Liia Kikas "Väikelinna biit" balansseerib bändiproovid, suhtedraamad ja kriminaalsed juhtumid ühes väikelinnas. Tänavuse romaanivõistluse auhinnatud/äramärgitud teoste hulgast jäi silma just see, kuna kirjeldus lubas midagi lõbusat.

Tänapäev, Eesti väikelinn. Lene teeb koolikaaslastega bändi. Nende trumbiks on ninamees Mirr, kellesse kõik tüdrukud, kaasa arvatud tema, armunud on. Pole lihtne noor olla, ent sekelduste kiuste pürgivad kirglikud muusikud bändikonkursil nime tegema. Kauaoodatud õhtu saab ootamatu lõpu, kui üks inimene jäljetult kaob ja kõik viitab, et see ei juhtunud sugugi omal tahtel. Päevad kulgevad näiliselt vanas tempos edasi, trummar jagab aega koolikaaslaste ja vanadekodu elanikeg musitseerimise vahel, vanaema peika ema käib pojale uusi pruute pakkumas, kultuurimaja juhataja hoiab kultuuri kultuurimajast eemal, vaid üks neiu ei saa kadunud kallimat mõtteist. Kui see juhtum lahenduse leiab, vürtsitab noorte päevi teatri- ja filmitegu ning uue koolivenna majast välja kooruv mõistatus.

"Väikelinna biit" pakub kärtsu ja mürtsu. Romaani on raske kokku võtta, sest nagu kirjanik ise vestlusõhtul ütles - peategelaseks on terve väikelinn. Lehtedel tegutseb kirju seltskond: esiotsas ühe koolibändi liikmed, taamal nende kallimad, vanemad, vanemate kallimad, vanavanemad jne. Ka iga viimset kui sõrme-varvast appi võttes ei saa kõiki kokku loetud.

Rütm, kus iga peatükiga lisandub tegelasi, mõjus võõralt. Esimestest ei saa korralikult sotti, kui juba tulevad järgmised. Seetõttu läks sisseelamine konarlikult, kuigi juba avaleheküljed pakkusid nii samastumist kui ka kohtumist hilisema lemmikuga. Nimelt asusin lugema esmaspäeval, selja taga nädalavahetus, kui koer häda õue ei mõistnud teha, ja raamatus tervitas kutsikas nimega Mütsakas, kes rõõmsalt samaviisi toimetas.

Tagakaanekirjeldus häälestas kohtuma bändi tegeva Kalle Blomkvistiga, aga esimeses pooles valgub fookus krimiloolt igale poole mujale. Alles üsna lõpus läheb vägev möll lahti. Teine raamat algab seevastu kohe põnevalt, kahtlased tegelased on pidevalt pildis ja müsteerium hargeneb tasapisi. Pealegi leiab sealt vana saladusi peitva maja, mis muudab iga loo sümpaatsemaks. Tegin ka tegelastest sõltumatut detektiivitööd, üritades vastata küsimusele, mis ajaperioodil tegevus toimub. Olin oma peas just klapitamas varaseid 2000ndad, kui mainiti, et taasiseseisvumisest on möödas 30 aastat.

Igatahes, kui esmasest võõristusest üle saadud, edenes lugemine kärmelt, kuna peatükid on lühikesed ja dialoogitihedad. Igaüks pakub pilguheitu kellegi argiellu ja moodustab omaette killukese tervikust. Nii oli lihtne hommikupudru kõrvale mõned lehed lugeda. On palju lustakaid ning heldimust tekitavaid hetki, aga ka ängi, viha ja kurbust või selliseid momente, mis panevad pead vangutama, silmi pööritama või nina krimpsutama. Sedavõrd vabameelset suhtumist noortesse polegi kohanud, nii et korra hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka keskkooli õpilastega tegemist. Kui üldjoontes tögab romaan muhedalt, siis mõned halvustavad ütlemised läksid üle piiri. Ent tavapärast eesti halli ei leia üheltki leheküljelt.

Nautisin eriti kirge, millega noored muusikat, teatrit ja filmi teevad ja raamatu krooniks on kogukonnatunne, mis kirju tegelaste seltskonna seas valitseb - kuidas mehed ja naised, noored ja vanad üksmeelselt tegutsesid. Tänapäeva invidualismile rõhuvas maailmas oleks seda rohkem vaja.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!