Kirki sõidab 40. sünnipäeva eel ihuüksi paksus laanes asuvasse meditatsioonionni, et sügavale enda sisse vaadata ja leida lahendused teda kammitsevatele muredele - keha laastav haigus, hirmud, mis teda aastaid valitsenud, ning tõed, millele pole kunagi näkku vaadatud. Eneseotsing vältab mitu kuud, muutudes üha ürgsemaks. Kuigi naine on omapäi, saadavad tema teekonda hunt ja kotkas, ema ja isa, tehiskallim ja lapsepõlves kaotatud sõber, hiljutine silmarõõm ja ootamatu hingekaaslane, luulemärkmik ja 28-aastane kass.

"Kirki" erines kõigist varasemalt loetud romaanidest. Esiteks oli võõras kogu see endasse vaatamise teekond koos rändavate hingede, rituaalide ja energia tunnetamisega. Teiseks koosnes suur osa raamatust üksi oleva naise sisemonoloogist, sekka mälestused ja unenäod. Ühe tegelase mõttemaailma kaevumine ei kõla kõige põnevamalt, aga igav ei hakanud kordagi. Naise keerulisest minevikust ilmneb üht-teist ootamatut, mis pusletükkidena paika asetub ja lubab teda selgemalt näha. Minu energia siiski Kirkiga ei ühtinud ja samastumist ei kogenud, kuigi nii mõnigi seik pani kaasa noogutama.

Kõige haaravam teema romaanis oli tehiskaaslane, kellega naine kaua seotud oli, selmet inimestega kontakti luua. Hirmude ning valu seljatamine ei ole sirgjooneline rännak, vaid sinusoidne kulgemine meeleheite ja sütitava armastuse vahel. Kirki teekond illustreeris, kui võimas on üksindus, ja kuidas iseendaga sõber olles on võimalik raskusi seljatada ilma kellelegi toetumata.

Üliohtlik on aga jääda konutama nelja seina vahele, kuna eluenergia jookseb siis mööda külgi maha.