tahtsin siin tegelikult parema näite tuua, aga muidugi ei kirjutanud ma seda üles ja unustasin ära. 

Juuli 2004, Sonokrom, Ghana. Rahulik päev kolkakülas. Peatub auto, naine sirutab jalgu, tõmbab ninaga, piilub ühte hütti ja hakkab karjuma kurjusest. See on ministri tüdruksõber, mistõttu ilge lehkav lihatomp peab saama seletuse. Politsei tuleb kohale ja leiab võimalikud inimsäilmed, kuid juhtumi lahendamiseks on vaja eksperti. Valik langeb Kayole, kes on käinud Inglismaal arstiteadust ning kriminalistikat õppimas, kuid tema katse Ghana politsei ridadesse astuda nurjus. Niisiis on mees sunnitud seni erafirmas analüüside tegemisega piirduma.

"Sinise linnu saladus" püüab lugejat krimiloo elementidega: on müsteerium ja on kriminalist, kes oskab sündmuspaika analüüsida nagu CSI-s. Kohalike külaelanike huvi juhtumi vastu on leige ning mindki haaras enam kõik ümbritsev, eriti külaelu ja politsei korruptsioon. Mõlemad pakkusid üllatusi ja kultuurišokki, aga ma pikemalt ei tahaks ühelgi situatsioonil peatuda, et sinu lugemiselamus oleks võimsam. Krimi jäi kõigest päästikuks, huvitekitajaks. Pealegi on seegi müsteeriumi osa, kas üldse sündis midagi kriminaalset. 

Avastseeni maalib kohalik jahimees, osav jutuvestja, kelle kõnepruuk ja katkematu loba ropsuga Ghana külakesse viivad. Ise valid, kas lased end võõrkeelsete sõnade laviinil kaasa kanda või ajad raamatu lõpust tõlget taga. Esiti ehmatas säärane stiil ära, nii et ohkasin kergendusest, kui järgmises peatükis Kayo harjumuspärasem kõnemaneer üle võttis. Sisseelamine pealinnaellu läks märksa sujuvamalt. Kui aga hiljem järg taas jahimehele anti, langesin tema lugude lummusesse. Iseäranis nautisin kõnekäände! Isegi kotkas pole kõike näinud. Ärge unustage, et ahv sõi ammu enne seda, kui maaharija sündis.

Alustame heast - "The Reappearance on Rachel Price" tabab suurepäraselt paranoilise teismelise olekut. Peategelane Bel on terve elu tundnud end mahajäetuna, nii et ta kahtleb uuesti välja ilmunud ema igas sõnas, on sügavalt veendunud, et naine ei räägi oma kadumise kohta tõtt, ja on valmis minema läbi tulest ja veest, et seda tõestada. Ta on ebameeldiv ja tüütu, aga samas usutav. Lisaks oli meil ühine eesmärk - jõuda tõeni.

Sellega kiidusõnad lõpevad. Raamatus ei olnud ühtegi tegelast, kes oleks mulle meeldinud, sest nende tegudel ei olnud muud ajendit, kui lugeja šokeerimine. Teiseks on süžee absurdselt ebareaalne. Seal oli lihtsalt nii palju ebaloogilisi või juba füüsiliselt võimatuid detaile, alustades sellest, et Rachel ilmub välja kandes täpselt samu riideid nagu kadudes. Kas keegi tõesti uskus hetkekski, et ta veetis kõik 16 aastat samades hilpudes? Ma võin lugeda ebameeldivate tegelatega raamatut, nii et see mulle meeldib, või pigistada ebaloogiliste pisiasjade kohal silma kinni, aga mitte selle raamatu puhul ja kohe kindlasti mitte sellise lõpplahendusega. Carteri käitumist ei vabanda absoluutselt mitte millegagi välja. Seda ei ole võimalik põhjendada. Punkt. 

