Emily Henry "Ilmatu võimas ja imekaunis elu" jutustab kurikuulsast Margaret Ivesist ja tema skandaalse eluloo kirjutamise õiguste nimel võistlevatest ajakirjanikest, tunnustatud mehest ja tundmatust naisest. Olin väga elevil, et seda interneti suurt lemmikut eesti keeles lugeda, pealegi ilmatu võimsa ja imekauni pealkirjaga. 

Tänapäev, Little Crescent, Georgia. Alice'il on õnnestunud leida üles Margaret Ives, endine pururikas seltskonnatäht, kes aastaid tagasi jäljetult kadus. Naine elab väiksel saarel, tegeleb kunstiga ning on nõus kaaluma oma eluloo jagamist. Paraku on sõelal ka teinegi kandidaat, kes selle üles tähendaks - Hayden Anderson. Kui Alice on üsna tundmatu ajakirjanik, siis mehe sulest tulnud biograafia võitis hiljuti Pulitzeri preemia. Margaret annab aga mõlemale kuuajalise katseaja, et selle jooksul valminud kirjatükkide põhjal otsustada, kas ja kellega raamat tuleb. Saarekesel ringi kolades põrkavad kaks konkurenti pidevalt kokku ja sädemeid lendab esimesest silmapilgust.

Minu lemmik Emily Henrylt on "Miljon Juunit", mistõttu ootan väga, millal ta jälle oma romaanidesse maagilist realismi toob. Kui viimased on pakkunud nunnut tänapäevast romantikat (vähemalt eesti keelde jõudnud "Rannaraamat", "Meie suvereisid" ja "Raamatusõbrad"), siis "Ilmatu võimas ja imekaunis elu" katsetab midagi uut, lisades tärkava armastuse kõrvale teise looliini, skandaalse minevikuga vanadaami intervjueerimise, mis toob tahes-tahtmata mõtteisse Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat", kust leiab samuti suure armastuse, Hollywoodi kuldaega  ja halastamatut rambivalgust. 

Niisiis, "Ilmatu võimas ja imekaunis elu" paneb lugeja tähelepanu üle võistlema kaks naist. Esimene võistleja on paadunud optimist Alice, intervjueerija, kelle soojale ellusuhtumisele hoogsalt kaasa noogutasin. Isegi, kui kaalul on suur võimalus karjääri teha, ei muutu ta kalgiks, vaid lihtsalt pingutab visalt unistuse nimel. Pole ime, et Hayden hetkega südame kaotab ning väikesaarel paratamatutest juhuslikest kohtumistest saavad kuumad kohtingud.

Alice'iga pistab rinda intrigeeriv Margaret, intervjueeritav, kes aegamisi oma suguvõsa saladustele valgust heidab. Kahjuks ei oska Alice nii hästi sõnu ritta seada kui Emily Henry. Reetmised, kõikjale järgnevad kaamerad, kokkupuude kuritegeliku sektiga ja hukutav armastus, ometi ei haaranud biograafiastiil üldse kaasa. Emotsioone tekitasid vaid põgusad osad, mis tulid otse vana naise suust. Olen veendunud, et autor sai teda luues inspiratsiooni Hearsti perekonnast ja nende lossist Californias, kuna mitmed Ivesi maja kirjeldused tõid selle silme ette - ookeanivaade, uhke sisebassein ja veel uhkem välibassein, tenniseväljakud, sebrad - kõik võimaldatud ajakirjanduse toel.

Kui varasemates Emily Henry romaanides on minevikusaladused mõjunud ületähtsustatult, siis seekord nautisin iga üllatust. Ka Alice'i-Haydeni suhte kodaratesse heidetud kaigas ei pannud silmi pööritama ning kõik laabus väga nauditavalt. Tundub, et terve viimane lugemiskuu kannab sõnumit RÄÄKIDA, suhteid siluda, kuni see võimalus eksisteerib. Esimesena rõhutas seda "Viimane lusikas", nüüd "Ilmatu võimas ja imekaunis elu" ning see polnud sugugi viimane.

Sümpaatsed peategelased, üllatavad süžeepöörded, nauditav väikesaareelu ja kuumad stseenid - soovitan!

Aitäh, Helios, raamatu eest!