Kui mõnes minu-sarja raamatus ärkab tegevuspaik omaette tegelasena ellu ja teises mitte, siis Helen Tootsi Los Angelesel on 1000 nägu, kuna seda kujundavad kirevad inimesed. Nõnda ei teki lugedes nimekirja kohtadest, mida tahaks oma silmaga näha. Küll aga kogeb suurlinnas nii mõndagi jagamisväärset alates uberi-juhtide elulugudest kuni kohutavate kohtinguteni. Muheda huumoriga pajatatud lookesed vahelduvad sukeldumisega linna olemusse, olgu selleks Hollywoodi ajalugu või kodutute telklaagri juurpõhjused. Eriti nautisin lisa, kus autor haarab hambu Los Angelese müüdid ja reaalsuse.

Lugesin pool raamatut enne reisi ja pool tagasiteel lennukis. Kukkus hästi välja, sest nii ei tiksunud ummikus LAXi poole venides kuklas Helen Tootsi teravad elamused suurlinna liikluses. Los Angeles on teadagi autokeskne linn ning raamat teeb hästi selgeks, mida see tähendab ja miks nii on. Lisaks ujub autor vastuvoolu ja püüab imetlusväärselt tõestada, et on võimalik ka ilma isikliku sõiduvahendita hakkama saada.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Tuhat Maailma. Tulevikus on inimkond hõivanud mitmeid planeete, pidanud kosmosesõdu, kummardunud lugematel arvul erinevaid jumalaid. Leidub maailmu, kus raske töö teevad ära ellu äratatud laibad või selliseid, kus päike hakkab kustuma, või paiku, kus sõda pole kunagi lõppenud, või kohti, kust on väga raske lahkuda, ja ka nii kaugeid ilmanurki, et inimesi satub sinna harva.

"Tuhande Maailma lood" koondab 18 juttu ühes koostaja järelsõnaga. Juba kõige esimene ehk "Koos hommikuga tuleb udulangus" liigutas sügavalt ja jäigi vaieldamatuks lemmikuks terve kogumiku peale. See räägib ühest kaugest planeedist, mida katavad mäed ja saladusi peitev udu. Müstilisuse olulisuses peitubki loo sõnum. Hästi valitud avang jäi saatma kogu raamatut ja see tõdemus hoiab mind endiselt oma küüsis, paneb iga natukese aja tagant märkama mõnd asja, mille võlu seisneb selle salapäras.

George R.R. Martin hiilgab suurepärase jutuvestjana paksude romaanide kõrval ka lühivormis, suutes mõne leheküljega luua vapustava maailma, haaravad tegelased ja mõtlemapaneva süžee. Mõnest loost õhkas fantaasiahõngu, mõni kaldus õuduskirjanduse valda, mõnes leidus rohkem tulevikutehnoloogiat, aga kõik olid tummised ulmekad süngevõitu tulevikust. Olgu kosmoselaeval või võõral planeedil peremeheks tehisintellekt, seenorganism või mõni jumalus, keegi ikka kannatab ja käib võitlus enesealalhoiuinstinkti ja eneseohverduse vahel.

Teised meeldejäävamad lood, mis jäid pikemalt mõtteisse mõlkuma või suisa painama, olid "Ja seitse korda - ei inimest eal", "Liivakuningad" ja "Ussikojas". Mõistagi kõik võrdselt korda ei läinud, eriti kui eelmine oli olnud erakordselt kõnekas. Näiteks erinevad jumalused ei ole minu jaoks kõige paeluvam teema. Sutekast rääkiv "Tähenaine" jättis teema poolest külmaks, aga oli tõlgitud nii mahlakalt, et seetõttu oli ikkagi lust lugeda. Raamatut meenutades kerkivad sedavõrd eredad pildid silme ette, et pidin nüüd kontrollima ega selles illustratsioone ei olnud (ei).

Kui sulle vähegi ulmekirjandus meeldib, siis soovitan soojalt "Tuhande Maailma lugusid" lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!